Bollywoodi unelm

Epp Väljaots värbas Indias filmiprodutsendina venelasi;tööle.

Toimumispaik: linnake Lõuna-Indias. Mul on näpus paber kahe produtsendi eesnimega ja telefoninumbritega. Juures tuttavate käest saadud info, et mehed teevad iga kuu uusi filme ja alalõpmata on mängu vaja ka valgeid inimesi.
Helistamine on Indias omaette tsirkus. Tavaliselt on telefon mõne poe või õmblustöökojaga ühe katuse all. Valid numbri ja röögid rääkida üle muu lärmi. Kui jutu sisu on huvitav, jääb lärm tasapisi vaiksemaks ja rahvas asub su telefonikõnet pealt kuulama. Minu kõne pälvib peaaegu vaikuse. Kui järgmine kord helistama lähen, tervitab õmbluskoja pidaja mind aupaklikult: “Kas ajate ikka seda filmiasja?”
Filmindus on Indias tohutult au sees. Kogu see rahvas hingab ja elab filmide najal, iga nädal müüakse kinopileteid 100 miljoni ringis. Kinos käimine on enamikule siinsest rahvast ainuke meelelahutus – televiisori omamine on jõukate inimeste tunnus. Jõukurid ostavad ka endale koju tapeete, kus peal ilutsevad filmistaaride hiiglasuured näopildid. Vaesem rahvas, näiteks see õmbluskoja pidaja, armastab kleepida seinale postkaarte oma armastatud näitlejate piltidega.
Neid pleekinud postkaarte põrnitsedes helistan ma produtsendile ja saan aimu indiapärasest asjaajamise stiilist. Tuleb karjuda veidi ähvardaval toonil, sõnad tuleb välja tulistada ükshaaval, käänetest ja eessõnadest hoidudes. “Ramesh!” karjun toru otsas. “On sul vaja valgeid inimesi?” – “On vaja!” – “Millal?” – “On vaja!” – “Kas sa tuled ise siia valima?” – “On vaja valgeid inimesi!”
Omandan strateegia karjuda niipalju kordi ühte küsimust, kuni mees lõpuks sellele vastuse annab. Kild-killult õnnestub mul pilt kokku panna. Ramesh on produtsent, kes vastutab näitlejate leidmise eest. Ta pakub mulle tööd mitte ainult näitlejana, vaid ka teiste näitlejate agendina. Esialgu on vaja leida kakskümmend valget inimest, eriti hinnas on siniste silmadega ja blondid tegelased. Kõik, kes võtetele jõuavad, hakkavad teenima 800 ruupiat (ligi 300 krooni) päevas. Mina teenin iga leitud inimese pealt 200 ruupiat (70 krooni). See tundub eesti rahas küll mitte väga suur summa, aga Indias, kus ööbimise eest maksan 20 ruupiat (7 krooni) ja sama palju ühe söögikorra eest, on pakutav raha päris korralik summa.
Ning Ramesh ütleb kindla koha ja aja, mil ta tuleb meie linnakesse ja kohtub minu poolt korraldatud valgetega.

Linn, kus viibin, on tuntud oma valge rahva suure koosseisu poolest. Siin asub spirituaalne kogukond, kus elab inimesi kõigist maailma maadest.
Pühendan oma infosse paar venelast, ja edasi levib see kulutule kiirusel. Saan üheainsa päeva jooksul kohalike venelaste hulgas tuntud inimeseks. “Kas sina oled see devuška iz Pribaltiki, kes töötab siin filmiprodutsendina?” tuleb kohalikus sööklas mu juurde paks vene tädi. “Ma olen juba tükk aega ainult laenude peal elanud ja palunud jumalat, et ta mulle raha saadaks. Nüüd saatiski ta sinu!”
Minu juurde astub ka Tallinnast pärit venelane Dmitri Smirnov, kes on Indias elanud üle aasta. Varem oli ta ärimees, vedas Venemaalt kaupa Eestisse, aga siis sattus hingelisse kriisi ja otsustas tulla Indiasse, otsima elu mõtet. Ja otsingute käigus sattus noormees möödunud suvel mängima filmis. Aga mitte India, vaid Ameerika omas.
Nimelt tehakse mitmed Hollywoodi C-kategooria filmid Indias: sealsed loodusvormid võimaldavad tegevuse lavastada kuhu iganes, alates Aafrika kõrbest ja lõpetades Ameerika mägedega. Ja eelarve tuleb umbes kümme korda väiksem kui Hollywoodis. Dima sattus osalema filmis, kus osa tegevusest toimus mängult Moskvas. Terve India pealt oli kokku kogutud slaavi nägu inimesi, kes ühes kohvikus pidid tantsima, sööma ja jooma. Muidu läks hästi, aga üks vene noormees sai liikuvalt kaameralt tantsuhoos obaduse. Dima elas üheksa võttepäeva jooksul teenitud rahaga ära umbes viis kuud.
Oodatud hommik on käes. Kohvikus ootab noori ja vanu, punapäid, blonde ja brünette. Ka üks kiilakas onu Odessast, kellel punane nina ja kuldselt säravad hambad. Olen värbamistöö ajal meeles pidanud Rameshi õpetussõnu: sobivad igasugused tüübid, ainult mitte mustade juustega!
Kõnnin laua juurest teise juurde ja vastan küsimustele, millele täpseid vastuseid ka ise ei tea. Millest film räägib? Kas raha saab igal õhtul kätte? Mitu päeva võtted kestavad? Viimast küsimust olen Rameshile telefonis karjunud korduvalt, saanud aga väga erinevaid vastuseid. Vahel ütleb ta, et kaks päeva, siis aga, et kaks nädalat.
Kogunenud rahvas ei lase end hämarast infost kõigutada. India hullus ja rahu teeb inimese taluvamaks igasuguste saatusekeerdude suhtes.
Kui möödas on pool tundi, hakkab tekkima teatud ärevus. Enamik siinsest rahvast ei kanna põhimõtteliselt kella ja kiikab seda nüüd kohvikuseinalt vaadata. “Ostsin selle tee oma viimase raha eest,” ütleb Odessa papi. “Kuidas sa ikka tuled kohvikusse ja midagi ei osta?”
Kui möödas on veel pool tundi, lippan oma tuttavasse õmblusateljeesse.
Ramesh võtab kiirelt toru. Ilma ühegi vabanduseta hüüatab ta rahulikult: “Ähh, võtted edasi lükatud! Tulema viie päeva pärast!”
Viis päeva hiljem kordub sama stsenaarium. Ramesh teatab, et tuleb kolme päeva pärast. Narritatud inimesed kohvikus püüavad oma pettumust varjata. Odessa papi on vahepeal juba raha laenanud.

Ja lõpuks on käes see päev, mil kokkulepitud kellaajal istub õiges kohas pisike tüsedavõitu hindu mees. Lähen ta juurde ja tutvustan end. “Kolme tunni pärast on väljasõit,” teatab Ramesh, lisades uhkelt: “Mul tuleb siia veel üks agent, oma rahvaga, tema nimi on Ii-pii-pii.” Nime piilub ta paberilt.
“Oot, aga mina olengi ju Ii-pii-pii,” taban ma ära, et Ramesh on mind kutsuma hakanud ingliskeelse tähtede väljahääldamise järgi, nagu ma kord telefonis oma nime nimetasin. Ma ei tea, kelleks ta mind siis meie kohvikuvestluse alguses pidas. Indias ei saagi kõigest aru. Päevas keskmiselt üks kord juhtub sinuga siin selline asi, mis üle su mõistuse käib ja millele lihtsalt käega lööd.
Aga minu nimeks hindudest filmimeeste suus nüüd ja edaspidi saabki “agent Ii-pii-pii”, mis kõlab nagu James Bondi filmist.
Selgub, et Rameshile sobivad kõik minu poolt korraldatud tulevased näitlejad. Ta silmab neid hetkeks oma leebe laisa pilguga ja lahkub siis, transporti korraldama. Istume oma kompsude otsas kiiresti hämarduvas lõunamaa õhtus, keset lehmasõnnikust tänavat, ja ootame bussi, mis pidi kohe-kohe tulema. Ootame seda kolm tundi.
Öö otsa bussis loksumist. Hommikul ringutame Hyderabadis – see on telugukeelse filmitööstuse pealinn. Maabume koos kõigi oma kottide ja reisiväsimusega Hyderabadi ainsa protestandi-kiriku ette. Pühapaiga esine näeb välja just nagu välikohvik: plastmasstoolid, lauakesed, lett söögi- joogiga.
“Seda et – võtke rivvi!” hüüatab Ramesh. Meie poole sammub režissöör – pikkade sammudega lühike tõmmu mees. Tema sabas sibab kolm tumedat verd noormeest. Režissöör heidab kõigile valgetele kiire pilgu ja näitab näpuga: “See, see ja need!” Ning kõnnib, saatkond järel, kirikusse sisse.
Kõik on toimunud uskumatu kiirusega. Aeg tiksub, pühapaik on renditud vaid kolmeks päevaks. Nobedalt asub üks hindu mees mõõtma välja valitud blondi taanlasest noormeest ja ameeriklannast neidu. Nemad hakkavad tänases stseenis mängima pruuti ja peigmeest. Saanud mõõdud, kihutab režissöör koos saatjaskonnaga džiipi ja on peagi tagasi, kaasas imeilus pruutkleit ja hall ülikond. Käisid poest laenutamas.
“See on minu tütar, kes pruudiks valiti, ta on alles 14aastane,” astub üks keskealine ameeriklane minuga juttu tegema. “Ta on meil juba rohkem kui kümnes filmis kaasa teinud, aga pruuti mängib küll elus esimest korda!”
Ameeriklane elab koos oma naise ja kuue lapsega Hyderabadis kolmandat aastat, tehes siin kiriklikku misjonitööd ja tohterdades haigeid tänavalapsi, iga natukese aja tagant kutsutakse neid aga mängima kohalikku filmi. Kui kaheksaliikmeline perekond end välja ajab, siis teenivad nad päris korraliku summa. Mees teab ära rääkida ka meie filmi täpsema süžee. Täna filmitakse filmi lõpustseen: kahe noore inimese laulatus Californias. Nad on hindudest peategelaste, armastajapaari reinkarnatsioon tänapäeval. Filmi põhiliin räägib aga minevikusündmustest Indias.

“Kus teie riided on?!” Kusagilt on välja ilmunud uus mees, kes käsi hõõrudes allesjäänud valge rahva juurde astub. Ta tutvustab end ilmse uhkustundega: peaprodutsent, Sayeed!
Me ei saa mehe küsimusest aru. Tõlgin selle venelastele. Vaatame üksteisele nõutult otsa.
“Need, mis teil seljas on, pole ju lääne riided!” jätkab Sayeed kärsitult. “Meile on ikka selliseid riideid vaja, mida te kodumaal kannate!”
“Vahel nad ei anna jah kostüüme,” ütleb Ameerika pereisa kõrvalt täie enesestmõistetavusega. “Ähh, mis seal vahet on, ega need filmid Oscarit nagunii ei võida!”
Meie grupp reageerib probleemile erinevalt. Indias elades on enamik läänlasi hakanud  kandma india riideid, et mitte pälvida kohalike kõõrdpilke. Mõned on kodumaised riided alles hoidnud ja ka võtetele kaasa võtnud. Nad asuvad õlgu kehitades kottidest otsima.
Mõned aga on läinud täielikult india stiilis rõivastusele üle. Minu ainuke lääne riietus on sinine pleekinud Sõnumilehe T-särk, mida kannan koos indiapäraste pikkade pidžaamat meenutavate siidipükstega. Näitan särki Sayeedile. “Särk sobib, aga püksid tuleb sul teistelt laenata!” teatab ta ja asub asjalikult meie kottides sorima. Kirikuõuele laiali laotatud hilbud meenutavad mustlaslaagrit.
“Võtame rahulikult,” sosistab vene tüdruk Vika. “Kõik siin on jumala korraldatud, et meile rahu hoidmist õpetada.” Vika jaoks on kõik lihtne. Otsib kottide peale kokku terve hunniku suuri india salle, veab ilma lääne riieteta olevad naised kordamööda kiriku kõrvale WCsse ja keerutab neile seal riided selga. Mina saan lisaks T-särgile selga pika sallidest tehtud seeliku. Edasi iseloomustab kõiki Vika kunstnikukäe alt läbi käinud naisi väga ettevaatlik kramplik kõnnak – kogu aeg on tunne, et selga seotud asjad kukuvad küljest ära. Sayeed noogutab rahulolevalt: “Nüüd on juba küll Ameerika pulmaseltskonna moodi!”
Ameerika noormehed John ja David on naerukrampides. Neil on ribadeks kantud helesinised teksad ja särgid kirjadega “Your body is universe” ja “Jesus is alive”. Mõlemad noormehed on maailmarändurid, kes hiljuti Indias maabusid. Davidi Jeesuse-särk olla juba maailmale tiiru peale teinud, miks siis mitte seda ka filmis näidata. “See on üks tõeliselt alternatiivne laulatus, mille me siin korraldame!” irvitab noormees.

Kogu rõivaskandaali peale tundub fakt, et kõrvaltegelased ise endale grimmi peavad tegema, juba pisiüllatusena. Naised otsivad kotist välja oma meigitarbed – ega neid väga palju ole, sest enamik on Indiasse elu mõtet otsima tulles kosmeetika kodumaale maha jätnud. Sayeed toob uhkelt juurde ühe puudritoosi – see on filmitegijate poolt!
Mingeid radu pidi on meie grupiga liitunud ka imetore, veidi hull tädi Venezuelast, kes ei oska ühtegi teist keelt peale hispaania. Korra tekib mul isegi kahtlus, et tädi ei olegi aru saanud, kuhu ta täpselt on sattunud. Sel ajal, kui teised riiete pärast kraaklevad, tinistab tema oma kitarri ja laulab sinna juurde venivaid, veidi kurbi meloodiaid.
Nüüd aga paneb tädi kitarri hoolikalt ära ja otsib oma tagavaradest matsaka koti huulepulkade ja muu varustusega ning asub teistele naistele veripunaseid suid pähe maalima.
Iseäranis suure ärivaistuga paistab meie hulgas silma paks ameeriklane Terry.
Valjuhäälne ülbe olemisega mees on viisteist aastat töötanud Ameerikas raadio-DJna, pool aastat tagasi otsustas ta tulla rändama Indiasse. Nüüd on ta režissööri poolt valitud psühholoogiks. Nimelt peab filmi alguses, kui reinkarneerunud valgete paar on veel lapsed, psühholoog neile soovitama: “Tuleb teha hüpnoosi, et neil tuleks meelde nende eelmine elu!”
Selle, kirikuesisel lausutud lause eest kaupleb Terry endale välja kokkulepitud 800ruupiase päevatasu asemel hoopis 3000! Mees tammub jalalt jalale, uhkusest särades.

Ja siis ongi käes meie hetk. Värvi järgi seatakse meid kirikusse istuma. “Naeratage!” hüüab režissöör. “Rohkem reaktsiooni! Liigutage ennast!” Ja me naeratame. Kaameraid seatakse ühe ja teise nurga alla ning me naeratame taas.
Siis toob pruudi isa neiu enda käekõrval kirikusse, meie ikka naeratame, kuigi kohutava raginaga lindimakilt kostev “Pulmamarss” ajab lausa naerma...
Siis on käes aeg suudluseks. See koht lõpeb täpselt pruudi ja peigmehe ninade kokkupuutumisel. India filmid toetuvad erootiliste stseenide puhul ainult vaatajate kujutlusvõimele.
Pruut ja peigmees omavahel suurt suhtlema ei kipu. Vabadel hetkedel jookseb tüdruk kapates, nagu noor varss, oma ema ja õdede juurde. 20aastane taanlane Harald istub vaikselt esireas ja ootab pruuti. Aga võttepäeva lõpuks on noormees äraseletatud moega. “Tead, mis juhtus,” avaldab ta. “Mulle pakuti järgmisest nädalast juba uut filmirolli. Mingisugusesse seriaali, võtted on kakskümmend päeva!”

Järgmisel päeval kõnnime kirikus pinkide vahel. Režissööri käsul peame nüüd olema tõsiste ja hajameelsete ilmetega. See tuleb kummituslik stseen. Siinsamas altari ees pannakse nüüd paari hindudest noormeest ja neiut, filmi peategelasi. Kummalisel kombel saab filmi lõpus valgetest ümbersündinud noortest uuesti hindude paar...
Pool ajast on režissöör meie võtteplatsilt kadunud. “Tal käivad siin lähedal samal ajal teise filmi võtted,” selgitab Ramesh. Populaarsed režissöörid ja näitlejad teevad siin enamasti korraga mitut filmi, vahel juhendab režissöör operaatorit isegi telefoni teel.
Järgmine päev on enamikule meist vaba: saame kolmeks söögikorraks raha ja võime hotellis edasi elada. Pruudi isa mängiv Sasha ja psühholoogi tegelaskuju Terry viiakse aga varahommikul kaasa ühte luksusvillasse, tegema filmi avastseene.
Õhtul jõuab Sasha tagasi hotelli, näost hall ja jalad all risti. Kõigepealt olla ta pandud kahe valge lapse tülitsemist rahustama ja ta pidi seda tegema inglise keeles. Kuna Sasha inglise keele oskus oli varem olnud viis sõna, siis läksid uued sõnad tal kogu aeg sassi ja sama võtet tuli sada korda ümber teha. Päeva teine pool kulus stseenile, kuidas Sashal on süles tütreke ja ta läheb psühholoogi juurde kurtma, et tüdruk kogu aeg kakleb naabripoisiga. Ja siis psühholoog soovitabki hüpnoosi, ja algab kahe hindu armastuslugu... 
Aga Sasha ei suutnud selle, kogu filmi võtmestseeniga kuidagi maha saada, ingliskeelne kurtmine oli tema jaoks liiga pikk. Lõpuks tegi meeleheitel režissöör kogu stseeni ümber. Helistas ühele oma tuttavale Hyderabadi valgele ja nii korraldati Sasha tegelaskujule õde kõrvale. Sasha mureks jäi ainult last süles hoides kussutada ning olla nii murest murtud ilmega, et ei suuda enam rääkidagi. Ja õde kurtis kõik vajaliku ise inglise keeles ära.

Nädal pärast võtete lõppu helistan taas Rameshile. Jälle on tal vaja kahtekümmet valget inimest, kel seekord tuleb mängida turiste turul. “Siniste silmadega inimesi, igalt poolt, Ameerikast, Venemaalt, Saksamaalt ja sealt, noh, sinu Estoniast!” kõlab Rameshi juhis. See teeb rõõmu. Nädal tagasi läks mehel kogu aeg see imekoht meelest, kust ma pärit olen. Nüüd oleme Ameerika kõrval võrdselt maakaardile saanud.
“Kas ka seekord on vaja oma riideid?” karjun ma telefoni niikaua, kuni saan vastuse. Jah, on vaja.
Kõik osaleda tahtvad valged inimesed saavad mu poolt hoiatuse. Lääne riided lähevad meie linnakeses nüüd hinda. Kohalikes poodides neid saada pole. Näiteks moskvalanna Tanja laenab toakaaslaselt Mašalt punase kitli.
Sõit läheb seekord otse Hyderabadi kõrvale omaette pisikesse filmilinnakusse. Bussiaknast paistavad majade maketid ja turulauad. Ja paistab ka vana tuttav, kuke kombel ringi kõndiv peaprodutsent Sayeed. Lähen otse tema juurde ja ütlen rõhuga: “Seekord ma teadsin, et tuleb oma riided kaasa võtta. Kui info on ilusasti edasi antud, ei teki mingeid probleeme!”
“Ei, aga seekord ei ole vaja teie oma riideid!” vaatab minuga kaasa vantsinudl Ramesh mulle ilmsüütult otsa.
Ja Sayeed viitab uhkelt telgi poole: “Minge, valige igaüks ise! Riided korraldame meie!”
Järgnevad päevad, kus näiteks mina pean tõstma kümneid kordi arbuusi hunnikust ja seda vaatama. Venelanna Vika valib turulauakeselt banaane. Paar tüsedamat onu kõnnivad kottidega edasi-tagasi. Meie kõigi taustaks on aga maja makett, mis meenutab pigem Kesk-Euroopat kui Indiat. Meie ees platsil tantsivad peategelased: kalifeedega mees ja sarisse rõivastunud naine. Kogu nende esitus meenutab täpselt nõukogude kinos nähtud India filme. Naine laulab heleda häälega, väänab keha, tõstab näppe silme ette, jookseb siis laulu lõõritades minema, mees kannul.
Aga ega mul ole aega seda suurt vaadata. On küll üsna ebaloogiline, et ma sellise lärmi peale silmi oma arbuusilt tõsta ei tohi, aga nii on režissööri otsus.

Õhtuti armastab Ramesh tulla meie hotellitubadesse. Ta tunneb siirast huvi lääne inimeste asjade vastu. “Milleks see on? Mitu ruupiat see teil maksab?” küsib ta, leides vannitoast näiteks hambaniidid või elektrilise hambaharja.
Rahaasjades valitseb Indias suur otsekohesus. Ramesh ei tee saladust: iga filmi toodud inimese pealt saab ta 1000 ruupiat, sellest vaid viiendiku annab ta ära agendile, kes on teinud tegeliku töö. Ja agentidel pole pahandada midagi: produtsendid pole nõus kellegi teisega ametlikku lepingut sõlmima, ainult meie Rameshiga. Ta naeratab jutu peale oma laia laiska naeratust ja ütleb, et talle see süsteem meeldib. Selge see.
Üks teine jutt on Rameshil veel. “Ii-pii-pii, kuule! Ega sa ei tea seal oma, mis see oligi, Estonias, mõnda tüdrukut, kes abielluda tahaks?”
Olen juba harjunud, et Indias räägitakse kaasa valikust samasuguse asjalikkusega nagu meil näiteks töökoha valikust.
“Vaata,” jätkab ta, “ma olen otsustanud abielluda välismaalasega. Sa võiksid mulle otsida sealt Estoniast naise, sa oskad hästi inimesi otsida. Nüüd sa juba tunned ka mind, oskad mind talle kirjeldada. Mina tahaksin, et sa otsiks umbes 20aastase siniste silmadega tüdruku.”
Seda räägib ta siiralt ja asjalikult. Kõik on ilusasti läbi mõeldud. Oma maailma loogika järgi käitub ta täiesti normaalselt.
Suuri lubadusi ma ei anna, aga luban igal juhul natuke ringi vaadata.
Niisiis, kui mõni sinisilm tahaks Rameshiga abielluda või tema korraldusel mõnes filmis mängida – tema telefoninumber Hyderabadis on 653 49 47.