Võibolla pole tema uus film “Dogville” tema jaoks mitte kinost loobumine, vaid hoopis teatri allutamine kinole, sest suurushullustusest ta lahti ei saa. Ta on hingelt eksperimentaator, šõuman ja provokaator, ja ta tunneb oma eriala. Meil Eestiski on selliste omadustega kineaste, kuid pole ühtki, kelles need omadused koos oleksid.

Poisina sai ta kätte ema super-8-kaamera ja andus sellele. Ses mõttes ehk võiks teda võrrelda  Steven Spielbergiga ja Mark Soosaarega, kes samuti varasest noorusest maailma vaid läbi kaamera nägid.

Taani filmikoolis katsetas noor üliõpilane ekraanil kõikmõeldavaid võtteid, vaimustus nendest ja asus juba siis kirjutama manifeste… Mida ekraan kõik ei tee…… Tema esimest filmi “Euroopa” (1991), mida nägi juba lai publik, arvustas filmikunsti läbinisti tundev inglise kriitik Derek Malcolm (kauaaegne FIPRESCI president): “Fellini hooga on Orson Welles ristatud Ingmar Bergmaniga… nii salapärases noir’is, et isegi varjudel on varjud.”

Noor mees peabki nii filme tegema. Maailma pressi vallutas von Trier oma ausat ja puhast kino propageeriva “kinematografilise vooruse vööga”, manifestiga Dogma 95, mis nõudis filmi ilma kunstliku valgustuseta ja ehitatud dekoratsioonideta. Filmida tuli käsikaameraga, rezhissööre ei tohtinud tiitrites märkida ega filmile lisada muusikat. Filmid pidid sisaldama improvisatsiooni. Kõigest sellest on ta ise pidevalt kaugenenud. Aga manifestid on juba sellised asjad, et see on nagu mingi ideaal, mida ei saagi täita.

Nüüd on von Trier loobunud, kui nii saab öelda, operaatori väljendusvahenditest, ja teinud puhast tinglikku teatrit. Gigantset muidugi, sest gigantomaan on ta endiselt. Võime ju ka öelda, et ta püüab kõikides oma otsingusuundades lihtsalt olla järjekindel ja perfektsionist ja et see viibki selleks, mida gigantomaaniaks nimetatakse. Vaatajat tahab ta aga rabada küll.

“Dogville” on selgekujuliselt filmitud teater, eeskujuks 1970. aastate telelavastused. Tänavad ja majad on hiiglasliku stuudio puupõrandale joonistatud jämedate kriidivärvijoontega, näitlejad mängivad olematute uste avamisi ja sulgemisi, heliefektid on võimendatud. Suurel “jalgpallliväljakul” markeerivad maju üksikud iseloomulikud mööblitükid. 1930ndate aastate autod sõidavad joontänavatel peaaegu hääletult. Puhas teater, oma üheksa peatüki ja proloogiga ning maheda kiretu jutustajaga. Jutustaja saadab aeg-ajalt filmi, mis meenutab brechtilikku mõistukõnet kättemaksuhimulisest väikelinnast kusagil Ameerikas Colorado osariigis Kaljumäestikus 1930ndate aastate suure majanduskriisi ajal.

Linnakesse saabub salapärane võõras, noor daam Grace, tema ilmumise ajal kuuleme tulistamist eemalt kaugelt orust. Grace’iga satub kokku endast heal arvamusel olev noor moralist Tom ja aitab Grace’il linnakesse sisse elada. Tom rõhutab vastutulelikkust ja avatust. Algus näeb välja kui lastejutt: väikelinna põgeneb ohust pääsenud kena neiu ja elanikud võtavad ta abivalmilt vastu. Kuid von Trier arendab siingi oma viimaste filmide meelisainest: armas ja abivalmis noor naine pannakse julmade emotsionaalsete ja füüsiliste katsumuste alla. See ongi filmi sisu. Niipea, kui inimestel on võimalus olla valelik ja sadistlik, nad seda ka on; ja mida kaitsetum on ohver, seda julmemad on inimesed. Tsivilisatsioonimask kaob inimkonnalt esimesel võimalusel, ütleb von Trier. Ja teeb seda kolme tunni jooksul ekraniseeritud teatri laval.

Muidugi on see kena teatrieksperiment: kuidas nähtamatute seinte taga vägistatakse naist, tegelikult siis kõigi väikelinna elanike silme all. Aga kas tasub kulutada kolme tundi selleks, et tõestada ammuteada tõde: et väikelinna elanikud on kitsarinnalised ja väiklased. Ehk oleksid ühe tõestioleva väikelinna elanikud ka Grace’ilt küsinud: kes ta siis õieti on ja miks ta põgenes siia? Miks politsei teda otsib? Siin ei päri keegi. Von Trier ei tunne huvi ka inimkarakterite vastu, need on vaid tinglikud märgid, kes muutuvad järjest vägivaldsemaks.

Muidugi on filmi kaasatud suurepärane näitlejaansambel, alates Nicole Kidmani Grace’ist ja Paul Bettany Tomist (film on inglise keeles). Lisaks Stellan Skarsgard, Philip Baker Hall, Patricia Clarkson, James Caan, Ben Gazzara, Cloe Sevigny, ja lõpetades 1940tel Humphrey Bogartiga mänginud Lauren Bacalliga.

See, et tegevus toimub Ameerikas ja ameerika kodanikud alandavad ja vägistavad kaitsetut kaunist blondiini, on muidugi ameeriklasi ärritanud. Et keegi eurooplane, kes veel teatab, et ei kavatsegi kunagi Ameerikasse tulla, kritiseerib nende elu. Meilgi, kui soomlane Ilkka Järvilaturi tegi märulikomöödia “Tallinn pimeduses (1993) Eesti kullakangide tagasitoomisest Pariisist (!), ja Maximilian Schell näitas Tallinna dissidentide salaelu ja KGBd filmis “Küünlad pimeduses” (1993), ei pidanud mõned kriitikud vastu ja solvusid: asjalood olid ju teisiti! Ka on ameeriklased harjunud oma filmidega vallutama maailma. Nüüd tullakse nende territooriumile ja hakatakse kriitilisi lööke jagama. Eks ole, “mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema…”, nagu ”Kevades” Tõnisson.

Kuid nagu von Trier on ka ise öelnud, ei pea sellised asjad juhtuma mitte ainult Ameerikas. Aga peamine, nii hämmastav, kui see ka ei ole, pole filmil midagi tegemist Ameerika (nagu ka ükskõik mis muu riigi) väärtuste kriitikaga. Von Trier lihtsalt mängib Ameerika ajalooga ja Ameerika kinoga (gangsterite tüüpkujud lõpus). Ega siin ju karakteritesse ja nende “rahvusiseloomu” süüvita. Ja liigne headus kasvatab kurjas alati kurjust. Meenutage Visconti “Roccot ja tema vendi” või Bunueli “Viridianat”.

Identiteedikompleksid võivad ju von Trieril olla. “Kultuuriliselt radikaalsest” perest pärit noormees pidas end juudiks, kuid veidi enne surma teatas ema, et ta pole seadusliku isa, juudi, laps ja see pidi paratamatult lõhkuma tema juurte-enesetunnetust. Kuid ta on leidnud endale väljaelamismooduse. Selleks on elavad pildid ekraanil. Vaatajad on talle merisead ja ta katsetab nendega. Rahulduse saab ta juba filmi tegemisest. “Unustage kõik vabandused, “lapselikud lummused” või “kõikehõlmavad malbused”, minu ülestunnistus on järgmine: mina, Lars von Trier, olen ainult lihtne võbeleva ekraani masturbaator”. Muidugi on see šõumani enesereklaam ja väljakistud tsitaat, kuid kaldun arvama, et von Trier on siiras, nagu kunstnikud sellistel puhkudel alati. Kui juba seksuaalvõrdluste peale läks, siis võrdleksin teda küll pigem ekshibitsionistiga (maakeeli liputajaga). Trier vajab ka publikut, kelle peal ennast näidata. Ja publik lahkub saalist rebestatult.

“Me oleme heas usus oma umbusu küll vaikima sundinud, kuid järele on jäänud ebamugavustunne ja kaitsetus,” võtab “Dogville’i” kokku inglise kriitik Peter Bradshaw. “Võite filmi pidada hiilgavaks, või tüütuks, vastavalt oma maitsele.” Võime von Trieri pidada ka filmikunsti kurjaks geeniuseks, kuid see on tema jaoks ehk veidi kõrge epiteet.

Siiski: see masohhistlik etendus jääb filmilukku kui üks väheseid helifilme, mis lavastatud tohutus lennukiangaaris-jalgpalliväljakul. Cannes’i festivalil mullu kõneles ajakirjandus “Dogville’ist” kõige enam (von Trier oma provokatiivusega seda muidugi ka õhutas). Film sai kriitikutelt kõige rohkem punkte - napilt türklase Nuri Bilge Ceylani “Kauge” ees.

Teaterlikkus teaterlikkuseks, sellega harjub etenduse jooksul. Kuid oluline on filmi lõpp: ohver hakkab timukaks. Grace’il on õieti kaks võimalust: jääda edasi igavesti alandatuks ja ahelatesse, või maksta kätte. Tema headust ja abitust on lihtsalt ära kasutatud. Ja kui Grace’i kätesse antakse võim linnaelanike üle, valib ta – küll pärast kõhklusi – kättemaksu. Nüüd on tema kord julm olla. Olgugi argielu ka aeg-ajalt julm ja oma väikest elu elavad inimesed halastamatud, ikkagi teeb nõutuks von Trieri totaalne pettumine inimestes.

Väljatõste:

Vaatajad on talle merisead ja ta katsetab nendega. Rahulduse saab ta juba filmi tegemisest.