Me teeme seda kogu aeg
Lennujaama pagasilindilt leitakse tühjad kohvrid ja kõik lennud peatatakse. Ootamatult koju jõudnud mees avastab oma naise armukesega voodist ja avab gaasikraani. Bürooterrori ohver riputab ennast otse tööruumis konksu otsa. Noor naine tahaks füüsiliselt hävitada oma ebaõnnestunud järeltulija. Mees lennutab närvidele käiva kodukoera rõdult alla. Üks vanamutt õhutab teist lähisugulase mürgitamisele. Kaks vanamutti ajavad last mööda trepikoda taga, põhjustades kahe inimese hukkumise. Miks küll? „Aga me teeme seda kogu aeg, varem pole midagi juhtunud“, kostavad mutikesed.
Need on mõned fragmendid vene „uue draama“ esindusautorite tandemi, vendade Vladimir (1974) ja Oleg (1969) Presnjakovide näidendist „Terrorism“ (2001). Nutikalt vahelduvad erinevad mõõtkavad: kodu-, kontori-, kooli-, korteriterrorismist kosmoloogiliseks kasvava vägivallarežiimini. Kergest kontorisketšist teadvuse totaalse kokkujooksmiseni.
Uuralitest pärit vennaksed Presnjakovid valdavad hiilgavalt meediaga suhtlemise reegleid. „Terrorismi“ esietendus Moskva Kunstiteatris toimus ajal, mil mälestati „Nord-Osti“ etendusel hukkunud terroriohvreid. Kas tõesti juhuslik kokkulangevus? Moskvas (lavastajaks Kirill Serebrennikov) kõrgus lava kohal tulikiri: plahvatuseni on jäänud 50 (40, 30 jne) minutit, tüki alguses piiravad relvastatud OMONi-mehed mänguplatsi turvalindiga.
„Terrorism“ on menukalt läinud Londonis, Lissabonis, Berliinis, Stockholmis. Madridi esietenduse paiku toimus Hispaanias rongiõnnetus, mis hakkas oluliselt mõjutama lavastuse vastuvõttu. Isikuvastane terrorism on teema, mille kaudu leiavad ühise keele erinevad maad ja rahvad.
Millega võiks eristuda värskelt Ugalas esietendunud versioon, Priit Võigemasti lavastajadebüüt? Ennekõike sellega, et tegu on tõesti väga noore lavastaja tööga. Mis antud kontekstis ei tähenda vihjet algajalikule kogenematusele, vaid just antud materjali sobitumist lavastaja maailmatajuga. Ehk teistpidi: kui megastaarideks pürgivate autorite puhul võib tekkida kahtlusi teema ja/või vormiga ekspluateerimises, siis lavastaja hoiak on läbinisti „süütu“.
No tõesti, panna räigevõitu noor-ema stseenile (ilma igasuguse irooniata!) otsa kõlama harrashäälse Toomas Uibo kunagine lindistus – seda juba iga blaseerunud teatrihunt ei julgeks! Tema üritaks ilmselt üksikud lõigud efektselt vahule lüüa, lükkaks sisse julgemalt rämedust, ideoloogiate ja militarismi kriitikat, võimalik, et ka päevapoliitililist žargooni. Aga mis kõige olulisem: „Terrorismi“ tegelasi, erinevate terrorirežiimide ohvreid, on hõlbus ette kujutada elutute monstrumite, globaalse plahvatuse järel „näpuveana“ vegeteerima jäänud lihamassina. Lavastaja Võigemastile selline lahendus ei sobi. Tõsi, muidugi on ka tema tegelased kohati rohkem kui karikatuurselt nihkesse väänatud, kuid nad ei ole oma igapäevastes „toalahingutes“ kaotanud elementaarseid tajumisorganeid. Nad on ikka veel haavatavad. See loeb palju. Loomulikult on sedakaudu muutunud keerukamaks-põnevamaks ka näitlejaülesanded. Ugala noortetrupp on seegi kord oma viimaseaegse taseme kõrgusel. Kui just peaks teistest meeldejäänumaid nimepidi välja tooma, olgu nimetatud Hilje Murelit, Aarne Sorot ja Tanel Ingit.
Kõrvalteemana – Võigemasti üldist imagot arvestades oli „Terrorismi“ tegemiseks tegelikult viimane aeg. Ma tegelikult ei üritagi üksnes debüüdi põhjal Võigemasti eesti noorrežii uueks lootuseks kuulutada. Muidugi võinuks mõndagi hõredamat tegevusliini kindlamalt pingule tõmmata ja päriselt ei selgunud ka, miks ei sobinud „Terrorism“ Ugala väikesesse saali. Just ühe- ja kahekõned kippusid suurele lavale ära kaduma. Aga see selleks. Jätkuvalt sõnumikartliku ja pingutatult cooli eesti teatri taustal mõjub Võigemasti selgepiiriline esiklavastus igal juhul end kuulama panevalt.
Vladimir ja Oleg Presnjakovi „Terrorism“
Lavastaja Priit Võigemast.
Osades Aarne Soro, Tanel Ingi, Hilje Murel, Carita Vaikjärv, Kadri Lepp, Martin Algus, Ott Aardam, Meelis Rämmeld, Arvo Raimo.
Esietendus 4. septembril 2004 Ugalas.
