Vähem hardcore’i, rohkem souli, vähem hirmutav nimi.
Pärast kolm aastat tagasi ilmunud üsna abitut albumit lühendas Tondinäoga Tapja ehk Ghostface Killah nime ja muutus varasemast märksa pehmemaks. Ka tema on üks Wu-Tang Clani arvututest liikmetest, kes oskas esimese soolokaga enam-vähem kõik ära ütelda ja edasised kolm on vaid kehvapoolne vegeteerimine. Uus plate kõlab siiski päris sümpaatselt, ka Wu-Tangi otsesed mõjud on kadunud. Rajude kõvakoore rütmide asemel kuulen unistavaid 60–70ndate soulisämplinguid, Def Jam-label’i räpitööstusliku poleeritud sound’i varjust tajun toorest tänavakõla. Ghostface on pea kogu helikeeramistöö teinud ise ilma tipptootjate abita ja see on hea. “The Pretty Toney Album” on heatujuline peoplaat, kus mažoorne helilaad ja mõnusa fiilinguga esitus annavad üllatavalt positiivse paketi. Kuulake koos Missy Elliottiga esitatavat “Tushi” või hüpnootilise gospelpõhjaga “Hollat”, kus soulinaised hulluvad transiservani. Muide, albumi intros lubab Ghostface, et Wu-Tang Clan elab hästi ja nende uus album saab olema pomm. Ettevaatlik eestlane ütleb, eks me näe. 8
Koit Raudsepp
Genialistid
“Kogutud noorus 1993-2001”
“Gentel-Dentel”
(Elwood
Muusik)
Genikate varased lindistused ja mälestused varasest lapsepõlvest.
Kaht Genialistide esimest albumit ühendav “Kogutud noorus” on tänuväärne pakett kõigile, kelle teadvusse bänd alles “Vanade ja kobedate” heliribalt sattus. “Gentel-Dentel” kuid mängib tänuväärselt keeltel, mida just tihti plõnnima ei juhtu.
Punt lisab pähekulunud lastelauludele kerge kiiksu – mida laulaksin suurest peast teisiti või mida ütleksin enamat. Seda teinekord just tahakski, mõtted lihtsaks mõelda ja jälle väike olla. Kolleegide lugupidavad pilgud on garanteeritud, kui monitori varjust tasasel, lopergusel lauluhäälel “mull-mull-mull-mull väiksed kalad” kerkib. Jube armas on Genialistide vahendusel teada saada, mis juhtub kõigi loomadega, keda põder oma uksest sisse ei lasknud...
Need lood vähendavad kortse! Ja ülalmainitud heliribalt hitiks kerkinud “Leekiv armastus” on oma lennukaarele plaadi tegemisel abiks olnud poistekoori kaasabil õigustatud pikenduse saanud. 8 ja 10
Alvar Lumberg
The Vines
“Winning Days”
(Capitol)
Craig Nichollsi ja co murettekitavalt nõrk teine album.
See üllitis on küll vaid fännidele ja/või neile väga toredatele lihtsatele inimestele, kes ei tea või ei hooli. Sellest, et maailmas on palju-palju paremat muusikat – samas stiilis ja laadis kui siit saab. Mis on midagi 1960ndatest – nii biitlitelt kui garaaži-rock’ist, midagi grungest ja midagi mis iganes.
Ja üks asi, mis heal asjal võiks olla – mingi isikupära, näiteks, see on siit küll kuskil jumalast jeehhat tõmmand. Ei ole eriti tuttav bändi eelmise, debüütalbumiga, mille järgi neid ilgelt haibiti. Selle asja põhjal tutvust ei siginegi. Parimal juhul saaks siit kokku 3 looga singli. Kujutan ette, et nt “TV Pro” võiks olla higises rock’iklubis korralik crowd pleaser’s singalong.
Bändil oleks justkui kõik olemas – kitarrid ja omast meelest kuulid kutid. Ja musa – on nii andmist kui ballaade, aga... nii piinlikult võlts on kogu see värk, et... Ja laulusõnu ei maksa üldse lugema hakatagi, karju appi. Vahest on see lihtsalt kõik mingi joke? Parental advisory (!!!) kah plaadile kleebitud... 4
Tõnu Pedaru
Erinevad esitajad
“Dancehall Party 2004”
(Warner)
Bashment-kuningas Laamann on vaimustunud tantsusaali-kogumikust.
Tõesti hea meel, et Warner on välja lasknud, just suveks (uus “autohitt 2004”?) sellise kogumikplaadi nagu “Dancehall Party 2004”, mis sisaldab eesti keelde tõlgituna regge-tantsusaali hittpalasid aastatest 1994–2004. Millest neli 90ndate parimad näited ja teised 15 pala ületavad juba millenniumi künnise, 2002 ja nooremad, mis ON Jamaica muusika kohta vä-äga üllatav, sest tavaliselt taolised kogumikud (siis suve-reggae-hit tüüpi) sisaldavad igivanasid palasid. Aga eks taoline muusika on aegumatu ning see näitab ka seda, et maailmas on dancehall levimas suurema avalikkuse teadmisse, mis ei ole üldse paha, sest too muusika ON imeline ja see kogumik teeb vaid meeldiva tuju ja naeratuse näole. Mhmm, kindlasti peaks mainima ära nn “muusikakanalite gurud”, kes sellel plaadil on esindatud: Sean Paul “Like Glue”, Wayne Wonder “Bounce Along”, Missy Elliott “Pass The Dutch”, Elephant Man “All Out” ning uuem muusikakuulajate teadvusesse jõudev “pehmet soca” stiili esindav Kevin Lyttle “Turn Me On”. Viimase kohta võiks niipalju veel öelda: “see ei ole veel kõik! Soca ehk karnevaltüüpi muusika on tõusuteel.”
Kokkuvõtteks: “Suur tänu Warnerile sellise kogumiku eest ja mina ostsin selle plaadi, kuigi olen nn “vinüülplaatide fänn” ning need lood on mul juba ka olemas (siis vinüüli peal). Väga lahe kogumik, tõeline pärl! Hindamisskaalas 100 annaksin 256 punkti ehk 400% positiivset vibratsiooni! J Päikest! 9
Tarrvi Laamann
Erinevad esitajad
“Lilled algebrale”
(looming.org)
Veel üks kodumaine kogumik, seekord katsetavat elektroonikat.
Ega polegi raske seda plaati ”arvustada”, panna punkte ja puha. Aga samas tundub mulle aus tunnistada, et too 14 esinejaga valik eestimaist cutting edge-elektroonikat ei kõnelenud siin minuga ega tahtnud isegi mu küsimustele vastata.
Ta oli omaette ja see on tema õigus – õigus teha... mida siis ikkagi? Äkki on nii, et kogu selle muusika võimalik funktsionaalsus pole hoopiski mitte meile suunatud? Vahest on ta hoopis moodsa aja rituaal, mis kummardab tehnoloogilise riistavara varjatud sügavuste ees? Ma arvan kuulvat, kuidas siin lõigatakse vahelt kõikjal meie ümber liikuvaid infokatkeid koos müradega ja miksitakse see kõik siis uues koostises uuesti ringlusse. See on iselaadne digitaalne realism ja mitte helilooming tavapärases mõttes – muusika lihtsalt salvestab selle, mida ta pealt kuulab. Ja mina ja küllap teiegi kuulame omakorda pealt, kuigi kutsunud ei ole meid siia keegi. Kohati on tüütu, kohati ärritab, aga meie mõnude nimel ei rabele ju nagunii keegi. Selle muusika idee on olla kontaktis kõrgemate organismidega – masinatega. Ja iga lugu on nagunii vaid fragment, põgus ja möödatriiviv lüli selles globaalsest võrgustikust.
Aga meie siin, lihast-luust tarbijad nagu me kõik oleme, võime ikkagi teha nägu, nagu oleks ”Lilled algebrale” tavaline pop-plaat, kus paremad ja halvemad lood segiläbi sees. Ja paremate seas on minu jaoks veidrad džässilikud kalduvused Edasi loos (nagu oleks arvuti kõvaketas Miles Davise kogutud teosed ära seedinud) ja kolmanda minuti keskel saabuv kitarr Karl Saksa vormistuses. Ja eelöeldut arvestades on kogu plaadi suurim leevendus vahest hoopis Ropotatori väga inimlikult, isegi retrolikult vokoderiseeritud sissetung popklišeedesse (nimega ”I Love You Baby”), nii et kohati see äkki ongi normaalne (kuigi siiski parajalt ebanormaalne) pop-plaat. 6
Tõnis Kahu
Porn Sword Tobacco
“Porn Sword Tobacco”
(City Centre Offices)
Mahe soundscape-ambient.
Nii paljulubava nime (kusjuures loonimed on sama huvitavad) taga varjab ennast võrdlemisi vähe – üks Henrik Jonsson Göteborgist. Muusika on samuti minimalistlik. Kohati Chain Reactioni lugude uduseid taustu meenutav rütmivaba drone, kohati veel hõredam – erinevate huugamiste taustal langevad üksikud kitarriakordid või klaveriklahvid. Huvitav täiendus CCO seni põhiliselt idm-i pakkunud rosterisse. Välilindistuste (lained, autod, põrinad, vihm) sissesulatamine suurendab kuulatavust veelgi, diskreetsed meloodiad teevad Porn Sword Tobacco muusikalise territooriumi väga laiaks – kusagil Harold Buddi ja Tangerine Dreami kandis ja (ei)kusagil veel, auväärsete sopistustega peaaegu üle “klassikalise” muusika piiri. Meeldiv plaat, parasjagu lühike ka. 8
Erkki Luuk
Filmimuusika
“The Passion of the Christ”
(Sony)
Muusikat piinamise taustaks.
Helilooja John Debney on juba vana kala vehkima eri sorti filmimuusikat. Kristuse kannatusetundide taustaks on komposiitor kujundanud helimaastiku, mis peab vastuvõtjaisse sisendama suurejoonelisust, sügavust ja eelkõige – Ülevust. Sest filmi sisu on välisel vaatlusel madalavõitu – kuidas üht deep’i tüüpi sõna otseses mõttes veristatakse. Vahenditeks on valitud trummid, laulukoor ning tausta täitev, üsna meloodiliseks vormitud miljöömüra. Ülevuse tagamisel on panus idamaisel müstikal, milleks lastakse käiku klišeed, mis Lääne-inimese teadvuses orientaalsust esindavad. Ning ei saa ilma keelpillisaagimiseta ka sedakorda tundeskaalat täis.
Tundub, et töö on tulemuslik. Plaaditäis ambient-etno-pop-sümfooniat on terviklik, pakub pinget, kui ka hetki müstiliseks ühtesulamiseks, kui soovite, Kõiksusega.
Tea, kas selle CD saatel saab mõni farmer oma kodusea kah ohvrilooma kombel rituaalselt ja ülevalt lõhki käristada, aga... triumf ja ülestõusmise happy end on helitöös tunnetatavad. 7
Tõnu Pedaru
