Tähelepanu… valmis olla… Mari!
“Eks buliimiat ja anoreksiat leidub tegevtantsijate seas palju, eriti Ameerikas.”
Vanemuise einelauas sööb Mari (23) tavaliselt toorsalatit. Mõnikord ka kaerahelbeputru. Mõnikord kala. Aga üldiselt ikka toorsalatit.
Kehakaalu on ta jälginud ligi kümme aastat, 14. eluaastast peale. “On ikka raske küll. Mulle meeldib süüa,” tunnistab Mari. “Suurema koormusega ajal ikka luban endale šokolaadi, aga kui hakkan kosuma, siis kohe piiran söömist. Kui teatris jääb koormust väheseks, siis käin ujumas ja jõusaalis.”
Kehalise vormi säilitamiseks teeb Mari trenni ka suvel puhkuse ajal. Võtab aga stange asemel kinni kummutist (kodus) või kapiuksest (hotellis) ja töötab balletiliigutustega kogu keha läbi.
Vanemuise balletijuht Mare Tommingas kinnitab: “Vähesed on balletile nii jäägitult andunud nagu Mari. Temas on 150 protsenti töökust.”
“Ma ei olnud kindel, et minust saab baleriin. Üldiselt arvasin, et ei saa.”
Seepärast ei läinudki Mari riiklikku Tallinna balletikooli, kust on tulnud eesti lavadel varvaskingade viibutajad. Ta sai küll kümneaastase plikana sinna kenasti sisse, kuid valis hoopistükkis tasulise Fouette’i eraballetikooli. Selle pluss oli Mari jaoks see, et nii sai ta jätkata Gustav Adolfi gümnaasiumis prantsuse keele õppimist.
Järgnes kaheksa rasket aastat: äratus hommikul kell seitse, kell kaheksa algas tavakool, kust Mari jõudis koju kella kolme ajal. Vaba aega oli vaid tunnike ja algaski balletitrenn, mis kestis kella neljast kuni üheksani õhtul. Koju jõudes õppis Mari veel, niipalju kui jaksas, ning tohterdas varbaid, mis olid balletiõpilasele omaselt villis ja verised.
Nii kurnavale tempole suutsid vastu pidada vähesed. 2000. aastal lõpetasid Fouette’i eraballetikooli esimese lennu vaid Mari Savitski ja Anna Skachkova. Viimane tantsib praegu Saksamaal. Koos nendega alustas Fouette’is õpinguid aga kaks suurt klassitäit balletilavale pürgijaid.
“Paratamatult on ballett raske ala ja nõuab suurt pühendumist,” lausub Mari. “Balletile pead sa ohverdama väga palju muud. Nagu vaba aega. Ma ei saa teha riskiga seotud spordialasid. Pean iseenesest mõistetavaks, et ma ei lähe näiteks mäesuusatama.”
“Raske on seletada, mul on kergem seda liigutustega näidata.”
end kolmveerand aastat New Yorgis Joffrey balletikoolis täiendanud Mari meelest on vene ja lääne balletikoolkondade vahel suur erinevus – erinevus, mida on raske sõnades väljendada. Ta püüab siiski: “Õpitakse küll ühte, aga nüansid ja stiil on teine.”
Kolme aasta eest Vanemuise balletisolistiks saanud Mari kinnitab, et keegi pole talle erakooli-tausta nina peale visanud. “Pigem loeb see, millised anded on inimesel, kui töökas ta on ja kas tal on pea õigel kohal,” arutleb ta. “Töö ja tegemistega tõestad inimestele, kes sa oled. Olen teatrist ka sõpru leidnud. Mul on fantastiline garderoob – neli fenomenaalset naist!”
Vanemuise balletijuht Mare Tommingas on otsusega Mari tööle kutsuda rahul. “Ta oli noor väga suure perspektiiviga andekas tantsija, mida ta on ka tõestanud. Ta teeb järjest paremaid rolle ja läheb järjest paremasse vormi. Seni oli Mari teinud klassikalise balleti rolle, aga ju siis nüüd oli aeg küps rolliks “Tantsumaratonis”, mis on tema jaoks uudse koreograafiaga ja ka dramaturgiliselt hästi raske.”
“Väga raske on seda rolli teha. See on ikkagi draamanäitleja roll.”
14. oktoobril Tartu Sadamateatris esietenduvas “Tantsumaratonis” kehastab Mari naispeaosalist Gloriat. “See lugu ei ole kerge. Ilmselt oli mul klassikalises balletis printsessi rolli või “Pähklipurejas” Majateenija rolli kergem endas leida kui nüüd Gloria karakterit,” ütleb Mari.
“Tantsumaratoni” koreograafia on nüüdisaegne, lisaks Vanemuise balletitantsijatele esinevad seal ka näitlejad ja kõlab elav muusika. Etendus põhineb Horace McCoy romaanil “Äraaetud hobused lastakse ju maha?”, mis sai tuntuks 1969. aastal vändatud filmi kaudu. Sisu on karm: auhinna nimel võistlevad kurnaval päevi kestval maratonil muuhulgas ka rase naine koos oma mehega, et muretseda raha lapse ülalpidamiseks.
Miks valis tantsuetenduse lavastaja ja koreograaf Mai Murdmaa peaossa just Mari? “Mul on tunne, et tal on näitlejapotentsiaali ja tarkust,” selgitab Murdmaa. “Siin on tal võimalus ennast näidata kui näitleja. Tööprotsess on olnud pikk ja roll on väga raske. Minu meelest on ta jõudnud rolli olemuseni. Mari ei ole nüüdisaegset koreograafiat palju teinud, aga ta oskab liigutusi tunnetuslikult nüansseerida.”
Küsija suu pihta ei lööda – kuidas 14. oktoobril Tartu Sadamateatris esietenduv tükk lõpeb? Mari annab pisut aimu: “Glorial on juba enne maratonile tulemist elust üsna kõrini ja kui ta näeb veel kõike tantsumaratonil toimuvat, siis temas kõik kerkib ja koguneb ja see lõpp on… no seda tuleb tulla ise vaatama!”
Mari Savitski – lühikonspekt
Haridus: 2000. aastal lõpetas Mari kaheksa aastat kestnud õpingud Fouette’i eraballetikoolis.
Lisaks täiendas ta ennast 2003. aasta septembrist kuni 2004. aasta juunini New Yorgis asuvas Joffrey balletikoolis, kus õppis juurde lääne balletikoolkonnale omaseid nüansse.
Töökohad: esmalt oli Mari hõivatud tantsuteatris Noor Eesti Ballett Fouette, mille asutas tema õpetaja Tõnu Veiler. Kolme aasta eest sai Marist balletisolist Tartu Vanemuises.
Olulisemad rollid: Majateenija – “Pähklipureja”, Quiteria – “Quiteria pulm”, noorem õde – “Tulipunane lilleke”, Gloria – “Tantsumaraton”.
