Kangelane ja tema ajakirjandus
Aastal 1991 ei tundnud keegi sõna meedia, oli lihtsalt ajakirjandus. 15 aastat hiljem on ajakirjandusest saanud meedia üks tsehhe, kelle kätte aga nuheldakse kogu tööstusharu patud.
Eestlased mitte ei laulnud, vaid kirjutasid ja rääkisid oma iseseisvuse kätte. Tänu sellele, et toonased partei häälekandjad (Rahva Hääl, Noorte Hääl, Sirp ja Vasar) hakkasid avaldama lõputult kõike seda, mis meil puna-aastatel hingele oli kogunenud, tuli revolutsioon meile koju kätte.
Kangelane oli Poliitik, veel oli. Veel ei näinud lugeja poliitiku iga sõna taga erakondlikku ärapanemist ja omakasu, veel usuti, et poliitik on rahva teener. Marju Lauristin, Trivimi Velliste, Edgar Savisaar, Tunne Kelam, Tiit Made, Siim Kallas olid meie superstaarid.
Neil aastatel on ajakirjandusel absoluutne võim: usaldusväärsuselt oli ajakirjandus kui institutsioon esikohal, edestades mäekõrguselt presidenti, politseid, kohtusüsteemi.
See oli ka viimane kord, kui ajakirjandus ühendas rahvast, ja see aeg lõppes 1991. aastal.
Putšiga sai uus ärakmisaeg mööda, rahvas oli saanud ennast välja karata, algas pohmell. Areenile tõusis ärimees.
Olid vaesed ajad ning neid, kel jätkus nutti teha raha, imetleti ja püüti järele teha. Ei saanud ajakirjanik ega ka lugeja aru, mismoodi see rahategemine käib, aga seda põnevam oli.
Püüti iga sõna Hannes Tamjärve, Andres Bergmanni, Rein Kaarepere suust.
Päevakorral olid ka pikantsed lood maffiategelastest, kelle uhke elukaare kajastamine lõppes nii mõnigi kord matuse-reportaažiga.
Aga oh mis enneolematud teemad: korruptsioon, prostitutsioon, salakaubavedu, relvakaupmehed, beibed ja pintsaklipslased!
Üha enam jõuab ajakirjanikele kohale, et ka meedia on äri, suur ja seksikas bisnis.
Väljaanded nagu Postimees ja Eesti Sõnumid eksperimenteerivad ajakirjanikele omanikeringis osalemise võimaluse andmisega. Aga ei tule sest midagi, igaüks jäägu ikka oma liistude juurde.
Kauboikapitalismi aastatel väljaannete arv mitmekordistub, nii et publikum on täiesti ära kurnatud: neli telekanalit, viis päevalehte, hulk häid ajakirju, raadiojaamadest rääkimata. See ei saa nii jätkuda, leidsid ühtaegu nii väljaandjad kui ka lugejad. Algas suur pulmapidu: Rahva Hääl ühtis Eesti Sõnumitega, Hommikuleht Eesti Päevalehega. Kas keegi veel mäletab, mida tähendavad Õhtulehe ees tähed SL - et kunagi oli leht nimega Sõnumileht... või ajakirju Magneet, Favoriit, Luup jpt?
Rahategemine jõuab massidesse. Meedia toodab palavikuliselt börsiuudiseid, maalides aktsiainvesteeringutest paradiisliku pildi... ning langeb seejärel rahatuna põhja.
Börsil hävinud võivad ennast lohutada uue närvekõditava ajakirjandusliku tootega - alates 1996. aastast kõpsutab lavale seltskonna-ajakirjandus ja algab "mullivanni-ajastu". Kangelase teeb nüüd Kroonika esikaas. Selle epohhi grand old lady Anu Saagim nendib, et kui teda pole nädala jooksul olnud kuskil meedias, tunneb ta end hüljatult.
Kes-keda-paneb-uudised tunduvad peavoolu-ajakirjandusena ning tõsimeelsed analüütikud näevad siin ajakirjanduse hauda: Eesti meedia kolletab nagu rakvere raibe, põrgib Marju Lauristin.
Seltskonna-ajakirjandus tuli, võitis - ent ei jäänud. Praeguseks on see taandunud sinna, kus on tema koht: pakkuda ajupuhkust ja suhtekorralduslikke teeneid.
1995. aasta sügiseks on lehed veebis. Need on hallil või valgel taustal uudistekstid ilma igasuguse kujunduseta ega kujuta endast veel mingit "uut reaalsust".
Kolm aastat hiljem aga tõdes arvutiguru Linnar Viik, et "internet on lakanud funktsioneerimast kui arvutivõrk, sellest on saanud inimvõrk". Avalduvad ka uued inimlikud nõrkused.
Sajandivahetusest alates ruulivad portaalid ja "mullivanni-ajakirjanike" põlastajad saavad Delfi kommentaariumi kujul uue kondi hambusse.
Kangelaseks tõuseb Anonüümne Kommentaator, keda väsimatult sõimatakse kuni riigikogu kõnetoolini välja, kes aga nagu Hesbollah' terrorist sokutab oma jälke sõnapomme kõikidesse artiklisabadesse ja üha laiendab oma haaret.
Netiajastu tekitab nõutust: milline peaks olema absoluutse sõnavabaduse ajal pressi-eetika, on see kuidagi teistmoodi kui varasema, lineaar-meedia ajal? Praeguseks on enam-vähem ära vaieldud: elu on-line'is ei erine millegi poolest päris-elust, s.t mingit hüper-eetikat ei ole ega tule, elu läheb nii siin- kui sealpool arvutiekraani ikka samade seaduste järgi edasi. Mis tähendab, et eriti räigete kommentaatorite suu löödi lukku ja sellega on nad ka kaotanud aktuaalsuse.
Ühtäkki tõuseb meediakanalina esile tele, kelle juhtiv roll paraku lõppes ÖÖ-TVga. Viimastel aastatel on telekanalid saanud jälle sõna sekka öelda reality-show'de produtseerimisega.
Selle innovaatilise sammuga tõuseb Eesti ajakirjanduse uueks lemmikuks Lihtne Inimene oma väikeste veidrustega: Baari-Paavo, Farmi-Gabriel, Arnold Oksmaa ja teised kenad inimesed, kel on alati ajakirjanikele midagi huvitavat pakkuda.
Praegu kogub jõudu rahvaajakirjandus: mobiilifotod ja blogid, orkut ja rate on need kohad, kus on ehk midagi uut kasvamas. Kuna uudise best before'iks pole enam 24 tundi, vaid uudised vananevad umbes tunniga, siis peab ajaleht kui ajakirjanduse vanaema oma kohmaka tootmistsükli tõttu uudise ümber mõtestama. Enam pole mõtet võistelda uudise edastamise kiiruses, vaid selles, kes suudab sügavamalt künda.
Ja uued kangelased juba koputavad uksele.
