Sihtmärk Eesti
Eestit rünnata kavatseva terroristina valiksin kolme objekti vahel: mõni Tallinna ja Helsingi vahet kulgev reisilaev, üleriiklik kaardikeskus või pangaserver ja naftapütid Muuga sadamas.
Ükskõik millisele neist pommi pannes saab siinsele riigile ja rahvale väga palju kahju teha.
Kui arvate, et näitan nüüd kurikaeltele sihtmärgid ette, siis eksite. Ühendriikides, Hispaanias ja Inglismaal juhtunu näitab, et terroristid oskavad objekte valida ning rünnakuid kavandada juveliiri täpsusega. Eesti ründamist alustaksid nad samuti SWOT-analüüsist ehk paneksid kirja meie tugevad ja nõrgad küljed, oma võimalused ning ohud. Alles siis järgneksid aktsioonid.
NATO tegi juba mitu aastat tagasi simulatsioone, kuidas kõige hõlpsamalt Muuga sadamat puruks lasta – seda juhuks, kui venelased sõja kuulutavad ja Eestit ründavad.
Tallinna Sadama töötajad on vargsi tunnistanud, et kui naftamahutid süttivad, siis tasub kõigist moodsatest tulekustustussüsteemidest hoolimata loota vaid kiire auto ja pagemise peale. Kustutada pole seal midagi.
Rääkisin terrorirünnaku võimalusest mullu Tallinki suuromaniku Enn Pandiga. Ta ütles, et seda ohtu ei saa praegu vältida. Et see on sama paratamatu nagu linnugripp. Mõlemad on õnneks seni Eestist kauge kaarega mööda läinud.
Ilmselt oleks mõni reisilaev terroristide sihtmärk number üks. Pole vahet, kas see sõidab Eesti, Soome või mõne muu lipu all.
Viimased Läänt vapustanud terrorirünnakud toimusid just liiklusvahendites ja -vahenditega. New Yorgis kaaperdasid vägivallatsejad reisilennukid ja kihutasid nendega pilvelõhkujatesse. Madridis lõhkesid pommid reisirongis, Londonis metroos ja linnaliinibussis. Laeva selles õnnetus nimekirjas veel pole.
Paraku on laev liiklusvahenditest kõige haavatavam, sest tema kõhtu saab lausa veoautoga sõita. Mis siis, kui koorem koosneb lõhkeainest, lõhkeainest ja veel kord lõhkeainest ning kogu see kraam keset merd vastu taevast lendab?
Isegi siis, kui laev plahvatuses põhja ei lähe ja keegi surma ei saa, tekib inimestes tõrge laevaga liiklemise vastu. Samamoodi nagu Stockholmi suunal pärast Estonia põhjaminekut. Liikluse õitsema panek Rootsi liinil nõudis ligi kümmekond aastat.
Plahvatus lööks valusalt eeskätt turismitööstust, mis annab laias laastus 15 protsenti Eesti SKTst. Soomlased käivad meil ostlemas, lustivad spaades, annavad tööd restoranidele ja hotellidele. Neile mõeldes valmistas Liviko kuulsad viinakohvrid. Neid ootavad külla Tallinna lõbusad majad. Neile töötavad Sadamarket ja Merekeskus.
Soome turistide ärakukkumine jätaks Eesti ilma sadadest miljonitest kroonidest ning ajutiselt kaotaksid töö sajad, kui mitte tuhanded inimesed.
Muuga õlitünnide õhkulaskmine tekitaks tõsise tagasilöögi Vene õlitransiidis. Olukorras, kus naftavooge jahivad Tallinna kõrval Läti, Leedu ja Venemaa enda sadamad, pole raske ennustada, mis juhtuks. Lisaks veel sümboolne mõju: plahvatused kuulduksid kümnete kilomeetrite kaugusele ning must suits kataks pealinna ümbrust mitme päeva jooksul.
Ka pärast New Yorgi ja Washingtoni ründamist 11/9 kartsid ameeriklased, et järgmisena võtavad hirmutajad ette suured naftaterminaalid.
Kolmas valus sihtmärk oleks üleriikliku kaardikeskuse või mõne suurema panga serveriruumi ründamine. Eesti paistab maailmas silma eesrindlikkuse poolest: enamik maksetest liigub elektrooniliselt. Ka kauplustes tõmbavad kassade juures pilku ülekutsed: “Maksa kaardiga!”. Ent see IT-alane modernsus on julgeoleku mõttes päris kõva risk. Sest mis saab siis, kui kaardiga poes osta ei saa, pangaautomaadid ei tööta, internetipank on maas, sularaha aga kodus pole? Segadus missugune.
Globaalse kinokassa kõigi aegade edetabelis seisab 450 miljoni dollariga 51. kohal “Pearl Harbor”. See näitab, kuidas jaapanlased ründasid Teise ilmasõja algul USA tähtsaimat sõjasadamat. Vastukaaluks pommitasid jänkid Tokyot. Nad teadsid juba ette, et suurt kahju need rünnakud ei tekita, sest kauglennukeid oli vähe. Kallaletung pidi mõjuma sümboolselt: jaapanlased ei saa end enam oma kodus turvaliselt tunda.
Samal põhjusel ründasid Vene pommilennukid sõja alguses Berliini.
Samal põhjusel ründavad terroristid praegu lääneriike. USA ja tema liitlased (ka Eesti) alustasid terrorismi vastu totaalset sõda. Pahatihti jääb mulle mulje, et eesmärk pole terroristide karistamine, vaid füüsiline hävitamine. Tuletage meelde, kuidas Vene eriüksuslased lasid Moksva pantvangidraamas uimastatult maas lamavatele ilma kohtuta kuulid pähe.
Kui riigid käituvad nii terroristidega, kas siis on meil põhjust oodata, et terroristid tegutseksid teistmoodi ja peaksid sõda n.ö reeglite kohaselt, rahvusvahelisi konventsioone järgides?
Al-Qaida ei tunnista terroristide “aukoodeksit” ehk ei hoiata plahvatustest ette, nagu tegid aastate eest baskide ETA ja iirlaste IRA.
Meie õnn seisneb tõesti vaid selles, et poliitilised lõhkamised on Eestist kaugelt mööda läinud. Kaitsepolitsei viimane aastaraamat märgib, et üha vähem kasutab pommidega arvete klaarimist kohalik allilm. Küll aga sooritatakse pommiplahvatustega enesetappe.
Politseid võib kiita Riia Kaubamajas ja Tallinna Stockmannis toimunud pommiplahvatuste sooritajate tebamise eest. Detektiivide tööd kergendas tõik, et mõlemal korral esitasid pommipanijad nõudmisi ning neid oli võimalik telefonieristuste ja elektronkirjade kaudu jälitada.
Kui edukas on Eesti politsei aga siis, kui kärgatused käivad al-Qaida käekirja kohaselt ehk pommid plahvatavad, aga nõudmisi ei esitata?
Eestil on paraku sellised kurvad kogemused olemas. Tallinnas Lasnamäel asuval Pae tänaval on toimunud korduvalt ohvritega lõppenud pommiplahvatusi. Viimasti lõhkes seal pomm mullu septembris. Haiglasse viidi 55aastane Pjotr ja 54aastane Ljudmilla. Mõlemad surid.
Kevadel 2003 hukkus Pae tänaval plahvatuses üks inimene, detsembris 1998 kaks.
Eesti võimud pole neid rünnakuid terrorina käsitlenud. Aga mida muud need tallinlaste jaoks veel olla said? Hirmu nad ju tekitasid, sest pärast viimast plahvatust pidi päästeamet lausa rahvast mõistlikkusele manitsema, sest amet sai rekordiliselt palju teateid kahtlaste pakkide-kompsude kohta.
Pae tänava plahvatuste korraldajaid pole kaitsepolitsei seni tabanud.
