Tallinlane viis Kuubale laevatäie tuumarakette
Juuni 1962. Teise maailmasõja veteran, tollal majori auastmes Nikolai Obidin, juhatas Tallinna allveelaevabaasi (nüüdne Bekkeri sadam).
"Ühel ööl tuli autojuht mulle koju järele. Küsisin, milles asi. Autojuht ütles vaid: "Seltsimees ülemus, teid kutsuti Tallinna mereväebaasi komandöri juurde.""
Praegu on Obidin esimese grupi invaliid. Ta elab Koplis hru?t?ovkas, aknast avaneb vaade Stroomi rannale. Mälestused 40 aasta tagustest sündmustest on üksikasjaliselt kirja pandud. Öise dialoogi esitab ta elavalt, nagu toimunuks see paari päeva eest.
Mis teist keset ööd taheti?
Peastaabis ootasid mind komandör viitseadmiral Kuznetsov, keegi admiral Moskvast ja üks erariietes kodanik, ilmselt keegi KGBst. Anti kolm-neli päeva koguda siin kokku väike meeskond ning sõita Kaliningradi. Seal annab Balti mere laevastiku ülem admiral Orjol juba edasised juhised.
Midagi lähemalt ei selgitatud?
Üritasin vargsi küsida, miks Kaliningradi. Vastati külmalt: "Me ei tea ja ka sinul pole vaja teada."
Nelja päeva pärast saabusin 30 madrusega Kaliningradi. Mind võttis vastu admiral Orjol isiklikult. "Teid on määratud Balti merelaevastiku esimese e?eloni ülemaks. Sihtkoha saate teada salapakist. Paki võis avada merel ? kohas, mille pikkus- ja laiuskraad olid pakil kirjas. Järgnevalt juhatati mind laevale. Suur nelja tekiga kaubalaev Atkarsk, mille meeskond oleks tavaolukorras olnud umbes 75 inimest. Sellel laeval oli ühel tekil vähemalt tuhat magamiskohta. Mamonovo sadamas laaditi ööpimedusesl laevale eriti salajane laadung.
Mis laadung see oli?
Seda ei öelnud keegi. Veel laaditi laevale vineeri pakitud kaatrid, jätmaks muljet, et tegu on põllumajandustehnikaga, ning tuhat meest.
Moskvast tulnud admiralid ja erariietes mehed instrueerisid mind põhjalikult. Vähemalt nelja kohta andsin allkirja, et olen teadlik salajasest missioonist ja sellega kaasnevast vastutusest. Mul oli volitus maha lasta igaüks, kes üritab laadungile läheneda.
Meile anti lühikeste varrukatega särgid. Tähendab sõidame kuhugi lõunasse, järeldasin.
Niisiis, kuidas edasi?
Läänemerelt lahkudes andsin meeskonnale käsu munder maha võtta, peita ja tsiviilriided selga panna. Kõigilt korjati ära laskemoon. Kaldal sain sellised juhised. Möödusime Inglismaast-Iirimaast. Üsna pea oli laev kohas, kus ma võisin avada paki meie sihtkohaga.
Seal oli kirjas?
Sihtkoht Kuuba, Havanna sadam.
Vaevalt olime Assooridest möödas (Portugalile kuuluv saarestik Atlandi ookeani keskel), kui algasid Ameerika lennukite ülelennud. Ööpäeva möödudes sõitsid meile vastu ameeriklaste laevad. Meilt päriti: "Kuhu laev sõidab ja milline on laadung?"
Vastasin, nagu mind oli instrueeritud: "Laeval on kaubalast, sõidame lõunasse."
Ja ameeriklased jäid rahule?
Kus sellega. Ameerika laevad piirasid meid nii, et võimatu oli edasi sõita. Nad oleksid võinud meid rünnata. Mind oli instrueeritud, et rünnaku korral pean eriti salajase laadungi hävitama.
Kuidas?
Kuidas iganes. Laeva kapteniga koos mõtlesimegi, et mida teha. Otsustasime võtta kursi lõunasse. Kaotame küll neli päeva, aga saame jälitajatest lahti.
Ja nii läks?
Jah. Aga pean mainima, et merel oli meeletu torm ? kuni 11 palli. Kartsin, et kaatrid purunevad.
Kõige hullem oli see, et laev kõikus meeletult ja trümmis oli 1000 meest. Inimestel oli vaja tualetis käia. Trümm haises täiesti võimatult. Aga tualette polnud. Olid ämbrid, mida aeg-ajalt üle parda ookeani tühjendati. Samas ei tohtinud ükski tükk paberit ookeani jääda. Ameeriklased oleksid kohe paberi järgi vaadanud, et mis suur seltskond selles laevas sõidab. Kõik paberid korjati eraldi kottidesse ja põletati laevaahjus.
Kas need tuhat meest ei tohtinud tekile tulla?
Täpselt nii. Trümmis oli meeletult lämbe, kuni 50 kraadi palavust. Et vähegi inimeste olukorda leevendada, lubasin neil öösel 20-30 kaupa tekil hingamas käia.
Neli päeva tähtajast hiljem jõudsime Havannasse. Meid võttis vastu Raoul Castro, Kuuba kaitseminister, Fidel Castro vend. Kandsin ette, et jõudsime õnnelikult pärale ning laadung on puutumata.
Mõne ajaga laadisime salajase lasti maha. Öösiti ning ainult omade jõududega. Ükski kuubalane ei tohtinud laevale isegi mitte läheneda.
***
Kaubalaeva Atkarsk salajane last oli 46 tuumalõhkepeaga raketti. Raketialused ja raketid laeti maha täiesti lagedale väljale. Obidini meelest oleks võinud relvastuse peita d?unglisse.
Baasi kohal tiirutasid iga päev USA luurelennukid. Millegipärast ei uskunud ameeriklased, et venelased tõid Kuubale aatomirelva. 14. oktoobril pildistas Ameerika luurelennuk U-2 kogu ettevõtmist. Samal ajal tulistasid venelased alla teise ameeriklaste luurelennuki. "Sellest hetkest oli ameeriklastele selge, et Kuubas on Vene raketid."
***
Niisiis ameeriklased piirasid Kuubat. Mis toimus samal ajal Vene vägede baasis?
Ameeriklaste laevad olid kaldalt näha. Meie luure teatas, et neil ootab rünnakukäsku 110 000 merejalaväelast. Nad pidid maabuma Kuubal ja meid hävitama. Luure teatas veel, et ameeriklaste dessant peaks startima 29. või 30. oktoobril.
Laadisime kaatrid rakettidega. Esialgu tahtsime laadida tavaliste rakettidega, hiljem otsustasime kaatrid relvastada tuumarakettidega. Neid poleks tavaliste rakettidega hävitada saanud.
Tegelikult ei teadnud keegi, mida täpselt ette võtta. Sõjanõukogu, kuhu ka mina kuulusin, otsustas mitte oodata 29.-30. kuupäevani.
Soovisite ameeriklasi ennetada?
Just. Tuli käsk vajutada nuppu 28. oktoobri öösel kell üks.
27. oktoobril, nimetasime seda "õudseks laupäevaks", olime pisut napsu võtnud ja viimse piirini ärevil. Kohe-kohe pidi algama sõda. Võimalik, et maailmasõda. Kell lähenes ühele. Närv oli viimseni pingul.
Fidel (Castro) ütles: "Vajutame nüüd." Kindral Aba?vili, (Georgi Aba?vili, nõukogude vägede ülemjuhataja Kuubal ? toim) vastas talle, et ootame pisut.
Kulus veel paar minutit. Fidel käis peale ? sai ju otsustatud, et alustame kell üks. Aba?vili vastas talle, et ootame veel. Läks minut, kaks, kolm. Fidel ja Aba?vili jõudsid võtta veel ühe klaasikese likööri.
Kuus minutit pärast ühte tuli Moskvast teade "Jätta!". Kõik ohkasid kergendatult.
Mis siis juhtus?
Selgus, et Hru?t?ov ja Kennedy olid jõudnud kokkuleppele. Kennedy ütles, et viige raketid minema ja ameeriklased ei ründa Kuubat. Tegelikult jõudsid nad kokkuleppele juba enne südaööd. Millegipärast tuli teade sellest hilinemisega.
Oleks kuulatud Fideli ja täpselt kell üks nupule vajutatud...
...siis meie teiega ei istuks siin.
Muide, Castro oli esialgu väga närvis, et talle ei teatatud Hru?t?ovi ja Kennedy kokkuleppest. Ta tundis ennast reedetuna.
Järgmisel päeval kisendasid Kuuba ajalehed: "Venelased välja!", "Ei venelastele!" Meile ei toodud vett.
Hiljem sai Castro muidugi aru, mis oleks võinud juhtuda, kui oleks nupule vajutatud.
Kriis lahenes. Mis sai teist?
Raketid viidi järk-järgult minema. Mina jäin veel umbes aastaks kuubalasi õpetama.
Kuuba kriis 1962
Kuuba kriis, mis vallandus 14. oktoobril 1962, oli Külma sõja ajastu ohtlikumaid episoode. USA president John F. Kennedy nägi sel päeval luurelenuki U-2 pardalt tehtud ülesvõtteid, mis tõestasid, et Nõukogude Liit monteeris “Vabaduse saareks” nimetatud Kuubale keskmise ulatusega ballistilisi rakette SS-4. Ühendriikide pealinn Washington asus täpselt nende rakettide laskeulatuse piiril. Peale selle oli Moskval kavas paigutada saarele raketid SS-5, mille ulatusse jäi juba peaaegu kogu USA territoorium.
Öeldavasti mängis Nikita Hruštšov omalaadset aatomipokkerit, omamata ettekujutust, kui valuliselt reageerivad Ühendriigid Nõukogude rakettide ilmumisele otse oma külje alla.
Kennedy ja tema julgeolekunõukogu kaalusid tõsiselt Kuuba ründamist eesmärgiga hävitada Nõukogude rakettide stardiplatsid enne, kui need ehitatakse lõpuni. Ameeriklased said siiski 20. oktoobril teada, et Nõukogude spetsialistid olid kaheksa SS-4 tüüpi raketti juba lahinguvalmis seadnud. Washington otsustas toore jõu rakendamise asemel kasutada Kuuba vastu mereblokaadi. Saare ümber koondati USA sõjalaevad, millele oli antud korraldus läbi otsida kõik Kuubale suunduvad idabloki alused, takistades relvadega lastitud laevade edasisõitu.
Õnneks oli Nõukogude laev Aleksandrovsk, mille trümmid sisaldasid 68 tuumalõhkelaengut, mõned tunnid enne blokaadi kehtestamist Kuuba vetesse lipsanud. “Õnneks”, sest venelastel oli käsk kaitsta oma laevu relvajõuga. Konflikt merel oleks võinud vallandada ülemaailmse tuumasõja.
Samal päeval, 24. oktoobril, välditi veel üht ohtlikku vahejuhtumit. Kariibi meres oli neli Nõukogude allveelaeva, mida ameeriklased sundisid süvaveepommide loopimisega pinnale tõusma. Ameeriklased ei teadnud, et igal Nõukogude allveelaeval oli üks tuumalaenguga torpeedo, mille käikulaskmine eeldas siiski kolme laeva pardal viibiva vanemohvisteri kollegiaalset nõusolekut. Võimalik, et maailma päästis hävingust Nõukogude allveeohvister nimega Arhipov, kes ainsana kitsikusse aetud laeval keeldus andmast nõusolekut tuumatorpeedo väljatulistamiseks.
Kriis lahenes lõplikult 28. oktoobril. Venelased tõid Kuubalt oma raketid ära, ameeriklased lubasid vastutasuks Kuubat enam mitte kunagi sõjaliselt rünnata ning andsid üldsuse eest varjatud lubaduse maha võtta Türgi pinnale monteeritud keskmaaraketid Jupiter.
ANDREI HVOSTOV
