Kas Ameerika on olemas?
Olen eestlane ja eurooplane. Ent ma poleks tõenäoliselt end kunagi hakanud tundma eurooplasena, kui poleks saanud võimalust tundma õppida, kuidas elavad, tunnevad ja mõtlevad inimesed Aasias, Aafrikas ja Ameerikas. Eriti eurooplasena tundsin end tänavu kevadel mõned kuud USAs reisides. Viibisin neljas paigas - New Yorgis, mis on multikultuursuse kants omaette, ja kolmes osariigis - New Jerseys, Floridas ja Lõuna-Dakotas. Tagantjärele on tunne, nagu oleksin külastanud nelja erinevat maailma. New York vapustab oma multikultuurse kirevuse, tiheduse, intensiivsuse ja enam-kui-kõige-sallivusega. Samas võid siin soovi korral sulguda elupäeviks oma rahvuskultuurilisse getosse, tänaval breikivasse ja jazzivasse Harlemisse, vadistavasse Hiinalinna, vaikivate juutide linna, igavest siestat veetvasse itaalia linna, ka nahktagilisse vene linna. Miski ei sega sul siin tundmast end nagu kodus, ole sa kes tahes.
Olid siin omal ajal, pärast Teist ilmasõda ka eestlastel omad kindlad elamiskohad ja kolooniad, nüüd küll ainult kuulsusrikka traditsiooniga kodune Eesti Maja otse Manhattani südames, madal ja pisike, mõjudes ahistavate ja igavesti päikestvarjavate pilvelõhkujate vahel otsekui mahaunustatud ja äraeksinud muinaspäkapikk möödunud headest aegadest. Eesti Maja prouad ja härrad nimetavad end Ameerika eestlasteks, mitte lihtsalt ameeriklasteks, ehkki mitmed neist on Ameerikas sündinud ja mitmel vaid üks vanem eestlane. Siinne tavaline topelt-identiteet.
Kultuuriliselt ei ole olemas üht Ameerikat, on olemas kreeklaste Ameerika, mustade Ameerika, latiinode Ameerika, hiinlaste Ameerika, soomlaste Ameerika, sinu ja minu Ameerika. On olemas erinevate osariikide Ameerikad - Põhja-, Lõuna ja Lääne identiteet. Põhjalased usuvad end olevat targemad-virgemad kui lõunalased, lõunalased peavad põhjalasi ülbeteks ja ebaviisakateks, põhjalased usuvad, et kõik, kes Lõunas elavad, ostavad kokku kitshi, on harimatud matsid ega küüni keskklassi sotsiaalse staatuseni. John F. Kennedy, kes on kahtlemata USA ajaloo üks vaimukamaid presidente, ütles kord ühes kõnes Washington DC kohta, mis asub just Põhja ja Lõuna piiril, et Washington on sama tõhus kui Lõuna ja sama võluv kui Põhi. Lääs on kauboid, kantrimuusika ja kõik see, mida tunneme westernitest, mis ju tähendabki otsetõlkes läänefilmi. Iga suurema rahvusgrupi kohta on ameerika inglise keeles olemas oma naljad ja sõimusõnad, see on olemas ka valge anglosaksi protestandi kohta, W.A.S.P. (White Anglo-Saxon Protestant) ehk wasp, herilane. Ehkki Ku Klux Klan oli oma aja valgete al-Qaeda, leiutas just ameerika ühiskond nähtuse nimega poliitiline korrektsus ja ajas selle ise ka hiljem absurdini. Olukorras, kus ameeriklased vahetavad elu jooksul vähemasti viis kuni seitse korda elukohta ja kaks-kolm korda elukutset, võiks arvata, et USA rahvaste supikatel peaks olema keenud 200 aasta jooksul juba üsna ühtlaselt ja ühetaoliseks paksuks.
USAs elab täna 33 miljonit inimest, kes on sisserännanud, mitte USAs sündinud. Hispaania keel on praktiliselt tõusnud teiseks keeleks mitmetes osariikides, seda kõneleb esimese keelena juba rohkem kui viiendik USA elanikest. On osariike, kus hispaaniakeelne rahvastik on valdav (California, Florida, New Mexico, Texas, Arizona). Californias on paljudes kohtades näha vaid hispaaniakeelseid silte. Alaskal ja paaris teises vabariiklikumas osariigis (Utah, Massachusetts) on hispaania keele hirmus vastu võetud seadused, et avalikus sektoris tohib kasutada vaid inglise keelt, ent ühes Alaska kohtus tunnistati taoline seadus Ameerika põhiseadusega vastuolus olevaks.
Kaks sajandit õpetati Ameerika Ühendriikide koolides ja perekondades, et tegu on rahvaste supikatlaga. Igaüks, kes Ameerikasse tuli, pidi sulanduma ühisesse kultuuri, võtma omaks ühise ameerika identiteedi, mis seisnes demokraatia ja vabaduse ideaalis. Demokraatia all mõistetakse eeskätt indiviidi poliitilisi õigusi, mitte niivõrd riiklikku või parlamentaarset demokraatiat euroopalikus mõttes. Vabaduse all mõistetakse eeskätt individuaalset vabadust - tegutseda, rikastuda, olla edukas. Rahvusliku identiteedi mõttes oli taoline supikatlaideoloogia ju äärmiselt ebademokraatlik ja võinuks kergesti kujuneda sallimatu rassismi ja ksenofoobia kooliks nagu see toimus nõukogude rahvaste ühispere ideoloogiaga N.Liidus.
Ameerika demokraatliku põhiseaduse toel on aga erinevate rahvaste supikatla asemel kujunenud 21. sajandiks hoopis üks söödav salat. Kultuurierinevusi on hakatud märksa rohkem ja teadlikumalt väärtustama, sest neid seostatakse individuaalsete inimõigustega. Külastasin üht keskkooli Princetonis, kus õppis lapsi enam kui 20 päritolumaalt. Kooli koridori seinal oli hiiglaslik maakaart, iga riigi kohal lipukesed, kust lapsed pärit olid. Ka Eesti lipp oli seal kaardil. Lastele, kes ei ole pärit ingliskeelsest kodust, on näiteks üliliberaalses New Jerseys võimalik palgata osariigi kulul emakeelse lisahariduse saamiseks kooli õpetaja. Üks mu ameerika sõpradest, Lõuna-Florida ülikooli professor Jackson Henri Walters, kes on viiendat põlve ameeriklane, armastab rõhutada oma inglise-šoti-saksa päritolu. Aga ta sai minu Floridas viibimise ajal ootamatult teada, et üks ta vanavanaemadest oli olnud indiaanlanna. Ta oli selle uue teadmise üle rõõmus ja uhke. Vaid üks inimpõlv tagasi oli säherdune teade kogu valgele suguvõsale shokk ja igavene häbiplekk.
Ainsad, kes võiksid end nimetada pärisameeriklasteks, ongi j u ainult indiaanlased. Ent nemadki tulid uusimate uuringute andmetel tuhandeid aastaid tagasi Ameerikasse Jaapanist. Indiaanlased elavad täna paremini kui kunagi varem USA ajaloo jooksul. Lihtne, kuid pisutki verist ebaõiglust kompenseeriv seadus, mis võimaldab vaid indiaanlastel pidada kasiinosid, kusjuures maksuvabalt!, on teinud nende reservaadid püstirikkaks. Iga dollar, mille keskklassi ameeriklane või ka eesti turist mängib maha näiteks Las Vegase kasiinos, läheb täna indiaanlaste elu ja kultuuri toetuseks. Nägin uhiuusi indiaani vabaõhumuuseume, farmerite apelsiniaedu ja keskklassi moodsaid villasid. Iga endast lugu pidava indiaanlase villa õuel oli püsti löödud ikka oma traditsiooniline püstkoda. Teated Indiaani kultuuri surmast on liialdatud.
New Jerseys, eriti Princetonis tundsin end nagu vanal heal ülikonservatiivsel ja korralikul Inglismaal, Florida loodus, mereannid, puuviljad, joogid ja elu oli niivõrd eksootiline, et tundus nagu oleksin ära käinud vähemasti Havail. Lõuna-Dakotas tundsin aga sedasama tuttavat ja turvalist äratundmisrõõmu nagu esmakordsel Saksamaa külastusel. Niisiis on Ühendriigid kui maakera, mille sees on mitu veel suuremat maakera ehk nii palju erinevaid maailmu. Ka poliitiliselt külastasin vähemasti kaht erinevat riiki, sedavõrd erinevad on vabariiklaste ja demokraatide maailmanägemine, eesmärgid ja vahendid. Laias laastus võiks öelda, et vabariiklased on rohkem supikatla ja ükskeelsuse pooldajad, demokraadid rohkem salatisõbrad ja sallivamad igasuguste erisuste ja vähemuste suhtes.
Ameerika raamatupoed on täis ameerikavastast kirjandust. Jeremy Rifkin siunab USAd ja unistab Euroopa Liidu ideaalmudelist. Mu lemmikkolumnist Thomas Friedman, New York Times, avaldas äsja raamatu “Maailm on lame”, kus ta paneb erinevalt Rifkinist kõik lootused tõusvale maailmajõule Indiale. Samasuguseid unistusteraamatuid võis leida ka Hiina kohta. Ent tikutulega tuli taga otsida rahulikke analüüse ameerika enda identiteedi muutuse kohta.
Suures antiameerikalikkuse tuhinas ja üleilmastumise vastase võitluse hoos ei panda justkui üldse tähele, et sarnastamise ja lamestamise jõul on olemas niisama tugev, kui mitte veel võimsam vastasjõud. Üleilmastumine toob kaasa kohaliku väärtustumise. Just see kultuuriprotsess on minu meelest toimunud USAs viimastel kümnenditel kõige selgemini, paremini ja kõige demokraatlikumal, sallivamal viisil. Ameerika identiteet on rahvuslik ja poliitiline, mitte etniline, mitte niivõrd seotud keelega. Ameerika multikultuurilist identiteedi iseloomustab meiede paljusus ja rahulik kooseksisteerimine.
Ühendriiklased on õppinud oma kahe sajandi pikkuse ajaloo vältel väärtustama rahumeelselt sooja, sallivat, avatud meie-kogemust. Meie, eurooplased alles õpime, kuidas Euroopa Liidus ja selle lähinaabruses oma suuri minasid ja väikseid meiesid üksteist tapmata kokku sobitada. Ja tänasekski õpiajaks on meil ikka veel tarvis USA vägede kohalolekut.
Ameerika on tegelikult tulvil väga rikast ja mitmekesist kõrgkultuuri, seal leidub ka üpris harivat, head massikultuuri. Kui meie Euroopas valime impordiks just selle madalama sordi, kas ei kõnele see siis pigem valija maitse tasemest? Niisiis ei ole kultuuriliselt olemas üht ameerika sundsuppi, mida helpides kogu hingest vihata, on üpris mitmekesine isuäratav salat, mille iga komponenti on võimalik nautida ka eraldi. Võib võtta või jätta. Vaba maa.
4. juulil 2005, Ameerika Ühendriikide iseseisvuspäeval.
