Nõukogude Liitu ja Euroopa Liitu ühendab ka teise emakeele ideoloogia, vahe on ainult selles, et N Liidus suruti seda peale ülalt, Euroopa Liit aga laseb meil enestel meie eneste kodus sünnitada inglise keele kui teise käibekeele ideoloogia. Uue keeleõndsuse apologeete jagub koolilastest ülikoolide rektoriteni ja argumendidki on samad, mis olid venestajatel. Tausta kuulub Eesti ja Eestis elamise halvustamise ajakirjanduslik pidevkampaania. 

Ent väga paljudele, usutavasti väga suurele enamusele eestlastest on eestlasena elamine suur väärtus. Selle allakäik oleks katastroof.

Eesti identsusel on rohkem sisu, kui tal on kodukohakomponent, mis seob inimest Eestiga ja selle kohtadega. Pikema aja peale võib kohaseotus osutuda inimeste sisemiseks tasakaaluks väga vajalikuks.

Inimeste, teenuste ja teenistuste vaba liikumine Eesti piirides on saavutatud tõsiasi. See on Eesti-siseseks integratsiooniks väga hea, aga väike valu võib sellega kaasneda isegi täiesti vaba valiku korral. Paljud võrukesed ei taha Tallinnas elades unustada, et nad on võrukesed, muidu nad ju ei harrastaks võrukeelset-meelset seltsitegevust. Nad ei soovi sulatusahju esimesse tsooni astuda tagasi vaatamata ja arvatavasti kaitseb see side neid ka sulatusahju kuumemates tsoonides. 

Võrukesed ja setud kõnelevad oma keelest. Keel on loomulikum sõna kui murre või murrak. Aga kui asi läheb terminoloogiliseks selles mõttes, et keelest või murdest hakkavad sõltuma administratiivsed, õiguslikud ja finantsilised tagajärjed, siis tuleb apelleerida mõistlikkusele: võru-setu keelelist emantsipatsiooni ei ole mõistlik vastandada üld-Eestile, milleta ka võrukestel ja setudel poleks vähimatki šanssi ellu jääda millegi rohkemana kui üks leelotajate ansambel. 

Eesti vaimulaadi üldiseks hädaks peetakse lõhestumist-kahestumist ja vastutöötamise vaimu. Rahvusliku ärkamise ajadki on lõhestunud-kahestunud. Aga sama suur häda on institutsionaliseerumine ja müüdistumine, mis on väga selge ka keeleküsimustes. Institutsionaliseeritus ja autoriteetsus võivad enam-vähem kokku langeda, aga tihtipeale pole see nii. Kui institutsioon kahtleb oma autoriteedis, siis muutub ta väiklaseks ja kiuslikuks, hakkab otsima vaenlasi ja kahjureid, umbes nagu Kodakondus- ja Migratsiooniamet kiusas oma autoriteedi tõestamiseks kodakondsusega Vello Salot ja Rudolf Rimmelit ja käib kohut ühe ohvriks valitud Vene ohvitseriga.

Eesti kirjakeele korraldaja Johannes Voldemar Veski muutus vastuvaidlematuks institutsiooniks juba esimeses vabariigis, Nõukogude aeg süvendas seda veelgi ja taastatud vabariigi ajal soovitas näiteks Ain Kaalep eesti keele päeva tähistada Johannes Voldemar Veskiga seostatult. See oleks andnud Aaviku-müüdi pooldajatele hea võimaluse algatada järjekordne vastasseis.

Pärast Veskit kehtestas Ernst Nurm eesti keelekorralduses tõelise autokraatia ja ega praegu pole palju teisiti, kuigi retoorika on teine. Praegune keelenorm ja keelekorraldus on ainult näiliselt demokraatlik, leebe ja valgustatud. Tegelikult ei salli ka Tiiu Erelti juhitud keelekorraldus teisitimõtlemist ja vastuargumenteerimist kuigivõrd.

Tiiu Erelt nimetab eesti kirjakeele korraldamise kõige suuremate kahjuritena Mati Hinti ja Jaan Kaplinskit – mööndusega, et Hindi kriitilises tegevuses ei saa paraku eitada ka kasulikku poolt. Kaplinski puhul jääb sõelale üksnes kahjuritegevus (“Eesti keelekorraldus”, Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2002, 256-258). Juba mõte hakata Hinti ja Kaplinskit sorteerima näitab, et toetutakse instantsi õigusele sorteerida nii mõtted kui ka mõtlejad kasulikeks ja kahjulikeks. Eksijate hulka satuvad ka keeleuurijad, kes on kahelnud, kas pumpkaev ja vatttekk on ikka neutraalselt kirjakeelsemad kui pumbakaev ja vatitekk. 

Ent ka Kaplinski on Eesti kultuuris institutsionaliseeritud, ehk koguni põhjendatult ja oma tahtest sõltumatult. Vastasseisu teravus jätab Kaplinskile moraalse õigustuse põlastada institutsionaliseeritud keelekorraldust.

Võitlus õiguse eest olla tunnustatud ainukese õigesti mõtleva ja toimiva institutsioonina on Eestis levinud mõtlemisviis. Kuidas selline võitlus ühiskonda ka ei räsiks, institutsioonid kehtestavad ennast, see on nagu siinne loodusseadus.

Institutsionaliseeriti ju ka Eesti asi. Ühel seltskonnal oli justkui demokraatlikult saadud õigus otsustada, mis meist kõigist saab (ja mis siis sai – Eesti idee üldine mannutamine kinnisvaraäriks). Lennart Meri institutsioon on nii vägev, et isegi inimesed, kes hakkavad kahtlema, kas ehk pole Eesti sotsiaalses kreenis mingi osa ka Lennart Meri suunatud poliitikal – tema kümneaastasel vaikimisel sündivuse küsimuses, Eesti globaliseerimisse hõlmamise soosimisel jne –, peavad ikkagi vajalikuks kõige eest, mis meil head on, tänada ainuisikuliselt ekspresidenti. See on 700 + 50 + 13 aastaga sisseharjutatud kaanon.

Ei maksa imestada, et sama vaimulaad on püüdnud ennast kehtestada ka võru keele kirjakeeleks ülestöötamisel, väitku mõni võruke pealegi, et nad on teistsugused kui eestlased.

Miks just lõunaeesti on eesti keele sisestest probleemidest üks tähtsamaid, see on igale humanitaarile selge: Emajõest lõuna pool on keeleteaduslikus mõttes teine keel kui põhja pool, selle keele inimkandjad on nii eelajaloolisel kui ka ajaloolisel ajal olnud ühe- või teistsuguse piiriga põhjaeesti alast lahutatud, see keel on mitusada aastat olnud arenenud kirjakeel ja tahab nüüd jälle selleks saada oma võru-setu variandis.

On häbi ja üld-Eesti võlg, et lõunaeesti keelevormisse on pikki aegu suhtutud halvustavalt. Ka eesti keeleteadlased on võlgu ühe kolmandiku eestlaste ees, kelle kodukeele teaduslikus uurituses on suuri lünki.

Kas võru keele edendamine on kogu Eestile üldine hüve või mitte eriti? Kas see on üld-Eestile mingis mõttes kahjulik või ohtlik või mitte eriti? Või on see üksnes seltsitegevus?

Institutsionaliseerumise tung ning vaenlaste otsimise ja leidmise vajadus ei ole mööda läinud ka radikaalsematest võru-setu keeleasja ajajatest. Ega seda pole varjatudki: kes pole vaimustatud õ variantide eri tähtedega kirjutamisest ja indiaanikeeli meenutavast q-tähest, on sorteeritud vastalisteks, kuigi “vastaliste” eesmärgiks on olnud side traditsiooniga ja laiem kandepind. Aga väljastpoolt mõjutamise katsed ainult suurendavad sektantlike arengute tõenäosust.

Võru-setu keelesse suhtumise hea kreedo on sõnastanud Paul Hagu: Mi olõ küll eestläse’, a’ taha tuu man kindlahe õks setos jäiä’! (Kolmas Seto kongress 9. 10. 1993). Uma kiil, uma laulu! Neiokõsõ! See on rikkalik lisaidentsus Eesti identsuse laiemas raamis.

Üld-Eesti võib lõunaeesti asjale julgelt anda moraalset ja materiaalset tuge. Ka võru keele vabatahtlik õppimine-õpetamine pole mingi tüliküsimus. Poolas on kašuubi keel jõudnud koguni keskkooli, aga seda mitte poola keele arvel. Et aga Tartu Postimees ei suuda oma lõunaeestikeelsetes repliikides kõige elementaarsemaltki lõunaeesti grammatikat järgida, see on häbi. Inglise keelt ju ajakirjanikud nii ei kirjutaks, et need sõnad ja grammatilised vormid, mida inglise keeles ei oska, kirjutataks vahele eesti keeles.

Aga mis moraalsest toetusest koduidentsusele rääkida, kui hävingule määratakse kohaliku rahva pühapaigad, hiied, ristimetsad ja tuhandeaastased kääpad, Piusa nahkhiired ja liivapaljandid? 

Selles asi ongi, et institutsionaliseerunud üld-Eesti bürokraatiale ei ole miski püha, riigivarguski muutub institutsiooniks, aga kodukohatunne üritab midagi siiski säilitada.