Mitte eilse, vaid eelõhtu saar!
Umberto Eco. "Eilse päeva saar".Tôlkinud Merike
Pau.Toimetanud Hille Lagerspetz.
Kirjastus "Eesti Raamat". Tallinn, 2003.
448 lk.
Iga Umberto Eco romaan on alati üle Itaalia piiride paiskuv kultuurisündmus. Seega on loomulik, et me tõlgime Eco romaane ka eesti keelde. Oleme tõlkinud kõik tema neli romaani (neljas – “Baudolino” – tuleb trükist mõne päeva pärast). Pealegi on Eco romaanid ülipõnev lektüür. Kord on see nagu kriminaalromaan. Kord (või samal ajal) armastuse lugu. Kord nagu seiklus. Kuid alati lisaks sellele ka üks hea ajugümnastika. Ja rännak Umberto Eco semioootilistes fantasmides ja mõttelabürintides, kuhu on lihtne sisse saada, kuid raske välja rabelda. Aga et see kõik toimub vaid meie ajus, siis pole see eluohtlik mäng.
Kõige parem on Ecot lugeda (ja eriti tõlkida), kui sa oled teda isiklikult kohanud, lauavestlusest temaga osa võtnud. Ta mõte on algul kättesaamatu ja liikuv nagu elavhõbe, ta sunnib sind kogu aeg valvel olema, ta peibutab, viskab (esimesel pilgul hoopis kõrvalisel teemal) nalja, isegi luiskab (kelmikalt!). Ja viib järsku kõik vaidluse otsad nii kokku, et sa usud, et siin, selle laua taga, sinu silmade all sündis avastus ja IME. Nii nagu ka tema romaanides: sa ei tea kunagi, kuhu ta sind oma jutustamishoos välja viib.
Kõnealuses romaanis jutustab meile omamoodi ümber Robinson Crusoe loo: Vaikne ookean, torm, laevaõnnetus. Pääseb vaid üks inimene. Ta on seotud mingi lauajupi külge ja lained kannavad teda ühe saare poole. Kõik oleks nagu tuttav.
Kuid anname sõna romaani kangelasele. See on prantsuse nime all esinev Itaalia aadlik Roberto de la Grive, keda prantsuse kuninga itaalia nimega esimene minister Mazarini (raamatus ka Mazarino) saatis sunniviisil (“elu või surm”) salakuulajana kaugele merereisile.
Roberto de la Grive ütleb oma esimeses kirjas, mida ta kirjutab vist otsekohe pärast pääsemist merest (vähemalt ta ise väidab, et see oli otsekohe) ning mille ta dateerib (loo Jutustaja järgi) “juuli ja augusti vahel 1643”, järgmist: “Ja siiski (eppure) tunnen ma uhkust selle oma alanduse üle, ja kui ma olen juba säärase privileegi osaliseks saanud, siis peaaegu et naudin seda oma jubedat pääsemist: olen, usun, inimsoo mälus ainus sellest soost, kelle laevaõnnetus lõpeb inimtühjal laeval.”
Siin laguneb kogu sarnasus Robinson Crusoe’ga: seal inimtühi saar, siin inimtühi laev, ja saarele ei saa, kuna laev on saarest eemal ankrus, paati ei ole, Roberto aga ujuda ei oska...
Ja siis selgub, et saare ja laeva vahel on veel ka mingi mõtteline joon, mis eraldab tänase päeva eilsest (või homsest). Ajas aga tagasi minna ei saa...
Kui nüüd lugupeetud lehelugeja vaataks hetkeks raamatusse millest jutt, siis avastaks ta, et tsitaat selles Roberto de la Grive’i kirjast (seega ka romaani esimene lause) erineb veidi sellest, mis ma siin alles ette tõin. Selles erinevuses peitub aga Umberto Eco selle raamatu saladus ja omapära.
Iga romaani esimene lause on ju UKS (või VÄRAV) raamatu sisemaailma. Raamatu pealkiri on aga romaani LIPP. Tõlkija ja toimetaja muutsid seekord nii selle kui teise. Ja isegi “parandasid” kangelase nime. Ja sellel vahetusel on rasked tagajärjed (nii autori stiili, kui ka raamatu mõistmisel üldse).
“Eilse päeva saar”. Eesti keeles kõlaks see nagu hästi. Lihtne, näiliselt selge pealkiri. Kuigi ei ole ka päris selge, mis mõttes on see saar eilse päeva oma. Kuid see ei ole originaali pealkiri, originaalis on “L’isola del giorno prima”. Giorno prima tähendab aga eesti keeles eelpäeva, või eelõhtut. Eelõhtu on aga õhtu, mis on järgmise, s.t. homse päeva eel. Tabate vahet?
Ameeriklased tabasid. Nende tõlge kannab pealkirja “The Island of the Day Before”. Prantslased: “L’île du jour d’avant”. Hispaanlased: “La isla del dia de antes”. Ja seda kinnitab ka itaalia originaali kaanepilt, kus on üks vana hispaania merekaart, ja sellel esiplaanil le Isole de las Velas (Eelõhtu saared).Tähendab, on rõhutatud, et tegemist on millegagi, mis EELNEB sellele, mis on alles TULEMAS. Sest see ei ole romaan minevikust, vaid tulevikust. “Eilse päeva saar” on aga see, mis oli, ja ainult see, mis oli eile, jäi maha, ja seda ei ole enam. Ja see eksisteerib ainult kangelase mälus ja kujutelmades.
Ja lõpuks, itaalia keeles on ju sõna eile (ieri) olemas. Aga Eco ei kasuta seda oma pealkirjas.
Ta eelistab sõnademängu, mis annab teise vaatevinkli asjale.
Siin algab nüansside mäng. Kas on see üldse oluline, küsite. Kui pole oluline, siis pole mõtet tõlkida Ecot! Sest Ecol tähendab kõik midagi! Alates juba tema nimest (nii tahtis juba saatus ise!). Te ütlete: jaa, me teame, eco – see on kaja, eks ole ? On küll. Kuid Umberto Eco puhul veel ka midagi muud.
Umberto vanaisa oli leitud laps. Mitte keegi ei teadnud, mis perekonnast ta pärineb. Lapse leiu registreerinud ametnik andis lapsele perekonnanimeks Eco, mis on akronüüm ladinakeelsest Ex Caelis Oblatus (“taeva poolt antud”, “taeva and”). Mida tähendab aga roosi nimi? Et seda seletada, tuli kirjutada terve raamat. Sama lugu on Foucault’ pendliga. Tõlkija aga leidis lahenduse nimetades teose “Eilse päeva saareks”...
Ja muidugi ei hoolinud ta romaani teksti esimesest sõnast. See on “eppure” (ja siiski). Iga Itaalia koolipoiss teab, kui ütled talle eppure, mis sellele järgneb: “eppur(e) si muove” (vt. EE/ENE, 2.köide, lk. 587). See on ju Galileo Galilei! Aga muidugi! Kuid mitte raamatu kangelasena, vaid XVII sajandi ajamärgina! Raamatus tuleb veel ja veel sääraseid lõpetamata (ja lõpetatud) vihjeid, tsitaate ja isegi paroodiaid. Eco ise ei deshifreeri neid, jättes selle lugeja (ja tõlkija!) hooleks.
Ecol ei ole raamatu tekstis midagi juhuslikku. Ei see “eppure”, kui ka too otsekui lohakas märkus selle kohta, et Roberto de la Grive’i esimene armastuskiri on kirjutatud 1643 aasta juuli ja augusti vahel. Mõned tõlkijad (kaasaarvatud eesti) tormasid otsekohe Eco “lapsust” parandama, sest kuidas saab midagi kirjutada kahe kuu vahel ? Peab olema 1643. aasta juulis või augustis! Või siis see Roberto de la Grive’i prantsusepärane nime kirjutus, kui autor ise kasutab Roberto isa (ja mõnikord Roberto enda) puhul itaaliapärast? Jälle autori (või laduja) tähelepanematus! Parandame algusest peale ära! Ei tõlkijal ega ka tema toimetajal ei tule hetkekski pähe, et ka see “lapsus” võib, sõltuvalt kontekstist, midagi tähendada!
Tõlgin itaalia originaalist veel ka romaani teise ja kolmanda lause:
“Nii, oletatavasti 1643. a. juulikuu ja augusti vahel, parandamatu sententslikusega, Roberto de la Grive ise. Kui palju päevi oli ta seotuna lauatüki külge õõtsunud lainetel, nägu päeval allapoole pööratud, et päike ei pimestaks silmi, kael ebaloomulikult õieli, et vesi ei tungiks suhu, ise söödud meresoolast, kindlasti palavikuvärinates ?” (kursiivis antud lauseosad eesti tõlkes puuduvad, kuid Eco on “parandatud” teises lauses tegusõnaga “kirjutas” ja sidesõnaga “või”, mida autoril ei ole).
Kui lugejal juhtuks nüüd käepärast olema romaani ingliskeelne tõlge, siis avastaks ta koos meiega, ainult romaani esimest kolme lauset lugedes, et eesti tõlge joondub palju enam William Weaveri ingliskeelsele tõlkele, kui originaalile (muide, tiitellehel polegi öeldud, et see oleks tõlge itaalia keelest, st originaalist). William Weaverit huvitab loos aga kõige- pealt põnev “story I>”. Umberto Eco “mõttelabürindid” ei huvita teda põrmugi. Usalduses anglosaksi tõlkija vastu läks selle lõksu ka eesti tõlge. Pean tunnistama, et eestikeelne Eco romaani “story” on selles hästi ümber jutustatud. See on hästi loetav. Kuid tegeliku Umberto Eco teosega on sel siiski vähe ühist.
Eco töötas romaani kallal 6 aastat (see on omaette epopöa!). Ja kui käsikiri valmis sai, läks tal veel kuus kuud selleks, et kontrollida kõigi oma tegelaste sõnavara, et selles ei oleks sõnu, mis tulid kõnepruuki pärast XVII sajandit (erand oli tehtud Jutustajale). Meil pole kuskilt võtta muidugi “barokiaegsest eesti keelest”. Kuid eestikeelse stiili kallal oleks võinud töötada siiski.
“Ma ei mõtle midagi välja,” ütleb Umberto Eco ise. “Ma ei tee science-fiction’i. Ma kirjutan ainult sellest, mida ma läbi ja lõhki tean.” Sama peaks kehtima ka tõlkija kohta.
Ecot ei saa tõlkida süvenemata lõpuni tema mõtte keerdkäikudesse süvenemata, dešifreerimata kõiki (kõiki!? kas saab üldse kõiki?) Eco “shifrogramme”. Neid oli tal nii mõnus ehitada, miks peaks siis selle ehitise lahtimõtestamise mõnu lugejalt ära
võtma? Samuti nagu avastuse, et see romaan on mõistujutt ühest aja ristteel asuvast tsivilisatsioonist. Või, kui tahate, ka meie tsivilisatsioonist XXI sajandi “meridiaanil”.
Kuid kõige suurem etteheide – ka “story” ümberjutustusele – on see, et selles puudub üks hea ports Eco huumorit (“Signora” omavoliline tõstmine “Valitsejannaks” ei muuda asja, see pole autori nali). Jääb loota, et selle tõlke puudusi korvab “Baudolino” tõlge.
