Oleme kategooriliselt sellise väite vastu. Marid on me vabariigile nime andnud rahvus (titulnaja natsija) ja Mari-Elis tehakse kõik vajalik, et säilitada nende kultuur ja keel. Viimase kahe aasta jooksul on rahvuskultuuri arendamiseks eraldatud riiklike vahendite mahtu kolmekordistatud.

Mari-El on soomeugri maailma keskus. Seda kinnitab fakt, et igal aastal toimuvad siin mitmed rahvusvahelised soomeugri foorumid, veelgi enam, 10. rahvusvaheline soomeugri kongress otsustati korraldada augustis 2005 just Joškar-Olas (Marimaa pealinn - toim).

Miks mari lapsed õpivad vene keeles, aga mari keelt õpetatakse koolides vaid fakultatiivselt?

Teie andmed ei vasta tegelikkusele. Vabariigis välja kujunenud üldharidussüsteem eeldab laste õpetamist mõlemas riigikeeles – nii mari kui ka vene keeles. 40 vabariigi üldhariduslikus algkoolis õpivad esimese kuni neljanda klassi mari rahvusest lapsed emakeeles kõiki aineid.

Viienda kuni üheksanda klassi õpilased õpivad mari keelt emakeelena, samuti on marikeelne mari kirjanduse ja mari rahva ajaloo õpetamine.

Teiste, eelkõige tehniliste distsipliinide õpetamine toimub vene keeles, sest mari keeles on vastav sõnavara puudulik.

Peale selle õpivad vene rahvusest lapsed 154 üldhariduslikus koolis mari keelt kui Mari Eli riigikeelt.

Miks marikeelsete tele ja raadiosaadete hulk üha väheneb ning need lastakse eetrisse ajal, kui marilased on hõivatud?

Mari-Eli vabariigil ei ole oma tele- ja raadiokanalit. Eetriaega eraldab föderaalne teleraadiokanal Rossija. Vabariiklike saadete mahu vähenemine kanalil puudutab lisaks marikeelsele ka vene- ja tatarikeelset programmi. Tänavu on valitsuse määrusega riigieelarvest eraldatud 3,5 miljonit rubla, et taastada Mari-Eli riigikeelsed telesaated telekanalil Kultura. Asutati ka telestuudio Respublika ning kaalutakse riikliku kanali loomise võimalust.

Kuhu kadus pressivabadus? Miks ei avaldatud Mari Eli ajalehtedes uudist, et Mari Rahvuskongressi esimees Vladimir Kozlov peksti läbi?

Pressivabadust kaitseb Marimaal Venemaa põhiseadus ühes teiste seadustega. Mis tahes materjalide avaldamine massiteabevahendites kuulub väljaannete peatoimetajate kompetentsi. Antud juhul tehakse kogu vajalik informatsioon vabariigis avalikuks pärast seda, kui Kozlovi intsidendi ametlik uurimine lõpule jõuab. Hetkel viiakse Kozlovi asjas kooskõlas seadusega läbi operatiivjälituslikke toiminguid. Juurdlus ei ole lõppenud. Vastavalt praegustele uurimisandmetele ei ole alust seostada kallaletungi Kozlovile tema ametialase tegevusega. On kahetsusväärne, et Kozlov esineb veel enne juurdluse lõppu avaldustega, et antud intsidendiga on seotud võimud.

Kuidas seletavad võimud üha sagenevaid kallaletunge ajakirjanikele ja opositsiooniaktivistidele?

Kahjuks on kriminogeenne olukord Mari-Eli vabariigis, nagu ka kogu Venemaal, keeruline. Sellisesse olukorda nagu Kozlov, satuvad linna- ja külatänavatel iga päev kümned inimesed. Kodanikud langevad vägivalla ohvriteks hoolimata oma rahvuslikust, ametkondlikust või ühiskondlikust kuuluvusest.

Kuidas kommenteerite Soome keeleteadlaste avalikku kirja olukorrast Marimaal, millele on alla kirjutanud üle 8000 inimese?

Meie aadressil ei ole säärast kirja saabunud.

Ebaõnnestunud eksperiment

Eestis kõrghariduse saanud maridel ei ole kodumaale asja – seal tabab neid ahistamine. Eesti riik vaatab toimuvat kõrvalt.

“Marimaal ei oota mind küll miski!” ohkab soome filoloogiks õppinud Natalja Tjapina Moskva rongile astudes. Kui ta kümne aasta eest riikidevahelise lepingu alusel Eestisse õppima suundus, pani Marimaa esimene president Vladislav Zotin talle, nagu ka veel 70 saatusekaaslasele südamele, et naastes saab neist hääbuva Marimaa uus haritlaskond, tänu kellele tõuseb rahvus tuhast. Läks aga teisiti.

1996. aastal võimule tõusnud Vjatše­s­lav Kislitsõn katkestas Eestisse saadetud üliõpilaste rahastamise. 2000. aastast Marimaad valitsev Leonid Markelov asus aga järjekindlalt marisid venestama, tembeldades läänest õpingutelt naasjad natsionalistideks.

Tjapinat teele saatev seltskond ongi sõna otseses mõttes rahvusmeelne.

“Nüüd on meil siis Moskvas omad ees,” vihjab Kunstiakadeemia õppejõud Aleksei Aleksejev Tjapina ja tema pere tulevikukavadele. Ka Aleksejev tuli Eestisse kümne aasta eest mõttega oma rahvale kasu tuua, nüüd peab aga mõtlema, kuidas siin kasulik olla. “Kui Eesti teeks integratsioonikonkursi, arvake, kes võidab, venelased või marid?” aasib ta perroonil mossitavaid rahvuskaaslasi.

Kümne aasta eest Pedagoogikaülikooli välissuhete osakonda juhtides maride “emaks” saanud Eha Rand pühib helesinisele vagunile lehvitades aga pisaraid. “Jälle üks mõttetu lahkumine. Ometi aitasin neil keele selgeks saada, abielluda, töö leida. Aga noored ei pea riikide rumalusega võitlema, elada on vaja. Huvitav, kas 1994. aastal Zotiniga koostöölepingut sõlmides toonane kultuuri- ja haridusminister Paul-Eerik Rummo üldse mõtles, millise inimeksperimendi ta käivitab!?!”

Jüri Muttika