Bollywoodi unelm
Toimumispaik: linnake Lõuna-Indias. Mul on näpus paber kahe produtsendi
eesnimega ja telefoninumbritega. Juures tuttavate käest saadud info, et mehed
teevad iga kuu uusi filme ja alalõpmata on mängu vaja ka valgeid inimesi.
Helistamine on Indias omaette tsirkus. Tavaliselt on telefon mõne poe või
õmblustöökojaga ühe katuse all. Valid numbri ja röögid rääkida üle muu lärmi.
Kui jutu sisu on huvitav, jääb lärm tasapisi vaiksemaks ja rahvas asub su
telefonikõnet pealt kuulama. Minu kõne pälvib peaaegu vaikuse. Kui järgmine
kord helistama lähen, tervitab õmbluskoja pidaja mind aupaklikult: “Kas ajate
ikka seda filmiasja?”
Filmindus on Indias tohutult au sees. Kogu see rahvas
hingab ja elab filmide najal, iga nädal müüakse kinopileteid 100 miljoni
ringis. Kinos käimine on enamikule siinsest rahvast ainuke meelelahutus –
televiisori omamine on jõukate inimeste tunnus. Jõukurid ostavad ka endale koju
tapeete, kus peal ilutsevad filmistaaride hiiglasuured näopildid. Vaesem
rahvas, näiteks see õmbluskoja pidaja, armastab kleepida seinale postkaarte oma
armastatud näitlejate piltidega.
Neid pleekinud postkaarte põrnitsedes
helistan ma produtsendile ja saan aimu indiapärasest asjaajamise stiilist.
Tuleb karjuda veidi ähvardaval toonil, sõnad tuleb välja tulistada ükshaaval,
käänetest ja eessõnadest hoidudes. “Ramesh!” karjun toru otsas. “On sul vaja
valgeid inimesi?” – “On vaja!” – “Millal?” – “On vaja!” – “Kas sa tuled ise
siia valima?” – “On vaja valgeid inimesi!”
Omandan strateegia karjuda
niipalju kordi ühte küsimust, kuni mees lõpuks sellele vastuse annab.
Kild-killult õnnestub mul pilt kokku panna. Ramesh on produtsent, kes vastutab
näitlejate leidmise eest. Ta pakub mulle tööd mitte ainult näitlejana, vaid ka
teiste näitlejate agendina. Esialgu on vaja leida kakskümmend valget inimest,
eriti hinnas on siniste silmadega ja blondid tegelased. Kõik, kes võtetele
jõuavad, hakkavad teenima 800 ruupiat (ligi 300 krooni) päevas. Mina teenin iga
leitud inimese pealt 200 ruupiat (70 krooni). See tundub eesti rahas küll mitte
väga suur summa, aga Indias, kus ööbimise eest maksan 20 ruupiat (7 krooni) ja
sama palju ühe söögikorra eest, on pakutav raha päris korralik summa.
Ning
Ramesh ütleb kindla koha ja aja, mil ta tuleb meie linnakesse ja kohtub minu
poolt korraldatud valgetega.
Linn, kus viibin, on tuntud oma valge rahva suure koosseisu poolest. Siin
asub spirituaalne kogukond, kus elab inimesi kõigist maailma maadest.
Pühendan oma infosse paar venelast, ja edasi levib see kulutule kiirusel.
Saan üheainsa päeva jooksul kohalike venelaste hulgas tuntud inimeseks. “Kas
sina oled see devuška iz Pribaltiki, kes töötab siin filmiprodutsendina?” tuleb
kohalikus sööklas mu juurde paks vene tädi. “Ma olen juba tükk aega ainult
laenude peal elanud ja palunud jumalat, et ta mulle raha saadaks. Nüüd saatiski
ta sinu!”
Minu juurde astub ka Tallinnast pärit venelane Dmitri Smirnov, kes
on Indias elanud üle aasta. Varem oli ta ärimees, vedas Venemaalt kaupa
Eestisse, aga siis sattus hingelisse kriisi ja otsustas tulla Indiasse, otsima
elu mõtet. Ja otsingute käigus sattus noormees möödunud suvel mängima filmis.
Aga mitte India, vaid Ameerika omas.
Nimelt tehakse mitmed Hollywoodi
C-kategooria filmid Indias: sealsed loodusvormid võimaldavad tegevuse lavastada
kuhu iganes, alates Aafrika kõrbest ja lõpetades Ameerika mägedega. Ja eelarve
tuleb umbes kümme korda väiksem kui Hollywoodis. Dima sattus osalema filmis,
kus osa tegevusest toimus mängult Moskvas. Terve India pealt oli kokku kogutud
slaavi nägu inimesi, kes ühes kohvikus pidid tantsima, sööma ja jooma. Muidu
läks hästi, aga üks vene noormees sai liikuvalt kaameralt tantsuhoos obaduse.
Dima elas üheksa võttepäeva jooksul teenitud rahaga ära umbes viis
kuud.
Oodatud hommik on käes. Kohvikus ootab noori ja vanu, punapäid, blonde
ja brünette. Ka üks kiilakas onu Odessast, kellel punane nina ja kuldselt
säravad hambad. Olen värbamistöö ajal meeles pidanud Rameshi õpetussõnu:
sobivad igasugused tüübid, ainult mitte mustade juustega!
Kõnnin laua
juurest teise juurde ja vastan küsimustele, millele täpseid vastuseid ka ise ei
tea. Millest film räägib? Kas raha saab igal õhtul kätte? Mitu päeva võtted
kestavad? Viimast küsimust olen Rameshile telefonis karjunud korduvalt, saanud
aga väga erinevaid vastuseid. Vahel ütleb ta, et kaks päeva, siis aga, et kaks
nädalat.
Kogunenud rahvas ei lase end hämarast infost kõigutada. India
hullus ja rahu teeb inimese taluvamaks igasuguste saatusekeerdude
suhtes.
Kui möödas on pool tundi, hakkab tekkima teatud ärevus. Enamik
siinsest rahvast ei kanna põhimõtteliselt kella ja kiikab seda nüüd
kohvikuseinalt vaadata. “Ostsin selle tee oma viimase raha eest,” ütleb Odessa
papi. “Kuidas sa ikka tuled kohvikusse ja midagi ei osta?”
Kui möödas on
veel pool tundi, lippan oma tuttavasse õmblusateljeesse.
Ramesh võtab
kiirelt toru. Ilma ühegi vabanduseta hüüatab ta rahulikult: “Ähh, võtted edasi
lükatud! Tulema viie päeva pärast!”
Viis päeva hiljem kordub sama
stsenaarium. Ramesh teatab, et tuleb kolme päeva pärast. Narritatud inimesed
kohvikus püüavad oma pettumust varjata. Odessa papi on vahepeal juba raha
laenanud.
Ja lõpuks on käes see päev, mil kokkulepitud kellaajal istub õiges kohas
pisike tüsedavõitu hindu mees. Lähen ta juurde ja tutvustan end. “Kolme tunni
pärast on väljasõit,” teatab Ramesh, lisades uhkelt: “Mul tuleb siia veel üks
agent, oma rahvaga, tema nimi on Ii-pii-pii.” Nime piilub ta paberilt.
“Oot,
aga mina olengi ju Ii-pii-pii,” taban ma ära, et Ramesh on mind kutsuma hakanud
ingliskeelse tähtede väljahääldamise järgi, nagu ma kord telefonis oma nime
nimetasin. Ma ei tea, kelleks ta mind siis meie kohvikuvestluse alguses pidas.
Indias ei saagi kõigest aru. Päevas keskmiselt üks kord juhtub sinuga siin
selline asi, mis üle su mõistuse käib ja millele lihtsalt käega lööd.
Aga
minu nimeks hindudest filmimeeste suus nüüd ja edaspidi saabki “agent
Ii-pii-pii”, mis kõlab nagu James Bondi filmist.
Selgub, et Rameshile
sobivad kõik minu poolt korraldatud tulevased näitlejad. Ta silmab neid hetkeks
oma leebe laisa pilguga ja lahkub siis, transporti korraldama. Istume oma
kompsude otsas kiiresti hämarduvas lõunamaa õhtus, keset lehmasõnnikust
tänavat, ja ootame bussi, mis pidi kohe-kohe tulema. Ootame seda kolm
tundi.
Öö otsa bussis loksumist. Hommikul ringutame Hyderabadis – see on
telugukeelse filmitööstuse pealinn. Maabume koos kõigi oma kottide ja
reisiväsimusega Hyderabadi ainsa protestandi-kiriku ette. Pühapaiga esine näeb
välja just nagu välikohvik: plastmasstoolid, lauakesed, lett söögi-
joogiga.
“Seda et – võtke rivvi!” hüüatab Ramesh. Meie poole sammub
režissöör – pikkade sammudega lühike tõmmu mees. Tema sabas sibab kolm tumedat
verd noormeest. Režissöör heidab kõigile valgetele kiire pilgu ja näitab
näpuga: “See, see ja need!” Ning kõnnib, saatkond järel, kirikusse sisse.
Kõik on toimunud uskumatu kiirusega. Aeg tiksub, pühapaik on renditud vaid
kolmeks päevaks. Nobedalt asub üks hindu mees mõõtma välja valitud blondi
taanlasest noormeest ja ameeriklannast neidu. Nemad hakkavad tänases stseenis
mängima pruuti ja peigmeest. Saanud mõõdud, kihutab režissöör koos
saatjaskonnaga džiipi ja on peagi tagasi, kaasas imeilus pruutkleit ja hall
ülikond. Käisid poest laenutamas.
“See on minu tütar, kes pruudiks valiti,
ta on alles 14aastane,” astub üks keskealine ameeriklane minuga juttu tegema.
“Ta on meil juba rohkem kui kümnes filmis kaasa teinud, aga pruuti mängib küll
elus esimest korda!”
Ameeriklane elab koos oma naise ja kuue lapsega
Hyderabadis kolmandat aastat, tehes siin kiriklikku misjonitööd ja tohterdades
haigeid tänavalapsi, iga natukese aja tagant kutsutakse neid aga mängima
kohalikku filmi. Kui kaheksaliikmeline perekond end välja ajab, siis teenivad
nad päris korraliku summa. Mees teab ära rääkida ka meie filmi täpsema süžee.
Täna filmitakse filmi lõpustseen: kahe noore inimese laulatus Californias. Nad
on hindudest peategelaste, armastajapaari reinkarnatsioon tänapäeval. Filmi
põhiliin räägib aga minevikusündmustest Indias.
“Kus teie riided on?!” Kusagilt on välja ilmunud uus mees, kes käsi hõõrudes
allesjäänud valge rahva juurde astub. Ta tutvustab end ilmse uhkustundega:
peaprodutsent, Sayeed!
Me ei saa mehe küsimusest aru. Tõlgin selle
venelastele. Vaatame üksteisele nõutult otsa.
“Need, mis teil seljas on,
pole ju lääne riided!” jätkab Sayeed kärsitult. “Meile on ikka selliseid
riideid vaja, mida te kodumaal kannate!”
“Vahel nad ei anna jah kostüüme,”
ütleb Ameerika pereisa kõrvalt täie enesestmõistetavusega. “Ähh, mis seal vahet
on, ega need filmid Oscarit nagunii ei võida!”
Meie grupp reageerib
probleemile erinevalt. Indias elades on enamik läänlasi hakanud kandma
india riideid, et mitte pälvida kohalike kõõrdpilke. Mõned on kodumaised riided
alles hoidnud ja ka võtetele kaasa võtnud. Nad asuvad õlgu kehitades kottidest
otsima.
Mõned aga on läinud täielikult india stiilis rõivastusele üle. Minu
ainuke lääne riietus on sinine pleekinud Sõnumilehe T-särk, mida kannan koos
indiapäraste pikkade pidžaamat meenutavate siidipükstega. Näitan särki
Sayeedile. “Särk sobib, aga püksid tuleb sul teistelt laenata!” teatab ta ja
asub asjalikult meie kottides sorima. Kirikuõuele laiali laotatud hilbud
meenutavad mustlaslaagrit.
“Võtame rahulikult,” sosistab vene tüdruk Vika.
“Kõik siin on jumala korraldatud, et meile rahu hoidmist õpetada.” Vika jaoks
on kõik lihtne. Otsib kottide peale kokku terve hunniku suuri india salle, veab
ilma lääne riieteta olevad naised kordamööda kiriku kõrvale WCsse ja keerutab
neile seal riided selga. Mina saan lisaks T-särgile selga pika sallidest tehtud
seeliku. Edasi iseloomustab kõiki Vika kunstnikukäe alt läbi käinud naisi väga
ettevaatlik kramplik kõnnak – kogu aeg on tunne, et selga seotud asjad kukuvad
küljest ära. Sayeed noogutab rahulolevalt: “Nüüd on juba küll Ameerika
pulmaseltskonna moodi!”
Ameerika noormehed John ja David on naerukrampides.
Neil on ribadeks kantud helesinised teksad ja särgid kirjadega “Your body is
universe” ja “Jesus is alive”. Mõlemad noormehed on maailmarändurid, kes
hiljuti Indias maabusid. Davidi Jeesuse-särk olla juba maailmale tiiru peale
teinud, miks siis mitte seda ka filmis näidata. “See on üks tõeliselt
alternatiivne laulatus, mille me siin korraldame!” irvitab noormees.
Kogu rõivaskandaali peale tundub fakt, et kõrvaltegelased ise endale grimmi
peavad tegema, juba pisiüllatusena. Naised otsivad kotist välja oma meigitarbed
– ega neid väga palju ole, sest enamik on Indiasse elu mõtet otsima tulles
kosmeetika kodumaale maha jätnud. Sayeed toob uhkelt juurde ühe puudritoosi –
see on filmitegijate poolt!
Mingeid radu pidi on meie grupiga liitunud ka
imetore, veidi hull tädi Venezuelast, kes ei oska ühtegi teist keelt peale
hispaania. Korra tekib mul isegi kahtlus, et tädi ei olegi aru saanud, kuhu ta
täpselt on sattunud. Sel ajal, kui teised riiete pärast kraaklevad, tinistab
tema oma kitarri ja laulab sinna juurde venivaid, veidi kurbi meloodiaid.
Nüüd aga paneb tädi kitarri hoolikalt ära ja otsib oma tagavaradest matsaka
koti huulepulkade ja muu varustusega ning asub teistele naistele veripunaseid
suid pähe maalima.
Iseäranis suure ärivaistuga paistab meie hulgas silma
paks ameeriklane Terry.
Valjuhäälne ülbe olemisega mees on viisteist aastat
töötanud Ameerikas raadio-DJna, pool aastat tagasi otsustas ta tulla rändama
Indiasse. Nüüd on ta režissööri poolt valitud psühholoogiks. Nimelt peab filmi
alguses, kui reinkarneerunud valgete paar on veel lapsed, psühholoog neile
soovitama: “Tuleb teha hüpnoosi, et neil tuleks meelde nende eelmine elu!”
Selle, kirikuesisel lausutud lause eest kaupleb Terry endale välja
kokkulepitud 800ruupiase päevatasu asemel hoopis 3000! Mees tammub jalalt
jalale, uhkusest särades.
Ja siis ongi käes meie hetk. Värvi järgi seatakse meid kirikusse istuma.
“Naeratage!” hüüab režissöör. “Rohkem reaktsiooni! Liigutage ennast!” Ja me
naeratame. Kaameraid seatakse ühe ja teise nurga alla ning me naeratame taas.
Siis toob pruudi isa neiu enda käekõrval kirikusse, meie ikka naeratame,
kuigi kohutava raginaga lindimakilt kostev “Pulmamarss” ajab lausa naerma...
Siis on käes aeg suudluseks. See koht lõpeb täpselt pruudi ja peigmehe
ninade kokkupuutumisel. India filmid toetuvad erootiliste stseenide puhul
ainult vaatajate kujutlusvõimele.
Pruut ja peigmees omavahel suurt suhtlema
ei kipu. Vabadel hetkedel jookseb tüdruk kapates, nagu noor varss, oma ema ja
õdede juurde. 20aastane taanlane Harald istub vaikselt esireas ja ootab pruuti.
Aga võttepäeva lõpuks on noormees äraseletatud moega. “Tead, mis juhtus,”
avaldab ta. “Mulle pakuti järgmisest nädalast juba uut filmirolli.
Mingisugusesse seriaali, võtted on kakskümmend päeva!”
Järgmisel päeval kõnnime kirikus pinkide vahel. Režissööri käsul peame nüüd
olema tõsiste ja hajameelsete ilmetega. See tuleb kummituslik stseen. Siinsamas
altari ees pannakse nüüd paari hindudest noormeest ja neiut, filmi peategelasi.
Kummalisel kombel saab filmi lõpus valgetest ümbersündinud noortest uuesti
hindude paar...
Pool ajast on režissöör meie võtteplatsilt kadunud. “Tal
käivad siin lähedal samal ajal teise filmi võtted,” selgitab Ramesh.
Populaarsed režissöörid ja näitlejad teevad siin enamasti korraga mitut filmi,
vahel juhendab režissöör operaatorit isegi telefoni teel.
Järgmine päev on
enamikule meist vaba: saame kolmeks söögikorraks raha ja võime hotellis edasi
elada. Pruudi isa mängiv Sasha ja psühholoogi tegelaskuju Terry viiakse aga
varahommikul kaasa ühte luksusvillasse, tegema filmi avastseene.
Õhtul
jõuab Sasha tagasi hotelli, näost hall ja jalad all risti. Kõigepealt olla ta
pandud kahe valge lapse tülitsemist rahustama ja ta pidi seda tegema inglise
keeles. Kuna Sasha inglise keele oskus oli varem olnud viis sõna, siis läksid
uued sõnad tal kogu aeg sassi ja sama võtet tuli sada korda ümber teha. Päeva
teine pool kulus stseenile, kuidas Sashal on süles tütreke ja ta läheb
psühholoogi juurde kurtma, et tüdruk kogu aeg kakleb naabripoisiga. Ja siis
psühholoog soovitabki hüpnoosi, ja algab kahe hindu armastuslugu...
Aga Sasha ei suutnud selle, kogu filmi võtmestseeniga kuidagi maha saada,
ingliskeelne kurtmine oli tema jaoks liiga pikk. Lõpuks tegi meeleheitel
režissöör kogu stseeni ümber. Helistas ühele oma tuttavale Hyderabadi valgele
ja nii korraldati Sasha tegelaskujule õde kõrvale. Sasha mureks jäi ainult last
süles hoides kussutada ning olla nii murest murtud ilmega, et ei suuda enam
rääkidagi. Ja õde kurtis kõik vajaliku ise inglise keeles ära.
Nädal pärast võtete lõppu helistan taas Rameshile. Jälle on tal vaja
kahtekümmet valget inimest, kel seekord tuleb mängida turiste turul. “Siniste
silmadega inimesi, igalt poolt, Ameerikast, Venemaalt, Saksamaalt ja sealt,
noh, sinu Estoniast!” kõlab Rameshi juhis. See teeb rõõmu. Nädal tagasi läks
mehel kogu aeg see imekoht meelest, kust ma pärit olen. Nüüd oleme Ameerika
kõrval võrdselt maakaardile saanud.
“Kas ka seekord on vaja oma riideid?”
karjun ma telefoni niikaua, kuni saan vastuse. Jah, on vaja.
Kõik osaleda
tahtvad valged inimesed saavad mu poolt hoiatuse. Lääne riided lähevad meie
linnakeses nüüd hinda. Kohalikes poodides neid saada pole. Näiteks moskvalanna
Tanja laenab toakaaslaselt Mašalt punase kitli.
Sõit läheb seekord otse
Hyderabadi kõrvale omaette pisikesse filmilinnakusse. Bussiaknast paistavad
majade maketid ja turulauad. Ja paistab ka vana tuttav, kuke kombel ringi
kõndiv peaprodutsent Sayeed. Lähen otse tema juurde ja ütlen rõhuga: “Seekord
ma teadsin, et tuleb oma riided kaasa võtta. Kui info on ilusasti edasi antud,
ei teki mingeid probleeme!”
“Ei, aga seekord ei ole vaja teie oma riideid!”
vaatab minuga kaasa vantsinudl Ramesh mulle ilmsüütult otsa.
Ja Sayeed
viitab uhkelt telgi poole: “Minge, valige igaüks ise! Riided korraldame
meie!”
Järgnevad päevad, kus näiteks mina pean tõstma kümneid kordi arbuusi
hunnikust ja seda vaatama. Venelanna Vika valib turulauakeselt banaane. Paar
tüsedamat onu kõnnivad kottidega edasi-tagasi. Meie kõigi taustaks on aga maja
makett, mis meenutab pigem Kesk-Euroopat kui Indiat. Meie ees platsil tantsivad
peategelased: kalifeedega mees ja sarisse rõivastunud naine. Kogu nende esitus
meenutab täpselt nõukogude kinos nähtud India filme. Naine laulab heleda
häälega, väänab keha, tõstab näppe silme ette, jookseb siis laulu lõõritades
minema, mees kannul.
Aga ega mul ole aega seda suurt vaadata. On küll üsna
ebaloogiline, et ma sellise lärmi peale silmi oma arbuusilt tõsta ei tohi, aga
nii on režissööri otsus.
Õhtuti armastab Ramesh tulla meie hotellitubadesse. Ta tunneb siirast huvi
lääne inimeste asjade vastu. “Milleks see on? Mitu ruupiat see teil maksab?”
küsib ta, leides vannitoast näiteks hambaniidid või elektrilise
hambaharja.
Rahaasjades valitseb Indias suur otsekohesus. Ramesh ei tee
saladust: iga filmi toodud inimese pealt saab ta 1000 ruupiat, sellest vaid
viiendiku annab ta ära agendile, kes on teinud tegeliku töö. Ja agentidel pole
pahandada midagi: produtsendid pole nõus kellegi teisega ametlikku lepingut
sõlmima, ainult meie Rameshiga. Ta naeratab jutu peale oma laia laiska
naeratust ja ütleb, et talle see süsteem meeldib. Selge see.
Üks teine jutt
on Rameshil veel. “Ii-pii-pii, kuule! Ega sa ei tea seal oma, mis see oligi,
Estonias, mõnda tüdrukut, kes abielluda tahaks?”
Olen juba harjunud, et
Indias räägitakse kaasa valikust samasuguse asjalikkusega nagu meil näiteks
töökoha valikust.
“Vaata,” jätkab ta, “ma olen otsustanud abielluda
välismaalasega. Sa võiksid mulle otsida sealt Estoniast naise, sa oskad hästi
inimesi otsida. Nüüd sa juba tunned ka mind, oskad mind talle kirjeldada. Mina
tahaksin, et sa otsiks umbes 20aastase siniste silmadega tüdruku.”
Seda
räägib ta siiralt ja asjalikult. Kõik on ilusasti läbi mõeldud. Oma maailma
loogika järgi käitub ta täiesti normaalselt.
Suuri lubadusi ma ei anna, aga
luban igal juhul natuke ringi vaadata.
Niisiis, kui mõni sinisilm tahaks
Rameshiga abielluda või tema korraldusel mõnes filmis mängida – tema
telefoninumber Hyderabadis on 653 49 47.