Tänane linnapea kutsub aga rajama pealinnale uut sümbolit (soovitatavalt Eesti kõige kõrgemat) - purskkaevu. Tegelikult polegi oluline maksumaksja raha raiskamine, vaid et jälle kord tõstatatakse üksikteema ning tahetakse seda hurraaga realiseerida. Taas kord ei tegeleta asjadega, millega peaks tegelema.

Meil on Vabaduse väljak, mis töötab tänasel päeval parklana. Juba kaheksa aastat tagasi korraldati avalik arhitektuurikonkurss, mille eesmärgiks oli leida parim lahendus Vabaduse väljakule ja selle ümbrusele. Seda nii esteetilisest kui funktsionaalsest aspektist. On loomulik, et tänane päev, kus väljak on kasutusel lihtsalt parkimisplatsina, ei ole ei otstarbekas ega esteetiline. Linnakodanikud ja linna külalised vajavad ruumi, kus jalutada, olla, tunda rõõmu linnast ja ümbritsevast elust. Konkursi võitsid Alver-Kaasik-Trummal, kellelt telliti ka väljakut ja lähiala käsitlev detailplaneering. Tegemist on lahendusega, mis loob tõeliselt huvitava ja elegantse linnaruumi, haarates kaasa kogu bastionivööndi ning olles samas praktiline: väljaku alla saab teha parkimismaja, plats on aga inimestele nii argi- kui pidupäeval (paraadid) kasutada. Tegelikult ju piisaks ainult linnapea heast tahtest: et teeme Vabaduse väljaku, mis oleks väljak, rahvarohke päeval ja tuledesäras öösel. Ja sinna mahutame kas või purskkaevu, oluline on asju vaadata ja lahendada tervikuna. Muide, Alveri-Kaasiku-Trummali projektis on ka nüüdisaegne nägemus purskkaevust: kaldpind, millel voolab vesi.

Tänased linnavalitsejad aga teavad ise, mis on hea, ja teevad otsuseid ainult enda vaatepunktist lähtudes. Rahvas vajab tsirkust ja leiba.

Kui linnaplaneerijatest ja arhitektidest koosnev töögrupp soovitab uue linnavalitsuse asukohaks Admiraliteedi basseini äärset, mis oleks loogiliselt seotud nii vanalinna, Viru väljaku ümbruse kesklinna kui ka sadama-alaga, siis linnavalitsejad arvavad, et neile see ei sobi ja palju etem oleks rahvas suunata hoopis eraldatud maalapile Kadrioru serva. Koht on esinduslik, tervitamas sadamasse saabujaid. Aga kesklinnast siiski eemal. Linnavalitus võiks/peaks asuma aga kesklinnas. Tallinn ei ole nii suur linn, et keskust venitada nagu kummi. Peaks ehk meenutama, et sellesse kohta kaaluti varem rahvusooperile uue hoone rajamist (nüüd on teater plaanis ehitada kurioossel kombel Lasnamäele).

Sooviksin näha suuremat koostööd linnavalitsuse, linnaplaneerimise ameti ja arhitektide liidu vahel. Kas on mõtet kulutada mõtteenergiat ja maksumaksja raha, käia töögruppides, kui ühel ilusal päeval tehakse otsused, mis on risti vastupidised varem räägitule?

Milleks see kõik, linnahärrad?