Carlo Colladi & Roberto Innocenti „Pinocchio seiklused"'
Olin paar nädalat tagasi maal vanemate juures lapanud oma vana raamatukorvi, kust vaatas otsa kollaste kaantega, veidi kassipissine "nõuka ajal" välja antud raamat "Pinocchio seiklused", mida tahaks ju hirmsasti ka oma lapsele ette lugeda, aga kvaliteet ei kannata.
Mulle tuli üllatusena, et uus Pinocchio on raamatukauplustes müügil, sest tavaliselt antakse aplaavaga välja uudiskirjandust ning vana veneajal loetud klassika kipub ikka raamaturiiulite tahanurka jääma. Teine aspekt kipub aga selliste "uuestisünni" asjade juures olema see, et nad toodetakse n-ö vana rasva pealt kasumi teenimise eesmärgil kiirelt ja odavalt. Aga me tahame ju oma lastele samu üllatusi ja elamusi pakkuda, mida isegi saime.
Uus "Pinocchio" üllataski, sest lugemiseni me koos tütrekesega esialgu ei jõudnud - olime ainiti süvenenud illustratsioonidesse, kus iga leht pajatas uue muinasjutu - olgu selleks kas või pilt, kus Pinocchio endale eesli kõrvad saab ning pesukausivee pinnal neid kurvalt piiluda üritab. Kausi äärel ja ümber on aga veel hulk tegelasi, keda raamatus ei olegi, ning tont teab, kellega üldse tegemist. Nii et jääb üle juurde mõelda uus jutt. Sellise hingestatusega maalitud lasteraamatut pole ma kunagi näinud, kui välja arvata 80ndatel välja antud Siima Škopi illustratsioonidega muinasjutud.
"Pinocchio" ise on vana hea klassikaline soe muinasjutt puunukust, kelle elu suurimaks unistuseks on muutuda lapseks, ning selline lähenemisviis läbi tohutu hulga emotsionaalsete piltide aitab ka tänapäevast "fantaasiavaesestuvat" last uuesti muinasjutuarmastajate hulka viia.
