Ometi peaks vastutustundliku Tallinna urbanisti silmist leidma pisut nukra läike –  ja mitte teemadel, kas nõuka-aegsest lao- ja tootmishoonest ümberehitatud ostuparadiisil peaksid olema esifassaadil oranžid või roosa-lillakad laevamasti-laadsed pulgad. Oranž tekitab ju söögiisu! Kurta ei saa ka SadaMarketi söögi-joogikohtade paigutuse üle – ilusasti klaasfassaadi taga, vaatega Admiraliteedi basseinile, avatud lõunapäiksele. Sellise hoone puhul polegi mõtet aega raisata arhitektuursete detailide analüüsimisele, on ju ostukeskuste esteetika ikkagi allutatud mingile “keskmisele” maitsele. Ja kohvikust avaneva vaate rikub nii või teisiti ära kõike ja kõiki enda alla mattev tühm tümps.

Meil on siin hoopis üks väike linnaehituslik probleem – Postimaja juurest Narva mnt-l alguse saav, Hobujaama tänavat mööda planeeritud, Admiraliteedi basseini riivav ja lõpuks Linnahalli idaküljele suunduv shortcut kesklinnast mere äärde on läbi lõigatud. SadaMarketi juures on olemasolevate hoonete esialgset väliskuju maksimaalselt ära kasutatud ja lubatud kubatuur paksult täis ehitatud. Kuid vene ajal oli ju mere ääres toimetamise põhitaktika kesklinna ja rannajoone võimalikult tõhus kirurgiline eraldamine! Olukord, kus vana lao- ja tootmispärandit Tallinna mererannal tuimalt “rekonstrueeritakse” tähendabki sovjetliku linnaplaneerimise aktsepteeritud jätkumist, selle asemel et jätta ruumi uute, linnast mere äärde suunduvate jalg(ratta)radade tekkele. Nüüd suunab SadaMarket oma agressiivse hoiakuga ka tavalist linlasest jalutajat reisiterminaali poole, ehkki tal võibolla pole suurt isu oma jalutuskäiku soomlastega jagada ja ta pigem avastaks hea meelega, mis nägu meri parasjagu on.

Sarnaseid olukordi võib tulevikus teisigi ette näha – samale perspektiivse promenaadi teljele jääb ka Vaibaparadiis. Ootame-vaatame, kas tehtud vigadest ehk ükskord ka õpitakse.