Suur Ordenisõda
Avaldamiseks keelatud
Kui kõrge riigiametnik salastab teatud dokumendid 75 aastaks, on tal kindel eesmärk. Ta soovib teha kõik, et need ei satuks praegu elavate inimeste silme alla. Just nii käitus läinud aastal riigisekretär Heiki Loot tema juhitava teenetemärkide komitee paberitega.
Ometi ilmub tänases Ekspressis lugu, mis põhineb kõnealustel materjalidel. Selle valmimine on üllatav ja julgustav näide avatud ühiskonna võimalikkusest Eestis.
Aasta algul tutvustasid Argo Ideon ja Tarmo Vahter nimekirja inimestest, kellele president Arnold Rüütel soovis anda vabariigi aastapäeva puhul ordeneid. ("Palju õnne, parimatest parimad", EE 2/2006.)
Riigikantselei nõudis nimekirja lekitaja üles otsimist. Kuna tegemist ei olnud riigisaladusega, asus asja uurima mitte kaitsepolitsei, vaid andmekaitse inspektsioon.
Pärast olukorraga tutvumist esitasid andmekaitsjad lihtsa küsimuse: miks on neile paberitele löödud tempel "AK" - ametkondlikuks kasutamiseks? Riigikantselei vastas: teenetemärkide taotlustes leidub infot, mille avaldamine kahjustaks oluliselt inimeste eraelu.
Loomulikult peab riik piirama juurdepääsu delikaatsetele isikuandmetele, nagu teave lapsendamiste kohta. Teenetemärkide komitee paberitest midagi sellist ei leia.
Juuni lõpus koostas andmekaitse inspektsiooni peadirektor Urmas Kukk riigikantseleile ettekirjutuse.
"Riiklikku teenetemärki ei anta eeskujuliku eraelu eest, mille taotluses äramärkimine võiks avalikuks tuleku korral oluliselt kahjustatud saada," kirjutas Kukk.
"Riiklik teenetemärk ei ole teenetemärkide komitee või presidendi isikliku sümpaatia märk, vaid see on Eesti Vabariigi tunnustus. Sellest tulenevalt ei saa olla eraelu oluliselt kahjustav ka see teave, mille eest riiklik tunnustus on antud.
Ühiskonnal on õigus teada, mille eest on inimest autasustatud. Samasugune õigus on ühiskonnal teada, millistel põhjustel teenetemärgi saamiseks esitatud kodanik presidendi või teenetemärkide komitee arvates selle vääriline siiski ei ole."
Peadirektor Kukk nõudis ebaseaduslike juurdepääsupiirangute kõrvaldamist, mida riigikantselei ka tegi.
Sellest teada saanud Ideon ja Vahter kasutasid juhust ning tutvusid Stenbocki maja sümboolikaosakonnas kõigi lahtisalastatud dokumentidega.
Mitme kausta uurimine andis Ekspressile haruldase võimaluse kirjutada, kuidas Eestis sünnivad otsused kõige kõrgemal tasandil. Järgneval leheküljel algavat artiklit lugedes ärge unustage, et see lugu ei oleks tohtinud meie ajal trükivalgust näha.
Suur ordenisõda
Teenetemärkide komitee soovitas salajases kirjas president Arnold Rüütlil hoiduda rohkem kui 50 väga kõrge teenetemärgi andmisest.
Küsimus: "Kas amet on põhjendus teenetemärgi andmiseks? See pole teene, ei pea õigeks. Teenetemärgid devalveeruvad, näiteks Toomas Lumanile antakse juba kolmas. Mis saab, kui me ei nõustuks?"
Vastus: "Me võime nõustuda või mitte, kuid teenetemärkide komitee saab anda presidendile vaid nõu."
Tegemist ei ole katkega te lesatiiri "Pehmed ja karvased" uuest hooajast. Need mõtted öeldi välja enne tänavust vabariigi aastapäeva Stenbocki majas.
Küsija oli välisministeeriumi protokolliosakonna peadirektor Toomas Tiivel. Talle vastas riigisekretär Heiki Loot. Mõlemad mehed kuuluvad teenetemärkide komiteesse, mis vaatab läbi autasustamiseks esitatud inimeste paberid.
Kuigi komiteel pole õigust ühegi inimese autasustamist ära keelata, hakkas komitee esimees Loot seekord Kadriorule vastu. 31. jaanuaril saatis ta otse presidendile väga ebatavalise kirja. 75 aastaks salastet esildis soovitas Arnold Rüütlil hoiduda väga kõrgete ordenite kergekäelisest jagamisest.
Mustas nimekirjas seisis kogunisti 53 aumärgi kandidaati. Nende hulgas leidus tuntud tegelasi poliitikast ja ärist, nagu Eesti Panga president Andres Lipstok, presidendi kantselei direktor Tarmo Mänd ja Eesti Raudtee arendusdirektor Raivo Vare.
Enamik nimesid esindas siiski poliitika lähiajalugu, olles kuulunud 1991. aastal Eesti iseseisvuse välja kuulutanud ülemnõukokku.
Seoses taasiseseisvumise 15. aastapäevaga tahtis Rüütel oma endiseid kolleege väärikalt meeles pidada. Selleks soovis ta neid autasustada kas Riigivapi teise või kolmanda klassi teenetemärgiga.
See oli maksimum, mis presidendi võimuses. Riigivapist kõrgemat ordenit pole Eestis olemas, selle esimest järku antakse vaid Edgar Savisaare ja Arvo Pärdi tasemel rahvuslikele suurkujudele.
Ka Riigivapi teise ja kolmanda järgu pälvimiseks peab inimesel olema Eesti riigi ees väga suuri teeneid. Seetõttu tundusid presidendi soovid Loodile sulaselge laristamisena.
Salajane sõda ordenite jagamise pärast puhkes juba mullu sügisel. Nimelt näeb seadus ette, et järgmise aasta autasude taotlused esitatakse 1. oktoobriks.
Pärast Kadrioru taotluste ülevaatamist valdas teenetemärkide komiteed hämming. Nimelt täidetakse iga ordenitaotluse kohta ankeet, kus tutvustatakse autasustatava inimese teeneid.
Rohkem kui saja inimese puhul kordusid peaaegu sõna-sõnalt varasema autasustamise taotlustel esitet saavutused.
Näiteks Riigivapi kolmanda klassi kandidaadi Lembit Kaljuvee teenete kirjeldus: "Lääne-Virumaa maavanem Eesti iseseisvuse taastamise ajal. Iseseisvuse taastamise ja kindlustamise eest ning seoses taasiseseisvumise 15. aastapäevaga."
Kuid juba aastal 2002 oli Kaljuvee pälvinud Riigivapi neljanda klassi. Tookordne põhjendus kõlas: "Kohalike omavalitsuste taastamise korraldaja, Lääne-Viru maavanem 1987/91-1992."
Ka ülejäänud sadakond inimest said oma eelmise autasu 2002 ehk esimesel võimalusel pärast Rüütli võitu presidendivalimistel.
Komitee aseesimees, välisministeeriumi kantsler Matti Maasikas leidis kordusautasustamise ettepanekutes oma loogika: "Eesti riik sai aru, et 2002 oli viga. Tollal hinnati inimesi liiga madalalt."
Teenetemärkide seaduse kohaselt ei autasustata kedagi samade teenete eest kaks korda. Küll võib uuesti autasustada samalaadsete teenete eest. Kuid s el juhul peaks vahepeale jääma viis aastat.
Kui inimesel on pärast varasemat autasustamist tekkinud erilaadsed teened, võib teda tunnustada uue ordeniga juba kolme aasta pärast.
"Taotluste koostajad pole tasemel," hindas protokollišeff Tiivel presidendi alluvate töö vaimuvaeseks.
Kui Kadrioru ametnikud oleksid viitsinud mõelda autasustamiseks välja loomingulisemaid põhjendusi, poleks kogu järgnevat jama tekkinud.
Teenetemärkide komitee ülesanne on hinnata taotluste vastavust seadusele, mitte inimestele ise uusi teeneid välja mõelda. Seejuures ei loe, kui mõjukate ja teenekate kandidaatidega on tegemist.
Detsembri algul valmis komitees esialgne nimekiri 71 inimesest, kellele soovitati uut, kõrgemat ordenit üldse mitte anda. Põhjendus: neil on taotlusel kirjas samad teened ja eelmisest autasustamisest on möödunud kõige rohkem neli aastat.
Tegemist oli 90. aastate alguse ministrite, maavanemate ja ülemnõukogu liikmetega. Just sellesse seltskonda kuulusid näiteks Vare, Lipstok, Mänd. Aga ka Ants Veetõusme, Teet Kallas, Margus Leivo, Olev Laanjärv, Hagi Šein, Enn Põldroos ja Vaino Väljas.
Komitee seadis kahtluse alla veel mitme lugupeetud inimese autasustamise. Küsimus oli põhimõtteline. Kas teenetemärgi andmine tähtajalist ametit pidavale isikule tema tööalaste teenete eest enne ametiaja lõppu on kohane? Konkreetselt käis jutt keskkonnaministrist Villu Reiljanist ja riigikontrolörist Mihkel Oviirist.
Mitmele teenetemärkide komitee liikmele tundus vägikaikavedu presidendi kantseleiga mõttetu. Toimuv muutus sisuliselt riigisekretäri ühe-mehe-võitluseks. Närvis oldi ka Kadriorus, kuhu Looti vaibale kutsuti.
Lõppude lõpuks, tänavu jaanuaris nõustus Loot kõigi Kadrioru välja valitud isikute autasustamisega. Kuid ta ilmutas haruldast põhimõttekindlust, saates presidendile käesoleva artikli alguses mainitud salajase kirja. Algne idee jätta mitukümmend inimest igasuguse autasuta taandus soovituseks hinnata nende teeneid madalama ordeniga.
Looti esildis juhtis personaalselt tähelepanu kahele Rüütlile väga lähedasele inimesele. Need olid kunagine ülemnõukogu töötaja Arno Almann ja endine Riigikogu aseesimees Ants Käärma.
Almanni puhul oli konks selles, et Riigivapi teist klassi ei anta üldjuhul inimesele, keda pole varem autasustet madalama ordeniga.
Käärma oli saanud Riigivapi viienda klassi aastal 2001. "Kolm klassi kõrgema teenetemärgi taotlemine samalaadsete teenete eest viie aasta möödudes eelmise teenetemärgi andmisest ei ole põhjendatud," seisab komitee kirjas. "Teeme ettepaneku Käärma autasustamiseks Riigivapi kolmanda klassiga."
23. veebruaril Kadriorus toimunud Riigivappide pidulikule üleandmisele polnud sel kirjal mingit mõju. Arnold Rüütel annetas kõigile täpselt nii kõrged aurahad, nagu tema ja Tarmo Mänd olid algusest peale soovinud. Aga see vabadus ongi presidendi privileeg.
Kes kuulusid teenetemärkide komiteesse?
Esimees: Heiki Loot, riigisekretär
Aseesimees: Matti Maasikas, välisministeeriumi kantsler
Liikmed:
Lauri Almann, kaitseministeeriumi kantsler
Mall Gramberg, presidendi kantselei õigusosakonna juhataja
Jaan Kallas, haridus- ja teadusministeeriumi kantsler
Märt Kraft, siseministeeriumi kantsler
Maarja Mändmaa, sotsiaalministeeriumi kantsler
Jüri Pihl, justiitsministeeriumi kantsler
Marika Priske, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kantsler
Siim Sukles, kultuuriministeeriumi kantsler
Toomas Tiivel, välisministeeriumi protokolliosakonna peadirektor
Sekretär: Ivo-Manfred Rebane, riigikantselei sümboolikaosakonna nõunik
