Oksjonijahmatus Stockholmis
Alles see oli, kui meie vanavarahuvilisi rabas teade
Zürichis müüdud maalist Tallinna vaatega merelt, mille hinnaks
kujunes 1 388 000 eurot, kuigi topograafilises mõttes oli kujutis
naeruväärsuseni puudulik: meie all-linna tornidest olid
jäädvustatud vaid Paks Margareeta, Oleviste ja Niguliste, kõik
muu oli ebamäärane värviklimp toredasti maalitud taeva ja mere
vahel. Siinsel juhul ilmselt müüdi pigem autori nime kui pilti
ennast: tegemist oli kuulsaima ja viljakaima (armeenlasest) vene meremaalija,
Ivan Aivazjan-Aivazovski noorpõlveteosega (1846),
vähendatud variandiga keiser Nikolai I poolt ostetud maalist, mis praegu
kuulub Venemaa Sõjamerelaevastiku Muuseumile Peterburis. Selle
kõrval on lausa antikvaarne köömes meie balti daami
Alexandrine von Wistinghauseni XIX sajandi lõpu
Tallinna vaate hinna valutu kerkimine algselt 30 000-lt lõpphinnani
160 000 (kroonides, muidugi) viimatisel Allee oksjonil.
17. novembril avati Stockholmi oksjonimajas juurdepääs 1. detsembril haamri alla tulevate kunstiväärtustega tutvumiseks, mis läheb ajalukku kui balti hõbeda enneolematu paraad, millele ilmselt ei saa kunagi hiljemgi samaväärset järgneda. Lugu on selles, et müüki paisatakse suur osa parimast balti hõbeda erakogust Soomes, mõne aasta eest surnud Carl Ehrnroothi kollektsioonist.
Vana hõbeda huvilistele on Carl Ehrnrooth saanud tuntuks eelkõige seoses tema nimega 1991. aastal väljaantud esindusliku kataloogi "Baltic silver" kaanel. Kolmekeelne (inglise, rootsi ja soome) kataloog kaasnes Rootsis ja Soomes toimunud ulatusliku näitusega, mis hõlmas 273 eksponaati, moodustades kõige esinduslikuma Eesti ja Läti pinnal loodud hõbesepise paraadi. Sinna oli toimetatud koguni Moskva Kremlis, Peterburi Ermitaažis ja Lätimaa kirikutes asuvaid põliseid hõbeaardeid, nõndasamuti Eesti ja Läti muuseumides talletatut.
Mõistagi moodustas olulise osa toona väljapandust Rootsi ja Soome muuseumides ja erakogudes olev balti hõbe. Eestlaste ja lätlaste poolt 1919. aastal alustatud maareform lõi nii valusasti baltisaksa aadli pihta, et äraelamiseks müüki paisatud antikvaarsete varade laine paiskus suuresti üle mere, rikaste rootslaste ja soomlaste juurde. Eestisse on jäänud kirikute, gildide ja tsunftide ajaloolised hõbevarad, kuid aadli ja rikaste linnakodanike valduses olnust üksnes armetud riismed.
Carl Ehrnrooth oli üks neist soomlastest, kes sõjaeelset antikvaarset paradiisi Eestis ja Lätis mõistis ära kasutada ning oma hõbedakogu ka pärast sõda täiendada, mil üldise majandus-lama ajal antikvaarsete väärtuste hinnad olid madalad ja huvilisi vähe.
1991. aasta näituse kataloogis pole osalenud erakogujate nimed ära toodud, kuid Ehrnroothi osalus oli suur. Praegusel oksjonil on tema valdusest 15 eset, mille andmed ja fotod on tolles kataloogis ära toodud. Ülepea tuleb nüüd enampakkumisele 42 balti eset, millest vanimad on XVII sajandi lõpust ja uusimad XIX sajandi algusest. Neist 24 on valmistatud eesti rahvusalal meie linnade kullassepatsunftidesse kuulunud hõbeseppade poolt: Tallinn, Narva, Kuressaare, Haapsalu, Vaivara. Lätist on Riia ja Kuramaa hertsoglike meistrite (Jelgava) suurepäraseid töid, mis muide - oh kisendavat ebaõiglust! - on rahvusvahelisel kunstiturul hinnatud kallimalt kui Tallinna ja Tartu samaväärsed kannud-peekrid. Muide, kõige kallima alghinnaga on müüki tulemas rokokoovormides supitirin Kuramaalt, Johann Leonhard M&o uml;rcki (meister Jelgavas 1755-90) töö - 400 000 Rootsi krooni!
Nagu teatab meie edukaim vana hõbeda koguja Alur Reinans (kelle põhiliselt Rootsis soetatud kollektsioon on Kadrioru lossis praegugi näha), on eestimaise vara seas eriliseks maiuspalaks Ludolf Zanderi (Narva meister 1665-96) väike joogikann - on ju temalt teada oma 25 kannu, kuid Eestis pole neist ühtki! Kui aastat 20 tagasi võinuks sellise Rootsis kätte saada umbes 25 000 - 30 000 Rootsi krooni eest, siis nüüdse kannu alghind on määratud 100 000 peale.
Kolmelt narvalaselt on loosis veinipeekrid, alghindadega 25 000 - 40 000. Neist originaalseim on vahest Gert van Haven I (meister 1649-85) tilluke (kõrgus 9,6 cm), ent sarmikas kuuljalgadel silindriline topsike, mille pind on elustatud südamekujuliste kohrutatud mõhnadega. Ehrnroothi pärijad on müüki paisanud ühtekokku 11, enamasti koonilist peekrit, millelaadsed olid omal ajal populaarsed nii aadli kui kodanike seas ja mõnel teadaoleval puhul koguni jõukamatel talupoegadel. Omanditähisena ilmestavad peekreid graveeritud vapid. Neist kalleimaks - 50 000 - on peetud tallinlase Joachim Schwengeli (meister 1714-61) sepistatud peekrit, odavaimaks (12 000) haapsallase Wolter Marten Dreieri (meister 1700-39) aastal 1717 märgistatud, vististi pulmapeekrit, millele on graveeritud aadlikrooni alla kahed initsiaalid, nagu nn alliansspeekritel kombeks.
Mõõtmetelt vägevaim (pikkus 56,6 cm) on tallinlase Johann Seligeri (meister1696-1715?) ehisvaagen Luua haru Wrangelite vapiga keskel, ümbritsetuna spiraalsetest akantusväätidest, orvanditest, munavöötidest, pärlnööridest, loorberivanikust. Omal ajal üritas Alur Reinans seda oksjonilt endale saada, kuid Ehrnroothi pakkumine ületas tema võimalused. Nüüd siis on asi uuel pakkumisringil, kusjuures hind on sajatuhandeliste joogikannudega võrreldes üllatavalt tagasihoidlik - "ainult" 30 000 Rootsi krooni! Muidugi, üleni kohrutatud pinna ja väärika aadlisuguvõsa vapiga vaagnalt pole võimalik ei putru süüa ega sinna komme peale kuhjata - kõlbab ainult vaatamiseks. See-eest on kaanega kannudest, millel kapriissed kaunistused, siiski võimalik aeg-ajalt valitud seltskonnas valitud jooke mekkida, mis muudabki kannud erakogujate silmis kümme korda populaarsemaks kui ehisesemed ja kiriklikud armulauakarikad, mida pole sünnis ega võimalik kodus pruukida muuks kui silmailuks.
Omamoodi superese on kaanereljeefi "Targad hommikumaalt Kristus-last kummardamas" kandev tallinlase Jost Friedrich Lübkeni (meister 1693-1723) silinderkann üleni graveeritud korpusega, õiepungi meenutavate jalgadega, millel paarikaupa putod. Hedonismi lisavad allegoorilised naisefiguurid kannujalgu korpuse külge kinnitavatel lehisplaatidel, käepideme usjas hargnemine ja mingi lohe embrüot meenutav käepideme tugi. Kann kui osasaamine baroksest jõulumuinasjutust!
Teejoomise kõrgkultuuri ja ühtlasi Tallinna sadamaäärset tööstuskvartalit meenutab Abraham Christian Rotermanni (meister 1756-70) rokokoostiilis teekann (40 000), maiustamise permanentset esteetilist järjepidevust Carl Friedrich Clemensi (meister 1768-93) nõndasamuti rokokooline kompvekivaagen. Gert van Haven II (Narva meister 1670-17) laegas sobiks ehk tänapäevasegi daami ehete majutamiseks, muidugi niisama hästi ka üksnes imetlemiseks vitriini klaasi taha.
Mis sa kostad? Kuuldavasti-loetavasti olevat mitmesajal eestlasel ränkraskeid probleeme vabade miljonite paigutamisega. Kas pole ks kellelgi neist mõttekas sõita nüüd oksjoniks Stockholmi, et tuua sealt Eestisse tagasi osake meie maa kunagisest aust ja hiilgusest, mis on siit vaestel aegadel välja veetud. Isegi kui võistluses teiste pakkujatega mõne asja hind kahekordistub ning iga ostu eest tuleb protsenti 20 provisjoni maksta? Või on siiski meelepärasem osta uus Hummer, Ferrari või Lexus, mis pärast lühikest uhkeldamist ainult vanarauaks anda kõlbab?
