Katri jääb mõttesse: “Ma ei julge lubada.” Umbes kuu möödudes helistab mu mobiilile “varjatud number” ning viisakas mehehääl ütleb, et ta on valmis kohtuma.

Vestleme kõrvalises kõrtsis. Mihkel on 50 ligi. Šarmantse väljanägemisega. Kannab ülikonda. Käed pahklikud, töömehe omad. Ta ongi tavaline sinikrae, keda trehvate tänavatel nii palju, et oskate neist läbi vaadata.

Räägin anekdoodi. On viieteistkümnes pulma-aastapäev. Naine mõnuleb voodis, sest täna saab lilli, torti ja õhtul viib mees restorani. Mees mõtleb aga, et kui oleks raisa kohe maha löönud, saaks täna vanglast välja.

Mihkel rüüpab teed ja naeratab kurvalt: “Olen olnud abielus üle 20 aasta. See on mu esimene abielu. Mul hakkasid raskused kohe, kui abiellusin. Minu probleemid on tekitanud mulle tohutult kannatusi. Alles nüüd olen vägivalla ja enese taltsutamisega toime tulema hakanud.

Naine ootas last (meil on kokku neli last), aga see ei olnud peamine, miks abiellusime. Ma tahtsin seda naist. Ta ahvatles mind. Ta on kena. Minu ideaal. Oskas koketeerida, mängida...

Praeguseks on kriteeriumid muidugi muutunud. Mind huvitab nüüd enesekindel, intelligentne naine. Aga siis olin vaimselt poisike. Tunnen, et alles praegu olen küps.”

Kui palju te koos asju teete?

“Me ei ole koos reisinud. Meil on võrdlemisi erinevad huvid. Näiteks naisele meeldib teatris käia. Mulle ei meeldi üldse. Ütlen, et näen seda teatrit tänaval kogu aeg. Koos teeme seda, mida vaja teha. Teki all on meie koostegemine. Kui suurem sõda on läbi, siis lõpeb viimane vimm just seal. Voodi lõpetab kõik tülid.”

Seksi kohta ütleb Mihkel, et see pole probleeme tekitanud. Hiljem elektronkirjas tunnistab aga, et naise eest ta seda “ikka täiel määral väita ei saa". "Nii nagu muudeski puudujääkides, näeb ta põhjust minus, nii ka seksis – naine on korduvalt mulle märkusi teinud et ta sooviks enamat. Minu nägemus on aga veidi teine – päevane (hea-halb) läbisaamine mõjutab paratamatult ka öist läbisaamist, seega olen olnud selles osas pigem realist”.

Mis siis tüli tekitab?

“Ma ei kannata välja, kui keegi mind kamandab või tahab omada. Olgu see põranda- või nõudepesu või midagi muud. Iga asja saab öelda nii, et teine teeb seda meeleldi. Saab paluda.

Mina pidin muudkui kuulma, et miks ma seda ei tee, või et ma teen seda või toda valesti või miks ma ei tee seda siis, kui seda oodatakse. Aga kust mina pean teadma, mida ta ootab, kui ta ei ütle?

Meie tülid on spontaansed. Ma ei nimetaks seda äkkvihaks. Näiteks kui teid torgitakse kogu aeg samasse kohta, siis muutute tundlikuks ja ükskord rahmate käega...

Tegelikult: ma ei ole naist peksnud. Sakutanud ja pigistanud olen. Ega see teis pettumust tekita?”

Ei, ei tekita. Olnuks vähetõenäoline, et ajakirjaniku ette ilmub mees, kes igal õhtul helikindlas keldris oma naise siniseks kolgib.

Mihkel jätkab: “Mind häirib, kui räägitakse, et igast kümnest perevägivallajuhtumist üheksa sooritab mees ja ühe naine. See ei ole nii. Et füüsilist vägivalda kasutavad põhiliselt mehed - see võib tõesti nii olla. Kuid vägivalla teemat tuleb käsitleda kompleksselt. On füüsiline vägivald, vaimne vägivald, seksuaalne vägivald, emotsionaalne vägivald. Ahistamist on igas peres. Minu puhul on see põhiliselt vaimne vägivald. Tegelikult ei ole vägivallal ja vägivallal vahet. See tähendab, pole head ja halba vägivalda."

“Meie tülidel on enamvähem sarnased põhjused. Ta tahab mind kontrollida ja omada. Näiteks ütlesin eile naisele, et lähen linna koolitusele. Ta küsis, et kus ööbin. Ütlesin, et küll ma juba koha leian. Ma soovin, et ta jätaks mulle minu tegevused vabaks. Aga tema kohe, et miks sa ei ütle. Ma pole ütlemise vastu, aga ma ei soovi, et ta seda niimoodi nõuab. Mis tähtsust sel on, kus ma käin. Temal tekitavad muidugi igasugused kujutelmad. Ma ütlen talle: lõpeta palun, mina sind ei kontrolli, ära sina mind ka kontrolli. Kui ma ei vääri sinu usaldust, siis tee pööre. Konflikt kestis täna hommikuni. See on emotsionaalne ahistamine.”

Kas naisel on põhjust armukade olla?

“Kes otsib, see leiab ka põhjuse armukade olla. Suhtlen mitmete huvitavate inimestega ja tõepoolest leian huvitavaid inimesi ikka naiste seast.  Aga ma hoian oma pere koos.

Naine annab märku, et mina olen tema tunnetes süüdi. Et ta tunneb end halvasti. Aga ta ei pea end niimoodi tundma. Olen talle öelnud, et kui muidu ei saa, siis tule kaasa. Aga pead kaasas käima kõikjal, kus mina käin!

Kui ma talle nüüd aru annaksin, siis peaksin edaspidi käituma nagu väike laps. Muudkui luba küsima. Seda ma ei taha. Tema käis kord kuu aega ära ja ma ei küsinud – kus sa olid ja mida tegid.”

Hiljem tunnistab Mihkel, et ööbib venna juures.

“Naine ütleb, et olen vägivaldne. Oma arust kontrollin end juba aastaid. Varem ma ei teadnud, mis tegin. Kontrollisin teda samuti. Lugesin ette, mida ta peab tegema. See oli pidev sõda.

Ma nautisin võimu. Nägin, et nad kõik sõltuvad minust. Mina olin peres majanduslikult vastutav. Naine oli lastega kodus.

Pigistanud ja sakutanud olen teda ehk kolm-neli korda. Tema on mulle põrandalapiga vastu nägu pannud. Ta karjus sakutamise peale, et kutsub politsei. Ütlesin, et kutsu! Lubas kõik avalikustada. Mina ütlesin, et milles küsimus, tee, mida tahad.

Politsei ei lahenda peretüli. See on vaid lisajõudude kaasamine, mis suurendab konflikti. Sest kui nad peidavad naise mõnda varjupaika, siis ühel hetkel peab ta sealt välja tulema. Mis siis saab?

Pärast selliseid enesevalitsemise kaotusi andis minus märku hirm, et et võin talle käe külge panna. Et midagi niisugust võibki äkki juhtuda.”

“Seitse aastat pärast abiellumist varisesin vaimselt kokku. Mul oli depressioon. Mul ei olnud enda tapmise mõtet, aga kartsin seda. Nüüd tean, et inimene on tugev. Väljapääsu leidsin psühhoanalüüsis. Sain teada, mis on põhjus, mis on tagajärg ja kuidas teha nii, et vägivalda enam ei oleks.

Rääkisime, mida ma tegin ja mida ma oleksin saanud teisiti teha. Naine ei ole sellist enesevalitsemist õppinud, kuigi olen teda kaasa kutsunud. Ta loodab selles osas ainult minule. See on kurb.

Nii üks kui teine pool on lahutust välja pakkunud, aga see pole  lahendus. Kui see oleks naisele vajalik, siis oleksin nõus. Mina seda ei vaja.

Abiellumise ajal ei osanud ma vabadust hinnata. Vaba olema tuleb õppida. Ma mõtlen sisemist vabadust. Inimene tunneb end hästi siis, kui on sisemiselt vaba. Lahutus oleks vaid formaalsus.

Varem viisin naise selleni, et ta pidi üht või teist tegema. Ta tunnetas, et tal ei olnud teist võimalust. Nüüd jätan talle valiku.  Näitan, et saan ka ise probleemidega hakkama. Muidugi pean seetõttu aegajalt ise pükse viikima, nööpe õmblema ja sööki tegema.

Suvel ostsin püksid. Need olid nii viis sentimeerit liiga pikad. Kas teed ära, küsisin naiselt. Ei tee. Läksin õmblusmasina juurde, kutsusin veel ühe tüdruku appi ja tegin ise ära. Sellega lõpetasin võitluse. Võtsin temalt relva ära: naine nägi, et saan ka ise hakkama. Järgmine kord ma võibolla enam ei küsigi.

Saan nüüd üha rohkem ja rohkem õnnelikumaks. Arendan ennast. Ma ei võitle.

Ma ei ütle, et tulen sellega alati toime. Ma pole ju Jumal.”

Artikkel ilmus esmakordselt 24.märtsil 2005