Väike suurfestival
Pärnu rahvusvaheline visuaalse antropoloogia festival (tänavu toimub 2.–16. juulini), nii oli ürituse ristinimi, tekkis erakordsel ajal. Maamuna kuuendikul, kuhu tookord mahutus ka Eesti, käis 1987. aastal teist aastaringi “uutmine”, protsess, mida rahvusvahelises käibes teati vene sõnast “perestroika”.
Roheliste sipelgate uni
Ühed astusid parteist välja, teised valmistusid looma uusi parteisid või möllisid end viimsel minutil EKPsse – et veel “midagi ära teha”. Kui festival toimus, oli Eestimaa Rahvarinde loomiseni jäänud pisut üle poole aasta. Kaljo Kiisk etendas kinodes Viktor Kingissepa eluloofilmi “Saja aasta pärast mais” ning Priit Pärn sai lindile oma unistuste töö “Eine murul”, Mark Soosaarest oli pärast 25 aastat kestnud rahulikku Kiisa-aega saanud Eesti Kinoliidu esimees. Varem linastusloata jäänud “riiulifilmid” jõudsid üksteise järel vaataja ette (oldi imestunud, et Eestis leidus keelatud filme üsna vähe). Riias sündis samal aastal Moskva ja Taškendi ametlikult tunnustatud festivalide järel esimese vaba pääsukesena rahvusvaheline “uue kino foorum” Arsenals. Maarahva joonisfilmiguru Rein Raamat sõitis kupees tuhande kilomeetri kaugusele nõutama Tallinnasse rahvusvahelist animafilmifestivali, kuid festivali said ühtäkki hoopis dokumentalistid.
Lennart Meri ja Mark Soosaare idee maskeeruda justkui süütult igavaks teadusfilmide tegijate kokkutulekuks kusagil kolkalinnas, mis pealegi kavatseti läbi viia APNi Pärnu pansionaadis, arvatavasti KGB mikrofonide kuuldeulatuses, leidis Moskvas mõistva suhtumise ja NSVL Kinokomitee rahastuse. Et asi sai natuke hiljem kõlava nime, ei häirinud enam ametnikke, sest küsimusele, mis loom on “visuaalne antropoloogia” – sai vastata naeratades “znajete, etnografitšeski film”, alepõllundus, õnge tegemine, kasuka õmblemine, põdrajaht. Hetk oli ainumast õige, sest järgmisel, 1988. aasta sügisel oli kõik juba muutunud muuks ja rahvaste kadumisohust NSVL territooriumil räägiti pärast öölaulupidusid teiste sõnadega kui 1987. a sügisel. Toda kaugete sündmuste sigrimigri meenutades mõtled küll Austraalia aborigeenide põlisest uskumusest, et seesinane maailm on roheliste sipelgate unenägu. Mine tea, mida tulevased rahvusliku filmiajaloo kirjutajad varsti inimpõlve taguste sündmuste tegeliku käigu kohta välja uurida oskavad. Film on ajamasin, filmifestival samuti – sõidab näpu alt ära.
Ühemehefestival
Kui teised Eesti rahvusvahelised filmifestivalid hakkasid 1996. aastal idusid ajama – Hannes Lintropi ühekordne Tallinna RFF ja Tiina Loki algatatud PÖFF, mis festivali mõõtmed omandas 1997 – oli Pärnus filmipidusid tehtud kümme aastat. Kadunud punase partei majast Chaplini keskuseks kasvanud festivalikodu oli juba saanud Uue kunsti muuseumiks. Pärnus oli läbi tehtud ajastute vahetumine.
Filmifestivalid öeldakse olevat meeskonna töö. Enamasti ongi, aga ilma juhtoinata ei saada naljalt kusagil hakkama.
Ehkki Mark Soosaarel on mõned truud abilised, nagu tütar Marie, kes on isale toeks olnud maast madalast kakskümmend aastat, on Pärnu filmifestival, mida küllap üheksandat aastat tuntakse kui dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivali, siiski peamiselt ühe mehe etendus. Festivalipealik valib filmid, otsustab programmi mahu, struktuuri ja teemad , kutsub külalised ja määrab žürii, hangib toetused, peab raamatut ja kirjutab aruanded, korraldab tele-esinemised ja filmide näitamise ETVs, juhatab tähtsamad seansid sisse ja juhib vestlusringe. Vajadusel käib külalistel isiklikult Tallinna lennujaamas vastas. Meeletu tempo. Festivali eeskava ja korraldus on alati mõõdukalt ebasümmeetrilised, kord on žüriis kolm, siis jälle kuus liiget, mõned aastad järjest teemaprogrammide nimed korduvad, siis lisanduvad äkki uued, rutiini ei langeta, ehkki teadusfilmid, kunstifilmid ja filmid põlisrahvaste traditsioonilisest elust on alati kohal. Aga üks aasta on fookuses haigused, siis seks võõrastega või hoopis sürrealistlik Ida-Euroopa. Tänavu laste tehtud filmid ja filmid lastest. Kataloog valmib alati festivali avapäeval.
Huvitav on üle vaadata 1990. aastate esimesel poolel ja keskpaiku tehtud telesaadete salvestusi – Mark Soosaar otsestuudios, karunahk seinal, intervjuu ja filmilõik, intervjuu ja filmilõik, vahele natuke peomeeleolu ja väljasõidupilte kas Manijale või Kihnu. Kümme viimast aastat pole erisaateid tehtud, õigem vast ongi näidata täies pikkuses filme koos väikese sissejuhatusega, nagu nüüd kaheksandat korda tehaksegi. Iseasi, et festivali 25. sünnipäevaks võiks siiski kokku lõigata ka ühe ülevaateloo.
Telearhiiv näitab, kuidas festivalipealik kutsub igal aastal rahvast saali erineva pilliga – olgu tohust toru või plokkflöödiga. Ise aastal on pealiku kaapkübaral ise lilled. Parteimaja taguse basseini kohale oli rajatud peenramaa, kus üks aasta kasvasid kõrvitsad, siis kartul ja siis rukis ja festivalikülalised tegid selle ümber ringtantsu. Nüüd on sama koha peal suur galeriisaal. Maja taga, seal, kus seisab musta kilesse mähitud leenin, tavatseti hilisõhtul näidata vabaõhukino. Chaplini keskuse õue kaunistasid hernehirmutisevõistluse tööd või mererannast korjatud prahist valmistatud “lugu jutustavad” skulptuurid või mõrdadest koostatud “installatsioonid”. Autoriteks festivali külalised. Nüüd täidavad sedasama etendusnišši festivaliprogrammis tänavamuusikud.
Viimastel aastatel ei ole välja antud Andris Slapinsi mälestusauhinda – see loodi 1991. aastal Nõukogude dessantväelaste poolt surnuks tulistatud läti dokumentalistide mälestuseks. Kas hakkavad vanad haavad kinni kasvama?
Soosaare šamaanlik toimetamine on aastate pikku selles või teises võõras tekitanud kriitilisi ohkamisi, aga niisugune on kord Pärnu filmisündmuse nägu. “Ta on Mark Soosaare nägu,” sedastas Taani tõsielufilmispets Tue Steen Müller ETVle festivali kohta hinnangut andes kümme aastat tagasi. Esmapilgul nähtava väikese festivali sees on peidus päris suur festival.
Pole ju vaja parandada riista, mis teeb hästi tööd. Pärnu festivali teatakse asjatundjate hulgas Soomes ja saares, Austraaliast Fäärideni, Tiibetist Torontoni. Paljud unistavad filmipuhkusest Pärnus. Ja paljud filmitegijad on leidnud Pärnust endale koostööpartnereid. Festivalile pakutavate filmide arv on viimastel aastatel järsult kasvanud – 2006. a 330 ja 2005. a 323 – 2001. aastal oli valikuks saadetud filmide arv 161 ja 2002. aastal 138. Ka Eestis tehtud filmide arv on nii pakkumiste osas kui ka valikkavas pidevalt suurenenud – fakt, millest on veel vara hakata kaugeleulatuvaid järeldusi tegema. Kümme aastat tagasi kutsus norra režissöör Jon Jerstad eesti dokumentaliste üles jäädvustama kaasaega ja tutvustama selle kaudu oma maal toimuvat mujal maailmas, sest “Läänes ei saa õieti mitte keegi aru, mis siin tegelikult toimub”. Nüüd võib öelda, et tasapisi on sellele tele-ekraanilt öeldud üleskutsele vastama hakatud, tänases päevas.
Kahekümne aastaga on festivalil näidatud umbes tuhat dokumentaalfilmi, Pärnu Uue kunsti muuseumi videoteek sisaldab tosinsada tõselupilti üle maailma, paljud neist maailma parimad. Kuhu küll see varandus viia, kui Pärnu linn enam ei hooli?
Pärnu filmifestivali “aupalgad”
(grand prix’d) 2000-2005
2000
Wen Pu Lin
“Otsides Shangri- La’d”
(Hiina)
2001
Jouko Aaktonen
“Kusum”
(Soome)
2002
Maciej Adamek
“Ma ei jäta sind surmani”
(Poola)
2003
Ulrika Bengts
“Nüüd sa oled Hamlet”
(Soome)
2004
Johan Palmgren
“Ebba ja Torgny”
(Rootsi)
2005
Pirjo Honkasalo
“Melanhoolia kolm tuba”
(Soome)
