Seaküla kunstnikud Rakveres
Simson von Seakyli ja Krista Simsoni näitus “Aida katus. Aakrikud”, Rakvere Kesklinna galeriis.
Vahetult enne jaanipäeva avatud Seaküla Simsoni (värskema saksapärase kunstnikunimega Simson von Seakyli ning kodanikunimega Aivar Simsoni) ja Krista Simsoni ühise näituse “Aida katus. Aakrikud” näol oli tegemist väljapanekuga, mida sai kavandatud mitu aastat, enne kui see realiseerus. Reeglina ei võta näituste ettevalmistamine küll nõnda palju aega, kuid tinglikult võiksime eksponeeritud tööde põhjal ütelda, et tegemist on “teistsuguse Simsoniga”, kelle praeguses loomingus ei domineeri enam falloslikud motiivid, mis talle omal ajal laia publikumenu tõid, vaid hoopis ihtüloogilised teemad.
Et mõlemad kunstnikud elavad mereäärases Seakülas, siis ei peaks olema ka kuidagi imestamistväärne, et näituse teema on samuti seotud merega. Näituse topeltpealkiri osutab küll, et kunstnikud teineteist täiendavad, kuid ometi ilmneb juba sellestki, et tegemist selgepiiriliselt eraldi seisvate loojanatuuridega. “Aida katus” alla mahuvad vabakutselise graafikuna tegutseva Krista Simsoni (s.1960) kuus suureformaadilist ja katuselaastudel teostatud erksavärvilist maali. Kahtlemata huvitav katsetus; sobivalt distansilt vaadatuna annavad edasi küllaltki nauditava meeleolu, mida rannas elades ilmselt sagedasti kogeda võib. Samas on eksponeeritud tööd temaatiliselt väga heterogeensed: “Kevadine”, “Sula”, “Nümfid”, “Taaveti lapsepõlv” jne. Nendelgi leiab kalu, vähemasti pooleldi, kui mõtelda nümfide peale.
Simson von Seakyli osa sel näituse kannab nime “Aakrikud”. Aakrikud tähendab murdes mereaju ehk asju, mida meri on kaldale kandnud. Neil on Simsoni väljapanekus eriline osa – nimelt on erinevad pronksi valatud kalapead (lõhe, siig, haug, tursk, merihärg jne) kinnitatud just põhjarannikult korjatud merest kaldale uhutud lauajuppidele. Kohati mõjuvad need üsna hirmuäratavalt, kuid jõuliselt igal juhul. Teatud osas võikski Simsoni väljapanekut käsitleda kui pronksivalu põimumist meie rannarahva kultuuriga: enamusel töödest on kalapeade kõrval laudadesse sisse kõrvetatud ka põhjaranniku rannaküladest pärinevaid peremärgid, justkui näitamaks, kellele üks või teise ese võiks tinglikult kuuluda.
Lisaks sellele võib terane vaataja leida üllatusena ka religioosse temaatika reflektsioone: osadel töödel on paigutatud kalapea ristile. Teadagi on olnud kala (kr. k. ichthys) ka Kristuse sümbol. Siia juurde võib nimetada veel mõnd sarnast eksponeeritud tööd, kus ristile paigutatud kalapead täiendavad sisse põletatud märkidena rist kui usu ja ankur kui lootuse sümbol. Sarnaseid tõlgendamisvõimalusi võiks pakkuda ka töö, kus eelpoolnimetatutele on dominandina lisatud ka kukepea...
Kuid siiski maksaks samas Simsoni töid võtta liiga tõsiselt, sest enamusse nendest on kätketud paras annus ka pila. Olgu siinkohal nimetatud kas “4 ärihaid” või “Kalavene” ja “Venekala”. Viimasel on uhutud rondijupile kinnitatud kaks lõõtsmoonikut ja kaks balalaikat mängivat karu. Aga ega hea kunstniku tööd ei olegi üheselt tõlgendatavad, mistõttu ei maksaks ühetähenduslikult jääda vaatama ristile paigaldatud kalapäid. Mida rohkem ambivalentsust, seda parem.
