Georg Meri mõistatus
Saatuslikul 14. juuni varahommikul 1941 arreteeriti oma kodus endine Eesti välisministeeriumi osakonnajuhataja ning diplomaat Georg Meri ühes perekonnaga. Perekonnapea saadeti Sevurallagi vangilaagrisse, abikaasa Alice ning pojad Lennart ja Hindrek aga küüditati Siberisse. Erinevalt paljudest Eesti perekondadest tollal oli Meridel õnn peagi taas kokku saada.
Miks neil ikkagi nii hästi läks, see on üheksakümnendatest aastatest alates paljude meeli köitnud või ärritanud. Vast ilmunud raamatu “Süümepiinadeta. Georg ja Lennart Meri sidemetest eriteenistustega ja selle tagajärgedest” autor Virkko Lepassalu on meriloogidest läinud kõige kaugemale. Tema teosest võib lugeja üheselt järeldada: president Lennart Meri isa Georg Meri on süüdi kümnete eestlaste ja lätlaste surmas. Oli see tõesti nii?
Vandenõu vangilaagris
Oktoobris 1941 hakkas Sevurallagi vangide kõrvu kostma kauge kõmin. Üle laagri levis kiiresti kuulujutt, et rinne on lähedal ja sakslased pommitavad juba Sverdlovskit. Kuus julget Läti noormeest otsustasid minna rindele vastu, juhatada sakslased laagrisse ja vabastada vangid. Paraku ei teadnud Sevurallagi eestlastest-lätlastest vangid, et tegelikult kuulsid nad Uurali mägedest kostuvat lõhkamismüra ning rinne on tuhandete kilomeetrite kaugusel.
2. novembril 1941 põgenesid lätlased metsatöölt taigasse. Neid juhtis endine politseinik Alfreds Zarinš. Teejuhiks oli neil vaid atlasest välja rebitud Euroopa kaart ja kompassinõel. Ei dokumente, raha, ega toitu. Neil oli vaid hõbedast portsigar, mille üks eestlane oli andnud. See oli lootusetu ettevõtmine, nad eksisid taigas peagi. 5. detsembril võeti lätlased kinni ühes külas, kust nad olid läinud piima küsima.
Vandenõu oli sündinud ning NKVD leidis kohe ka tunnistajad. Lätlasest talupoeg Nikolai Ambarov tunnistas põgenemise ühe organisaatori Karlis Ljepinsi vastu: “Mulle torkas silma, et Ljepinsi ümber kogunes fašistlikult meelestatud kontrrevolutsiooniline aktiiv, rühm Läti ja Eesti endiseid ninamehi.”
Teise tunnistaja, Donats Salinieksi sõnul tehti pärast põgenemist lätlaste seas kontrrevolutsioonilist kihutustööd. “Kavatsetakse rünnata valvet, võtta neilt relvad, ühineda eestlastega ja liikuda rindele vastu.”
NKVD uurijatel polnud vandenõu (l)avastamine keeruline ülesanne, süütõendeid jagus ilma tunnistajatetagi kuhjaga. Eestlased näiteks ütlesid oma arvamusi avalikult välja, ja seda isegi NKVDlastele. Ajakirjanik ja poliitik Oskar Lõvi rääkis NKVDlastele sügistalvel 1941, et sakslased võidavad sõja, sest neil on kõrgem kultuur, parem tehnika, lennukid ja tankid.
NKVD korraldas rohkem kui 40 vandenõulase üle kriminaaljuurdluse. Väljavalitute hulka kuulus ka endine diplomaat Georg Meri, 191 sentimeetri pikkune noor mees. NKVD erinõupidamine mõistis surma 35 inimest, süüaluste vastuväited neile korda ei läinud. Näiteks endine sotsiaalminister Hugo Kukke eitas kindlalt oma süüd – mingist vangide põrandaalusest salaorganisatsioonist polnud ta isegi kuulnud. Mahalaskmisest see teda ei päästnud. Vandenõulastena hukati veel Päevalehe toimetaja Jaan Taklaja, välisministeeriumi 1. sekretär Uno Lender, kullassepp Roman Tavast jt.
Riigiprokurör Heino Tõnismägi on kindel, et mingit vandenõud Sevurallagis tegelikult ei olnud. “Vangide seas veeretati tõesti jutte kodu ja vabanemise ümber, loodeti ka sakslaste võidule ja pääsemisele. Vangide kõrge moraal, nende lootus pääseda ei olnud NKVDle muud, kui vaenlase “vandenõulaste” sepitsus. Ideoloogiline vaenlane tuli hävitada. Ja hävitatigi,” kirjutab Tõnismägi oma artiklisarjas “Eesti vangide “vandenõu””.
Ka ajaloolane Indrek Jürjo ei välista võimalust, et see mäss “oli üks paljudest KGB operatiivvolinike poolt fabritseeritud laagrivandenõudest, kes tahtsid oma pideva valvsuse demonstreerimisega õigustada enda olemasolu, vältimaks rindele saatmist”.
Analoogset juhtumit pole vaja kaugelt otsida. Tõnismägi sõnul toimus täpselt samasugune lavastus samal ajal ka Solikamskis Ussollagis, kus novembris 1941 paljastati ulatuslik vandenõu. Erinõupidamise 31. märtsi 1942 otsuse põhjal lasti mais maha 59 vandenõulast, 22 olid surnud juba eeluurimise käigus. “Vandenõulaste” juht oli kindralleitnant Nikolai Reek.
Sevurallagi vandenõus osalemise eest mõisteti mahalaskmisele ka Georg Meri. Märtsis 1942 aga saabus ootamatult Lavrenti Beria enda käsk Merit mitte maha lasta. 21. märtsil toimetati Meri Moskvasse Butõrka vanglasse.
Pääsemine surmasuust
Moskvas tegi NKVD Georg Merile ettepaneku teha nendega koostööd. Jah-sõna tuli ilmselt kiiresti, sest küsimus polnud ainult Georg Meri elus – ka tema pereliikmete elu olid NKVD kätes. Ja kindlasti ei unustanud NKVD seda Merile mainimast. Nõustumine tähendas Merile võimalust ka omi tingimusi esitada. "Pärast seda, kui talle seal oli tutvustatud tema ülesannet, teatas ta, et ennekõike tahab ta oma silmaga veenduda, et tema perekond on elus. Edasi jäi ta nõudmise juurde, et tema naine ja lapsed saadetaks välismaale mõnda neutraalsesse riiki: Šveitsi või Rootsi," on Lennart Meri meenutanud. Välismaale Georg Meri naine ja lapsed küll ei pääsenud, kuid augustis 1942 toodi nad asumiselt ära Moskvasse ja pandi elama hotelli.
Sel ajal otsis NKVD laagritest teisigi agendiks sobivaid eestlasi. Ussollagis vandenõu eest surmamõistetute hulgas olid ka admiral Johan Pitka kolm poega August-Andreas, Stanley ja Eduard, kuid nende hukkamisega oodati. “NKVD kavatses August-Andreasega alustada operatiivmängu. Ta valdas mitut euroopa keelt, oli hariduselt jurist, töötas juhtival kohal laevanduses. Ta isa oli Soomes, 20aastane poeg Inglismaal, äi rikas tööstur Saksamaal, kaks venda laagris pantvangiks. Suurepärane operatiivolukord! Seepärast ei viidudki vendade Pitkade suhtes surmaotsust kohe täide,” kommenteeris seda jälitustoimiku põhjal ENSV KGB esimehe asetäitja Vladimir Pool.
Tõnismägi sõnul oli see tüüpiline NKVD mõjutusvahend värbamisel: enne mõisteti surma, siis tehti ettepanek hakata agendiks. 4. juulil 1942 toodi August-Andreas Moskvasse Butõrkasse. NKVD kavatses August-Andreast kasutada algul agendina Butõrkas, edu korral hiljem juba välismaal. August-Andreas aga keeldus, vaatamata sellele, et ta tõmbas kriipsu ka oma vendade elule. 14. juulil 1942 lasti ta Butõrkas maha, tema kaks venda hukati septembris.
Lepassalu teooria kohaselt lavastati kogu Sevurallagi vandenõu ühes 35 osalise hukkamisega ühe kindla eesmärgi saavutamiseks: Georg Merist oli vaja teha tippagent. “Kas polnud kogu ülestõus 1942. a veebruaris NKVD poolt instseneeritud lihtsalt Meri pehmeks tegemiseks ja legendi loomiseks. Nõnda-öelda katteoperatsioonina,” küsib Lepassalu. Oma hüpoteesi tõestuseks toob Lepassalu hämamise Hugo Kukke surma asjaoludega. Nimelt esitas julgeolek laagrimässu eest 1942 maha lastud Kukke surmaajana hoopis aasta 1949 ja surma põhjusena neerupuudulikkuse. Eestisse jõudis see surmateade mitu aastat pärast Stalini surma, aastal 1956. Kõik see ei tõesta aga midagi. Vassimine surma aja ning põhjusega oli toona kaunis tavaline ning Kukke juhtum pole midagi erakordset.
Lepassalu arvates oli Georg Meri Nõukogude luurele juba vana tuttav, mida kinnitavat ka tema agendinimi “Obnovljonnõi” ehk “Uuendatud”. Nimelt istus Meri sügisel 1918 Moskvas Butõrka vanglas, kus teda kuulas üle ei keegi muu kui Viktor Kingissepp. Seega oli laagrimässu justkui vaja vana tutvuse uuendamiseks... Tegemist on küll huvitavate ajaloofaktidega, aga paraku need ei tõesta midagi.
Nõukogude luure polnud siiski ainuke, kelle heaks Meri olevat töötanud. Lepassalu väitel olid Meril vabariigi ajal tugevad sidemed Inglise luurega, mida tõendavat tema tihe lävimine Eesti eliiti koondava klubi Centum liikmetega. Ometi see ei tähenda veel tihedaid sidemeid Inglise luurega. Nimelt oli klubi üks sihte selle liikmete, eriti majandustegelaste ja diplomaatilise korpuse lähendamine teineteisele. Meri aga oli siis ju välisministeeriumi väliskaubanduse osakonna direktor – seega oluline isik ka Centumi ringkonnale.
Fakt on muidugi see, et Meri vastu tundsid huvi mitme riigi luured. Tema töökoha pärast. Kindlasti oli ka Berliinis Eesti saatkonnas diplomaadina töötanud Georg Meri väga informeeritud inimene, maiuspala igale värbajale. Et aga Meri oleks lekitanud infot või et tema langetatud otsused olnuks mingi riigi huvides – seda pole mingil kombel tõestatud. Ka ülekuulamisel 1942 kinnitas Meri NKVDle, et tal puudus otsene side Inglise luurega, kuigi ta tundis isiklikult Inglise luure residenti Eestis.
Georgist saab “Obnovljonnõi”
Georg Merit kuulati Butõrka vanglas põhjalikult üle mitu kuud. “Ülekuulajaid huvitasid eriti Saksamaa juhtivad poliitikud, NSDAP poliitika analüüs, SSi ja SA omavahelised suhted jms,” kirjutab ajaloolane Indrek Jürjo oma uurimuses “Pagulus ja Nõukogude Eesti”.
Kuid vaevalt oli küsimus pelgalt infos. “Ilmselt tahtsid nõukogulased usaldada mu isale mingi rahvusvahelise ülesande, sest nad kannatasid kogenud isiksuste puuduse all. Selle põhjuseks oli Stalini Suur Terror 30ndatel aastatel, mille ohvriks olid langenud juhtivad sõjaväelased ja diplomaadid,” oletab Lennart Meri. Miks just tema? "Veel aprillis 1941 oli peetud läbirääkimisi Molotovi ja Saksa Välisministeeriumi esindajate vahel, seejuures olid sakslased muuseas ka meie perekonna eest sõnakese lausunud, et meil lubataks välja rännata," selgitab Lennart Meri. Nii oli Georg Meri nimi venelastele meelde jäänud ning nüüd, kui meest vaja läks, otsiti ta laagritest üles.
Ajaloolase Kaido Jaansoni arvates vajas Stalin Georg Merilt saadud andmeid separaatrahu pakkumiseks Saksamaale 1942. aasta lõpus. Tundis ju Meri hästi Saksa riigiaparaati ning mitmeid selle võtmeisikuid. Ja kes teab, vahest läinuks Saksamaa nõustumise puhul vaja ka Georg Merit ennast.
Kokkuvõttes hinnati Georg Merit nii kõrgelt, et 2. oktoobril 1944 asendati talle mõistetud surmaotsus kümneaastase vanglakaristusega. Aasta hiljem, 20. oktoobril 1945 loeti Meri karistus kantuks ja tal võimaldati koos perekonnaga kodumaale naasta. Meri ennetähtaegse vabastamise otsustas NKVD 2. Peavalitsus, pääsemise hinnaks oli Meri nõustumine teha julgeolekuga koostööd. Ta värvati agendiks “Obnovljonnõi”, kelle peale pandi ilmselt suuri lootusi.
On teada, et “Obnovljonnõi”, hilisema nimega “Otto” osales 1950. aastate keskel KGB raadiomängus Rootsi ja Inglise luurega. KGB lollitas toona inglasi mitu aastat – Inglise luure saatis siia agente ja varustust, uskudes, et Eesti metsades tegutseb võimas vastupanuliikumine.
Juulis 1955 saatis KGB oma agendi “Talu” Inglismaale, kus tema võttis vastu Inglise luure palgal olev kolonel Alfons Rebane, Rüütliristi kavaler ja tuntud sõjakangelane. Et “Talu” oli Rebase sõjakaaslane, tunnistas esimene Inglise luurele peagi üles, et on tegelikult KGB agent ning et kogu vastupanuliikumine Eestis on KGB lavastus.
“Talul” oli kaasas kaks kirja, Eesti saadikule Inglismaal August Tormale ja Eesti peakonsulile USAs Johannes Kaivule. Nende šifreerimisel oli kasutatud kunagist Eesti Vabariigi välisministeeriumi šifrit. Kirjad oli “Talule” enne ärasõitu andnud agent “Obnovljonnõi” ehk Georg Meri.
Inglise luure otsustas mängu KGBga siiski jätkata ning “Talu” saadeti tagasi Eestisse. Tema taskus olid ka Rebase ja Torma kirjad Merile. Kahe agendi kohtumist kuulas KGB eritehnika abil pealt. Meri uskus, et tema ees seisab tõeline vastupanuvõitleja ja Inglise luure sidemees ning ta ütles “Talule”: “Olen julgeoleku agent.” Ehk, kasutades KGB terminoloogiat, asus “reetmise ja organite petmise teele”.
Nüüd saatis KGB Georg Meri Moskvasse, kus talle korraldati kohtumine välismaalastega. Taas rääkis Meri, et ta on julgeoleku agent. Paraku ei osanud Meri aimatagi, et ka välismaalased on KGB agendid. Sissekukkunud Meri pidi julgeolekule kõik üles tunnistama ja end ümber värvata laskma.
“Ilmselt oli Meri, tunnetades Hruštšovi “sulaaja” hirmuvabamat õhustikku, otsustanud agendiköidikud endalt maha raputada. KGB võttis nüüd oma kasutamiskõlbmatuks muutunud agendi operatiivjärelvalve alla formulartoimiku “Diplomaat” alusel,” kirjutab Jürjo.
Sellega oli Georg Meri agendikarjäär lõppenud. Tee, millele ta oli läinud vastutahtsi ja mis ilmselt tekitas temas suuri süümepiinu. Kuid seda koormat, mida Georg aastakümneid kandis, ei olnud tal kellegagi jagada. Isegi oma perekonnaga mitte. Raamatus “Lennart Meri – Eestile elatud elu” tunnistab Lennart Meri, et kuigi neil ei olnud perekonnas üksteise ees saladusi, ei tunne ta oma isa lugu. Nii palju ta siiski aimas, et osata isalt küsida. “Tead, ära esita mulle selliseid küsimusi. Sest kui midagi juhtub, siis oled sa palju paremini kaitstud, kui sa vastuseid ei tea,” vastas Georg pojale.
