ELU ÜHES PÄEVAS: Tõnu Kaljuste
"Hommikud on meil Helikülas sumedad, päike kohe ennast ei näita. Minu hommik läheb aga aina hommikumaks, varasemaks. Lihtsalt tegemised ei mahu päeva, kui seitsme-kaheksa ajal üles ei tõuse.
Et vähegi liikuma saaks, peab natuke võimlema. Sügisel oli seljaoperatsioon ja nüüd on tarvis vaeva näha, et skelett püsti seisaks. Nii, nagu skaudid heiskavad lippu, heiskan mina skeletti.
Ma ei mõtle, mida ma hommikul söön. Ma lihtsalt söön putru. Põhiliselt herkulaputru. See pudrumenüü on päeva jaoks väga põhjapanev asi. Kui see on söödud, ei tunne päeva jooksul nälga.
Iga päev muidugi putru ei saa. Kuus on üks või kaks kontsertreisi, nii et paar nädalat oled kodust ära. Näiteks sel kuul olin Rootsis ja Saksamaal. 1. juunist lähen aga Kanadasse.
Millegipärast on hotellides pudruga halvad lood. Kaerahelbeid ei jätku igale poole Euroopasse, tuleb müsliga asendada. Ja mida ma putrudest ei taha, on mannapuder. Olen katsetanud. Jama. Seal nähtavasti ei ole sisu. Ega’s asjata öelda, "mannamees" - see on juba ammu avastatud.
Peale putru siirdun internetti. Et näha uudiseid, hoida pulssi maailma südametunnistusel.
Putru, mida oled just söönud, võib võrrelda infoga, mida hommikul internetist saad. Läbinämmutatud lood, koos igasugu kollase siirupi ja jõulise esinemisega. See, mis uudistest tuleb, on küllaltki agressiivne. Inimesed peavad ju ennast müüma. Aga seda ei saa tõsiselt võtta, kõik on ju osavate professionaalide tekitatud.
Kui kõigest sest pudrust oled küllastunud, siis on hea väike jalutuskäik teha. Koeraring klaarib asja ära. Kõige toredam, kui suudad siis mitte millelegi mõelda, lihtsalt jalutad. Niisugune nullolek. Sellesse punkti võiks jalutuskäiguga jõuda. Ma ei säti endale erilisi ülesandeid, see v õ i k s nii olla.
Poolsaarel teeme ringi päris kaugelt. Natuke varastame ka, päris tipus ei käi. Ühesuguseid hommikuid siin ei ole, meri on alati erinev.
Päevad on ka muidugi erinevad, päris iga päev Helikülast ära käia ei tule.
Näiteks praegu sunnivad ära käima ehitus Naissaarel ja Nargen Opera proovid linnas. Teeme hooaja lõpetuseks lisaetenduse Haydni ooperist “Elu Kuu peal” uues koosseisus: Juuli Lill ja Voldemar Kuslap. Esmaspäevaks peab kõik valmis olema.
Ja augustis tahan Naissaarel Nargen Festivaliga proovida, kuidas inimesed üle vee liikuma hakkavad. Hardi Volmer kinkis mulle selleks küüni, hüüame seda Hardi isa auks Omari küüniks. Peep Jänes tegi lahenduse, kuidas see 1905 Riias tahutud 10x30meetrine ehitis saarele üles saada. Nii et prooviruumide kõrval satud igatsugu ehitus- ja puumarketitesse ja lõuna paiku piirivalvurite juurde. Nende praamiga saab kogu materjal saarele.
Ma täheldan enda puhul, et mul ei ole niisugust süsteemi, mis eesmärgistaks mahu, mida päeva jooksul tegema peab. Teost vaatad ikka tervikuna ja samaaegselt ka erinevate kantide pealt. Näiteks ooperi tegemisel on see, kuidas muusika koos teatriga lavalt paistma hakkab, alati teadmatusse minek. Ooperit ei saa lavastaja lavastada üksi ja dirigent dirigeerida üksi. Koostöö on väga oluline. Mismoodi kõik need kujude suhted ja muu läbi muusika tuleb.
Draamateatris on väga hea musitseerida. On isegi kahju, et juba esmaspäeva õhtul hooaeg läbi saab, sest see Haydni muusikas olemine on toniseeriv. Tema muusika on ilma valede pingeteta.
Mind on kogu aeg vaevanud, et mispärast Mozarti ooperid on maailmas niivõrd populaarsed, aga Haydni omad mitte? Ja kuna Haydni ooperid on saanud palju vähem interpretatsioone ja tõlgendusi, tundub, et need relsid ei ole niivõrd paigas. Loominguline ollus on palju suurem, saad vabamalt käituda, otsida, fantaseerida, olla uute avastuste ees. See avastamine ongi mulle peamine. Ja ma arvan, et kui minul on huvitav avastada, tekivad ka mu kolleegidel ja kuulajatel sarnased küsimärgid ja avastamisrõõm.
Igapäevane vajadus taolise muusika järgi dirigendi repertuaari tekitabki. Teisalt muidugi turg, muidu need süsteemid ei toimi. Mind täiega haaranud Nargen Opera on siiski väga raskesti äriprojektina mõistetav. Kord oli mul koor ja orkester, kellega püüdsin luua kammerfilharmooniat. Tahtsin tuua ühe mütsi alla väikese muusikaelu, teha kammermuusikale oma väljundi. Ambitsioon jõudis peaaegu resultaadini, aga ei õnnestunud leida Tallinnas kohta, kus oma muusikaelu viljeleda.
Mõtlesin siis päevast-päeva, et kõige õigem on ilmselt tühjale saarele osta maakene ja ehitada sinna väikene saalikene. Saad oma sisemise kutse ära täita. Elu jooksul me ju oma soove täidame. Pealegi näitab kogemus, et kui lähed üle vee, oled ära. Keskendumine ja pühendatus on palju parem, kui linnasaginas.
Nüüd õhtuti lähengi saarele. Oleneb merest, vahel lähed 25 minutit, vahel kaks tundi. Alumiiniumpaat on meie ranniku jaoks kõige parem. Need väikesed kõksud, mis merekivid annavad, ei tekita pahandust. Ei ole ju aega plastpaati lappida.
Muide, merealumiiniumi on isegi Austraalia aborigeenid kasutama hakanud. Nägin seda Sydney meremuuseumis, et puukanuude asemel on neil sama kujuga merealumiiniumist alused.
Naissaarele saab Lohusalust otse. Saar küll paistab, aga Muraste all teed GPSiga ikka väikese nurga. Kõik neemeotsad ju jätkuvad meres.
Meresõit ei ole pelgalt jalutuskäik, vaid nagu nädal aega puhkust. Eriline. Kui maanteel sõidad, siis ikka tead, kus on üks või teine auk. Aga meres on augud iga päev uues kohas. Ei saa autopilooti peale panna.
Ma sain nüüd vedruga tooli, mis annab lainete kloppimisele järgi. Enne peksis ikka läbi ja sellest see selg eelmine aasta läks.
Tagasi kodus olen kümne-üheteist aegu. Siis kohe internetti. Sõltuvus vist. Õhtune internet on rohkem väsinud, aga poliitilise kemplemise uus seriaal ükskõikseks küll ei jäta.
Päeva lõpetab koeraring. Rada on küll sama, vahel lühem.
Pärast koeraringi, kesköö ja ühe vahel lähen tuttu. Unenäod on sellised, mis hommikul ei meenu. Kui päevateemad on uudiste ja pingetega läbi käidud, sõltub koeraringist, kas saad tahvli puhtaks või ei.
Viimase asjana enne uinumist tõmban aknale ruloo ette, sest valguses ma ei maga. Pimedas on uni sügavam."
