Vana kaardiväelane läheb erru
Riigiprokurör Heino Tõnismägi (66) kabinetis Vismari tänaval on tunda minekumeeleolu. Hoolikalt virna laotud toimikud aknalaual. Siin-seal muidki pakke. Eesti ühel tuntumal prokuröril läheb viimane töönädal. "Lahkun kerge südamega, sest pommimehed on tabatud. Aga kahju on ka. Olen nii ära harjunud," ütleb Tõnismägi. Pommimeeste kinninabimine oli talle omamoodi lahkumiskingitus, sest nii või teisiti pidi Tõnismägi aasta lõpul pensionile jääma. See tärmin pandi paika juba poolteist aastat tagasi, kui riigiprokurör sai 65.
Tõnismägi on töötanud õiguskaitsesüsteemis 40 aastat, esimesed üheksa aastat uurijana Tartus ning seejärel prokurörina Tallinnas. 1963. aasta mais astus ta esimest korda üle Tallinna linna prokuratuuri läve, kaasas suur kohver. "Olin kolmanda kursuse just lõpetanud, astusin kantseleisse ja ütlesin: "Minu nimi on see-ja-see, ma tulin nüüd teile tööle." Selle peale otsiti töölaud valmis," meenutab Tõnismägi.
Oma karjääri pikema perioodi, Nõukogude aastate kohta kirjutas Tõnismägi raamatu "Ajaroimad. Kuriteod, mis vapustasid Eestit" (1997). Ta tegi teoks tuntud ütluse: nii palju elus näinud, et sellest saaks raamatu. Neist aastakümnetest on, mida meenutada. Prokuröri töö ei piirdunud kohtus kõnede pidamisega, ka igal raskemal sündmuskohal tuli ise käia. Ja valdavalt olid need inimohvritega juhtumid, nii kuriteod kui ka õnnetused.
Kas laipadega saab ära harjuda? Sellega peab leppima kui kutse eripäraga, sest muidu ei saaks seda ametit pidada. "Kõige raskem oli mul üle elada õnnetusi lastega. Mul on siiani silme ees lämbunud laps külmkapis. Vanasti olid iselukustuvad kapid, pugesid sisse, tõmbasid ukse kinni ja seestpoolt enam lahti ei saanud," meenutab Tõnismägi. Tihti tuli tal olla ka see esimene, kes vanematele lapse surmast teatas.
Televisioon aitas mõrvari leida
Lastega on seotud ka kuritegu, mille kiiret lahendamist peab ta oma karjääri üheks suuremaks õnnestumiseks. 1981. aasta juunis tappis korterivaras julmalt kaks väikelast, kellest üks alla aastane, teine ligi kolmene. Algas ajujaht külmaverelisele mõrtsukale. Kolm esimest päeva ei toonud mingeid tulemusi ja oht, et kurjategija jääb tabamata, muutus üha ähvardavamaks. Siis tuli Tõnismägil hea mõte.
"Otsustasime pöörduda Aktuaalse Kaamera kaudu rahva poole. Teadsime, et umbmäärane "seoses raske kuriteoga" jätab inimesed ükskõikseks. Teade korteriröövist, kus hukkus kaks väikest last, pidi televaatajaid emotsionaalselt raputama." Lisaks näidati teles esemeid, mis sarnanesid röövitutega. Peapanus tehti importlapsevankrile, millega varas oma noosi kaasa viis.
Aktuaalne Kaamera polnud veel lõppenud, kui helistas taksojuht, kes oli kraami täis topitud lapsevankriga kummalise reisija peale võtnud. "Taksojuht oli niivõrd rabatud, et ei suutnud ka linna siseasjade valitsuse ruumes rahuneda," meenutab Tõnismägi. Edasine oli vaid aja küsimus. Mõrtsukas tabati ja mõisteti surma.
Sel ajal oli mahalaskmine eriti raskete kuritegude puhul tavaline karistus. Nüüd minnakse samade roimade eest väga pikaks ajaks või eluks ajaks trellide taha. Paljudele see ei meeldi ja igatsetakse surmanuhtlust tagasi. Tõnismägi nende hulka ei kuulu. "Abstraktselt on hea range olla, aga kui elav inimene sinu ette tuuakse, siis... Kord üks kohtunik ei suutnud surmaotsust ette lugeda. Kohtualune oli 19aastane röövmõrtsukas," räägib riigiprokurör.
Ka Tõnismägil endal on vahel süüdistatavatest kahju olnud. Nõukogude ajal kõneldi palju Liviko afäärist, kus kohtu all oli 18 inimest. Nende seas naismüüjad, kelle ainuke süü oli odava vasaku viina poodi võtmine. "Mul oli neist kahju, nad mõisteti süüdi grupiviisilises riigivara riisumises eriti suures ulatuses, kuigi teenisid vaid kopikaid. Alammäär selle eest aga oli kogu vara konfiskeerimine ja kaheksa aastat."
Näib, et kaasa tundis ta ka Ülo ja Aivar Voitkale. "Ülo Voitka kohtuasi pole see, millega demonstreerida avalikkusele seaduste karmust," olid riigiprokuröri sõnad. Samas ei jaganud Tõnismägi rahva seisukohta, justkui oleks vennad 14 metsa-aastaga oma karistuse ära kandnud. "Meil puudub karistuse täitmine iseteenindamise vormis ja pole ka metsalaagreid," ütles süüdistaja.
Pärast Voitkade protsessi oli Tõnismägi süüdistajaks viimaste aastate ühele suuremale õnnetusele, metanoolitragöödiale järgnenud kohtuprotsessil. Tema käe alt on viimastel aastatel läbi käinud näiteks Narva linnapea Raivo Murd, Arnold Meri, Harry Männil ja nüüd ka pommivanamehed Märt Ringmaa ja Hendrik Lori.
Kuldsuuga värbaja
Üheksakümnendate aastate keskel sai selgeks, et kui kohe ei koolitata välja noori prokuröre, on peagi näpud põhjas – kohad jäävad täitmata. Tõnismägi, kes toona vastutas kaadri eest, sõitis Tartusse sobivaid noori värbama. Toona juura teisel kursusel õppinud Janar Filippov meenutab, et Tõnismägi tuli ühele nende loengule ja tegi prokuröri elukutsele nii veenvalt reklaami, et paarkümmend noort valiski süüdistaja elukutse. Nende seas näiteks praegune peaprokurör Norman Aas.
Uurijat või prokuröri aga ei saa kaugeltki igaühest. Tõnismägi vestles huvilistega ja tegi seejärel valiku. "Sellesse ametisse sobib avatud inimene, kellele soovitakse ka halbu asju rääkida. Teisisõnu, vastaspoolel peab tekkima pihtimisvajadus," selgitab riigiprokurör.
Tõnismägi kirjeldaks justkui iseennast – temagi oskab ilusalt ja voolavalt kõnelda ja jätab usaldusväärse mulje. Nagu kirikuõpetaja. "Mulle meeldib midagi teistele anda. Poleks ma prokuröriks hakanud, siis oleks minust kooliõpetaja saanud," põhjendab Tõnismägi.
Kunagi aga pole hilja, tuleval aastal saab Tõnismägist õppejõud Õigusinstituudis. Ta peab kaks loengusarja: kuritegevus Eestis enne sõda ning prokurör kriminaalmenetluses.
Tegelikult on Tõnismägi ka prokurörina olnud õpetaja, kes armastab luua ja jagada õpetlikke mõtteteri. "Oskus pühenduda on võidu alus." "Prokurör ei käi tööl, vaid on ametis. See on ta südameseisund." "Prokuröri tänu on kannataja silmades." Niisuguseid teri tuli Tõnismägil tunniajase vestluse käigus nagu varrukast.
Tema süüdistuskõned on aga lausa omaette žanr. Näiteks kõne, mille riigiprokurör pidas metanooliprotsessil Pärnu maakohtus detsembris 2002: "See ei olnud loodusõnnetus ega vääramatu jõud, ei Kaali meteoriit, mis Pärnumaad tabas, vaid inimeste, teie endi, kohtualuste poolt esile kutsutud häda! Teie saamahimu ja omakasu on see saatan, mis tiivustas teid salaviina pähe ringlusse laskma surmavat jooki, mis tõi kaasa 68 inimese matused!"
Kirg ajaloo ja võrkpalli vastu
Kaheksakümnendate lõpul sai Tõnismägist tõsine harrastusajaloolane. "Kui algas rehabiliteerimine, sain ülesande kokku panna rehabiliteerimiskomisjon. See omakorda viis mind ajaloo juurde." 1991 aga õnnestus Tõnismägil Moskvast kätte saada ja Eestisse tuua Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri toimikud. See läks korda paljuski tänu isiklikele tutvustele.
Ajaloolane Tõnismägi on korduvalt kirjutanud represseeritud Eesti ohvitseridest: ta selgitas välja, et eestlaste arreteerimist Värskas suvel 1941 juhtis kurikuulus NKVD kindral Viktor Abakumov isiklikult. Ka on Tõnismägi uurinud Ingeri kuningaks hüütud Leander Reijo salapärast röövimist Vene luure agentide poolt detsembris 1931. Reijo lugu omakorda viis Tõnismägi Soome Talvesõja vabatahtlike jälile – ta tegi kindlaks mitme Eestist pärit vabatahtliku nime. Oma ajaloouurimustest koostas Tõnismägi 1999. aastal ka raamatu – "Ülekohtu toimikud".
Viimase avastuse ajaloo alalt tegi Tõnismägi Harry Männili sõjaaegse tegevuse uurimise käigus. Nimelt selgus, et tänu Karl Säre tabamisele said sakslased jälile Nõukogude tippluurajale Richard Sorgele.
Tõnismägil on siiski üks ajaloost veelgi suurem kirg. Juba 45 aastat on ta võrkpalli mänginud. "Teen kolm korda nädalas trenni. Praegu valmistume veteranide EMiks." Prokuröri kabineti kapi küljes ripub kimp säravaid medaleid. "Viimase aja saak," ütleb Tõnismägi näiliselt hooletult. (Küsimus medalite kohta aga ilmselgelt meeldib talle.)
Et riigiprokurör on tõepoolest väga heas füüsilises vormis, selles võisid tema kolleegid taas veenduda pommiplahvatuste uurimise ajal. Kui Lasnamäel käidi järjekordsel plahvatuskohal, märgati äkki, et Tõnismägi on kadunud. Sündmuskohast parema ülevaate saamiseks oli ta läinud lähedal oleva korrusmaja katusele, kusjuures viimase jupi ronis tuletõrjeredelit mööda. Vana kaardiväelase asi.
Riigiprokurör Heino Tõnismägi tuntumad kaasused
Pommimehed Märt Ringmaa ja Hendrik Lori
Novembris 2005 arreteeriti Lasnamäel ja mujal pikka aega pommidega hirmu külvanud Märt Ringmaa (pildil) ja Hendrik Lori. Pensionile jäämise tõttu andis riigiprokurör Heino Tõnismägi asja üle juhtivprokurör Margus Kurmile.
Aivar ja Ülo Voitka
Novembris 2000 mõistis Viljandi maakohus Ülo Voitka (pildil) varguste, röövimiste, teenistusrelva röövimise, ebaseadusliku vabadusevõtmise ja politseinike tapmisega ähvardamise eest kaheks aastaks ja kaheksaks kuuks vangi. Aivar Voitka tunnistati süüdimatuks. Riigiprokurör Heino Tõnismägi heitis kaasmaalastele ette, et "keegi ei tulnud välja mõttega, et aitame need eksinud ja rumalad poisid inimeste sekka tagasi".
Kohtla-Järve linnakohtu esimees Aili Blumberg
Aprillis 2002 mõistis Lääne-Viru maakohus kohtunik Aili Blumbergi süüdi ametialases lohakuses, kuid vabastas ta karistusest kuriteo aegumise tõttu.
Riigiprokurör Heino Tõnismägi nõudis Blumbergi karistamist seadusele mittevastavate otsuste tegemise eest kaheaastase tingimisi vangistusega kaheaastase katseajaga ning palus talt võtta õiguse töötada juhtivatel ametikohtadel.
Metanoolitragöödia
Veebruaris 2003 karistas Pärnu maakohus 68 inimelu nõudnud metanoolitragöödia peasüüdlast Sergei Maistrišinit 5aastase vangistusega, kuigi riigiprokurör Tõnismägi nõudis 18aastast.
Saaremaa küüditajad
Oktoobris 2003 mõistis Saaremaa Maakohus 1949. aastal Saaremaal küüditamises osalenud Pjotr Kislõile (pildil) ja August Kolgile kaheksa aastat vabaduskaotust tingimisi kolmeaastase katseajaga. Kohus teiste küüditajate Viktor Martsoni, Albert Kolga, Stepan Nikejevi, Rudolf Sisaski, Vladimir Kase ja Heino Lausi üle lükati nende halva tervisliku seisundi tõttu määramata ajaks edasi.
Hiiumaa küüditaja Arnold Meri
Hiiumaa küüditamise kriminaalasjas tunnistati genotsiidis kahtlustatavaks Nõukogude Liidu kangelane Arnold Meri. Riigiprokurör Heino Tõnismägi kinnitusel läheb Meri pärast eeluurimise lõppu tõenäoliselt ka kohtu alla.
Narva linnapea Raivo Murd
Septembris 2000 mõistis Narva linnakohus endise Narva linnapea Raivo Murdi süüdi ametiseisundi kuritarvitamises ning karistas teda tingimisi aastase vabadusekaotusega. Murd garanteeris oma ametiseisundit kasutades Soome erafirma laenu, mille tulemusel linn kaotas rohkem kui kuus miljonit krooni.
Narva linnakohtu kohtunik Gleb Allik
Aprillis 2002 mõistis Ida-Viru maakohus endisele kohtunikule Gleb Allikule kolm aastat tingimuslikku vabadusekaotust teadvalt ebaseadusliku kohtuotsuse tegemise eest. Allik tegi 1994. aasta novembris teadlikult seadusele mittevastava otsuse oma alluva, istungisekretäri Marika Veskuse kasuks.
Harry Männil
Ärimeest ja kunstikogujat Harry Männilit süüdistati juutide genotsiidis Teise maailmasõja ajal, kuid see ei leidnud uurimise käigus kinnitust. Riigiprokurör Heino Tõnismägi sõnul "Männilil puudub veresüü". Tema suhtes algatatud kriminaalasi lõpetatakse.
Jõuguliider Hillar Grünbaum
Detsembris 2001 mõistis Tallinna linnakohus autosmugeldajate jõugu juhi Hillar Grünbaumi süüdi kuritegeliku ühenduse organiseerimises ja juhtimises. Teda karistati kuueaastase vabadusekaotusega. See oli esimene kord, kui Eestis langetati süüdimõistev otsus nn maffiasüüdistuses.
