Alguses oli iroonia
Robert Musil
"Omadusteta mees"
Romaan. Kd I-III. Tõlkinud Mati Sirkel. Eesti Keele Sihtasutus. Tallinn, 2006. 742+420+680 lk.
On arvustusi, mida tuleb alustada tõlkijast. Mati Sirklist on saamas meie kultuuri fenomenaalseid nähte. Juba nüüdseks on tema saksa, inglise, hollandi ja rootsi keelest tõlgitud teoste kogumaht hämmastav, hämmastav on tõlkimise üha kiirenev tempo ning tõlgete hälbimatu sisuline ja vormiline korrektsus. Tõlkinud on Sirkel pea üksnes väärtkirjandust, tekste, mille kallal peab vaeva nägema, ning laiendanud oma praktikat üha enam ka tõlkekultuuri erisektorisse - luuletõlkesse, olles seal üks väheseid, kes ise ei luuleta. Pärast Kirjanike Liidu esimehe kohustest vabanemist on Sirkli töötempo muutunud nii meeletuks, et tahaks hüüda: pea kinni, Mati, tõmba veidi hinge! Aga ei, Mati on peatamatult eest ära läinud ning selle üksikjooksu vilju sööme me kõik kolm-neli korda aastas.
Sirkli üks keskenduspunkte on olnud austria kirjandus. Austria Vabariigi suurejooneline tähelepanu toetuste ja auhindade näol on kõrge vastutusvõimega tõlkijat tiivustanud minema üha kaelamurdvamate ülesannete manu. Kas saab viimaks Sirklist seegi, kes vahendab eesti keelde Heimito von Dodereri volüümikad Viini-romaanid, millele Ain Kaalep kunagi "Jeeriku pasunatega" (1970) nii paljutõotava sissejuhatuse tegi?
Võib-olla on Sirklil kui tõlkijal puudunud oma peateos, oma eestikeelne "Ilias" ja "Odüsseia" (August Annist), oma "Seitse venda" (Friedebert Tuglas), oma "Jevgeni Onegin" (Betti Alver), oma "Vahva sõdur Švejk" (Lembit Remmelgas), teos, millesse ta oleks pannud kogu oma hinge. Kas nii marulise tõlketempo puhul saabki tekkida peateost? Või tähendab Robert Musili "Omadusteta mehe" (1930/1952) tõlke ilmumine nüüd siiski, et peateos on valmis? Mõnes mõttes on see romaan oma ligi 2000 stilistiliselt nikerdatud leheküljega XX sajandi kirjanduse non plus ultra. Tõlkija visadus teose laitmatu eestikeelse vaste väljatöötamisel on olnud ainulaadne. Pole ju välistatud, et tõlge annab Musili stiili kidalist kiusakust edasi mõneti vahatatud, mõneti kuldlõikelisel moel, kus nüanssideloomest on kergem üle lugeda kui originaalis. Aga lausa kangelastegu on olnud kogu kurnav tõlkeprotsess välja pidada nii ühtlaselt heal tasemel.
Aiman siiski, et nii Sirklile endale kui ka eesti avalikkusele jäävad edaspidigi emotsionaalselt lähedasemaks tõlked Franz Kafka loomingust, mis on seotud olnud suurte ootuste, südamevalu ja ideoloogilise läbimurdega. Kui ka nõnda, siis saab "Omadusteta mehest" ometi monument eesti tõlkekultuuri piiramatutele võimalustele XXI sajandi algul. Kunagi hakatakse seda kummardama.
Enne kui "Omadusteta mehe" juurde minna, võiks soovitada tutvumist Musili mõne varasema teosega. Lihtsalt veendumaks, et Musil on kõigiti normaalne kirjanik, kes oskab juttu vesta, süžeed arendada, karaktereid luua ja lugejale psühholoogilist pinget pakkuda. Võetagu kätte tema esikromaan "Kasvandik Törlessi hingeheitlused" (1906, Mati Sirkli tõlkes 2005) või novellikogu "Kolm naist" (1924, Peeter Tulviste tõlkes 1972). Eriti novell "Tonka" viimasest kogust võiks olla see, mis on Immanuel Kanti "Prolegomena" enne "Puhta mõistuse kriitika" juurde minekut: pika jutu peeni ke tuum. "Kas miski, mis ise ei saa rääkida ja millest ei räägita, mis inimkonda tummalt kaob - kas niisugune tegu, niisugune inimene, niisugune suvepäeval ihuüksi langev lumehelves on tegelikkus või kujutlus?" Just "Tonkast" on näha, kuidas Musil on seotud Austria-Ungari keisririigis nii põletava, keele maagilise tõesuse ja müstilise fiktiivsuse probleemiga, ning kuidas ta jätkab näiteks Hugo von Hofmannsthali filosoofilist jututraditsiooni.
Pikk jutt ise, "Omadusteta mees", on hoopis teine lugu. Musil arendab romaanis mõtet "esseismi utoopiast" ning uurijad on nii sellest kui ka mõnest teisest õilsast mõistest kinni haaranud iseloomustamaks "Omadusteta mehe" kirjanduslikku eripära. Esseistlikkusele rajab oma arusaama romaanist ka David Davlianidze, kelle teksti on tõlkija lisanud raamatu lõppu. Mulle tundub see ebapiisav, liiga ilus, et hõlmata "Omadusteta mehe" tohutut tekstilasu, mille ju umbes kolmandiku ulatuses on järelejäänud pabereist kokku õmmelnud kirjandusuurija Adolf Frisé. Tajudes end pisut ka Musili tsunftikaaslasena, luban endale argisemat lähenemist.
Musili "Omadusteta mees" on eeskätt tekst, mida autor on end kirjutama unustanud. Unustada end kirjutama - see seisund on võimalik. Õieti ju kuuluvad end-kirjutama-unustamise pidevad silmapilgud iga hea teksti sünni juurde, see tähendab, et tekst veab. Mitte ainult et autor ei tõmba, vaid et ka tekst veab, keel on ellu ärganud, siin ja praegu. Kauneimad on kirjanduses lood, kus autor ehk isiksus (ehk kirjutamise meelde tulemine) ja keel ehk stiihia (ehk end kirjutama unustamine) on enam-vähem võrdsed, siis saab tekst inimese ja looduse vahelise jõukatsumise tallermaaks ning lugeja ihu võbiseb uue teadasaamise tärkvel.
Musil on end kauaks, väga kauaks kirjutama unustanud. Selle unustuse lõpus ootab kirjutajat grafomaania, kirjutustõbi. Pole mingit vajadust seda tõsiasja ilustama minna ega lugeja ees varjata. "Omadusteta mees" on kahtlemata grafomaaniline teos ja grafomaanilisest pidurdamatusest tekkiv maht on ühevõrra imetlusväärne nii Robert Musili kui ka minu kunagise kauge sugulase Eduard A. juures. Seetõttu ärgakem üles ja ärgem imetelgem "Omadusteta mehes" ta mahtu, mis ei tulene mitte isiksusest, vaid isiksuse allajäämisest loodusele. Maht on see, mis aadeldab üksnes tõlkijat.
Musili suurus seisneb muus. Ja nimelt selles, et tal õnnestub oma grafomaanilisest igatsusest teha pikkade tõmmetega, üha uuesti kõike ümber kirjutades, teksti tükeldades, pihustades, juppideks raiudes, juppe põnevate pealkirjadega varustades, kirjutustõbiselt ühtlast voogamist sügavate riukalike mõtete, baroksete kujundipritsmete ja lõppeks ka puhtfüüsilise noatööga takistades - teha oma grafomaanilisest igatsusest kokkuvõttes siiski nii-öelda kunstiline taotlus ja filosoofiline kontseptsioon. "Inimene on ainus, kes ka sigimiseks vajab kõnelusi," kirjutab ta juba üsna raamatu lõpusirgel, siis, kui lugeda jääb veel ainult viissada lehekülge, ning kes sinnamaani on jõudnud, see ehk juba usub. "Ilmselt on tema armuõndsus olemuslikult seotud kõneohtrusega." See on Musili romaani mõte pähklikoores, nii nagu mina seda mõistan. See on ühtlasi viibe teksti hiiglasliku lihandkeha hormonaalse kihistuse suunas. See tulebki üles leida. Mitte tekst, vaid tema vohamist pidurdavad nõred.
Teksti haiglasest mahust Musil jagu ei saa. "Omadusteta me es" ei jäänud mitte ainult et lõpetamata, vaid selle lõppu polnud ka kusagilt paista. Mis meid vaimustavad, need on hormoonid. Insuliin ja adrenaliin, testosteroon ja östrogeen, mida Musil oma elevantlikult paisuva teose kehandisse süstib, kolm korda päevas, pidevas, kuni surmani kestvas tekstitöötlustöös - need on need, mis lõppeks teksti looduse poolt määratud grafomaanilist sugu muudavad. Midagi meenutab siin Cervantese "Don Quijotet", kuid Musil läheb kaugemale nii oma sule pidurdamatus jooksus kui ka oma pingutuses retooriline haigus kultuurikontseptsiooniks ümber kirjutada.
Ka loomadel ja lindudel on keel, kuid inimene on teadaolevalt ainus, kes on suuteline enam-vähem kogu oma elutegevust rääkimisega asendama. Olema oma kõnes niisama enesepiisav, vohav ja kõiksuslik nagu loodus. Inimlik keel on ainuke asi maailmas, mis on võrreldav looduse sihitu tärkamisega. Inimkond tähendab looduse tühjaks pumpamist keelelises tegevuses, mida ta nimetab kultuuriks. See on oma olemuselt müstiline protsess, mille ülemastmel pole filosoofial, tehnoloogial ja loral suurt vahet. Iga uus inimese leiutatud mehhanism on jupp inimlikku vada juures, jalgratas, leivatööstus, mobiiltelefon ja kosmoserakett ei tähenda lõppkokkuvõttes midagi muud kui inimliku kõne kandumist üha avaramasse ruumi. Maailmaruumi ümbertöötamist vestlusaineks.
Seda inimkondlikku ülesannet täidab Musil romaanivormis. Omadusteta mees, romaani taustamotiiv, on avatud potentsiaaliga inimene, puhas substants ja ambivalents, kelle võimalike atribuutide (kõnelaadide) hulk on lõputu ja kes ei eelista üht teisele.
Katse inimolemise põhja tabada teeb romaani peategelane Ulrich: olla mittemidagiütlev ja kõikekõnelev. Täpselt selline on ka Musili romaan - kõikekõnelev ja mittemidagiütlev. Ulrich võtab end aastaks töölt lahti ja ühtlasi vabastab end oma "omadustest", elab prii poissmehena eravillas ja liigub vabade valentsidega isikuna seltskonnas. Need, kellega "omadusteta" mees suhtleb, on enamasti "omadustega" inimesed, kes esindavad mingit kindlamat elujoont, nii naised kui ka mehed, tunnustamata geenius, nümfomaan, diplomaat, krahv, seltskonnadaam, filosoofiline guru, seksuaalmõrvar Moosbrugger... Jah, see poisiliku katkitegemistungiga Moosbrugger, romaani kõige kuulsam tegelane, osutub Ulrichi tumedaks teisikuks, omadusteta, vaba potentsiaaliga meheks, kes tapab selleks, et oma kõnelemisvõimaluste piire kompida - et jälle kord kohtus oma hämmastama panevat kõnet pidada.
Kõige raudsem "omadustega" mees on seevastu tööstur, poliitik ja praktiline filosoof Arnheim, kelle prototüüp teatakse olevat sama laia profiiliga Walther Rathenau, kuulsa kontserni AEG kunagisi juhte ja Saksamaa välisminister (1922), oma aja loetavamaid esseiste, juut, kelle paremäärmuslased tapsid. Musili eluvaatele on iseloomulik, et just see otsekui renessansliku haardega mees, kes ühendab oma isikus vaimset ja praktilist kultuuri, jääb romaanis kõige narrimasse ossa. Teose radikaalset üldkontuuri arvestades on see loogiline. Just Arnheimi kuju kaudu annab Musil mõista, et "omadusteta" olla on midagi filosoofiliselt hoopis enamat kui olla paljude ja mitmekesiste omadustega (=annetega) looduse lemmik. Omadustega inimene on ühiskondlik loom, omadusteta olek on aga puhtinimlik võimalus. Arnheim oma reljeefsete "omadustega" on just nende omaduste tõttu eriliselt piiratud mees, paljusuunaline kitsikus, kel pole lootust tunnetada inimolemise terviklust. Musili romaanis peitub renessansli ku isiku kultust eitav idee.
Teose teises osas hakkab Ulrich oma õe Agathega kokku elama. Nii luuakse androgüünne molekul, taas üks katse saavutada inimlik substantsiaalsus. Õde elukaaslasena on vajalik, et hoida sugudevahelist kiindumust "omadusteta" olekus ja mitte lasta sel manduda seksuaalsesse ühemõttelisusse. Niisiis tekitab autor julge eksperimentaalse olukorra, millega võiks lugeja keelatud kihusid peibutada, kuid Musili kõnelevas totaalsuses närbub iga erootiline pikantsus. Ka õega kokkuelamine on eeskätt uudne võimalus maailmas kõnelda, kõneldud ja kõnetatud saada. Kõikjal hoitakse iroonilist kõrgstiili ning ihulik ligipääs tegelastele on välistatud. "Kirp eelistab neidsamu piirkondi mis armuke" - see on Musili erootika kiire lõppmäng.
Musili tegelastel pole kuju ning nende isiksust asendab "omaduste" kimp. Siin võiks näha lähedust kaasviinlase Ernst Machi filosoofiaga, millest Musil kirjutas oma doktoritöö (1908) ja mida meie areaalis tunti mitme põlve vältel parimini V. Iljini (Uljanov-Lenini) filosoofilise kempluskirja "Materialism ja empiriokrititsism" (1909) kaudu. Mach kujundas relativistlikku mõtlemist 19.-20. sajandi vahetusel kogu maailmas ja andis impulsse ka Einsteini teooria sünniks. Just selle eest sõitles teda Lenin: Mach tahtvat kaotada ära materiaalset substantsi, mateeriat, taandada seda pelgalt tema "omadustele". Machi järgi pole asjad muud kui mingeid tajukomplekse kokkuvõtvad märgid, tunnetusliku ökonoomia tööriistad - nii nagu minu enese Minagi on vaid kokkulepe, mis tähistab mingite võimalike kogemuste summat.
Ainult et Musili kujutuses pole asjad mitte aistingute, vaid jutuajamiste kompleksid. Iga inimene on mingite suupruukimisvõimaluste summa. Nii näemegi Musili tegelasi meie ette astumas mitte kujude ja karakteritena, vaid ühel või teisel teemal kõnelemisena. Kusjuures need kõnelemisedki pole eriti isikupärased ning sulavad kokku üheks suureks intelligentseks vatramiseks, mis on küll peenelt üle puistatud säravate mõttekildudega. See viimane, teksti hormonaalne tase, on eeskujulik. "Omadusteta mees" on saksa ruumis üks armastatumaid tsiteerimisallikaid, sest siit leiab arvutul hulgal löövaks kujundipärliks pressitud mõttesüsteeme. Pärak ja suu on võrdsed ühe ja sama trakti rektaalse ja oraalse otsana - see on näiteks homoseksuaalse armastuse teaduslik põhjendus.
Mati Sirkel on esimese köite etteotsa tänuväärselt paigutanud tegelaste loetelu, millele lugeja aeg-ajalt pilku heidab. Siiski saab üsna pea selgeks, et ‘kes on kes' pole eriti oluline. Romaanis tegutsevad üksteisega kombineeruvad "omaduste" ja kõneluste kimbud, tähtis on uus tekkiv jutt, õieti jutujätk, mitte selle kandjad.
Niisamuti pole romaanil õiget sündmustikku, ehkki vormiliselt on välja mõeldud vaimukas intriig: valmistumine Austria keisri Franz Josephi seitsmekümnenda trooniaasta tähistamiseks, nn paralleelaktsioon, millega tahetakse ära panna sakslastele, kes tähistavad samal ajal oma keisri Wilhelm II kolmekümnendat võimuaastat. Meie tingimustesse tooduna võiks seda võrrelda eestlaste ja lätlaste vastastikuse ületrumpamisega juubelilaulupeo korraldamisel. See absurdilähedane sebimine, millele aeg-ajalt vihjatakse, ei kanna aga romaanis mingit struktuuriloovat tähendust.
Mis seda romaani siis üldse kannab?
Musil on oma lähtealustes Machist kü ;ll mõjustatud, ent otsib teed loodusteaduslikust relativismist välja. Kogu "Omadusteta mees" on õieti kirjaniku katse leida Machi ja Einsteini poolt ajaliselt, ruumiliselt ja isiksuslikult suhteliseks muudetud maailmas mingi kestvam olemise põhi. Midagi, mis ei oleks relatiivne. Mingi substants, mis ei oleks pelgalt mingite suurepäraste omaduste summa nagu geniaalne kaupmees-poliitik-kirjanik Paul Arnheim alias Walther Rathenau. Midagi, mis oleks järelikult olemine ilma omadusteta. Kas see leitakse?
Mulle tundub, et Musil leiab selle viimaks sellessamas, millest oli eespool jutt - katkematus kirjutusaktis, mis areneb grafomaanilise pidevuseloomeni. Kirjutamine, mil pole ei otsa ega äärt, tekst, mis ei tohi ega saagi lõppeda - see ongi viimaks see olemise alus, kuhu Musil püsima jääb. Mitte romaani ähmane peategelane Ulrich, vaid Musil ise saab omadusteta meheks, ürgkirjutajaks, kes toodab tegelasteta, sündmustikuta, lõppematut omadusteta teksti.
Kui see oleks ainult nõnda, siis ei pruugiks me Musilist ometi siinkohal juttu teha - niisamuti, nagu me ei tee juttu minu kaugest grafomaanilisest sugulasest Eduard A-st. Musil ei leia oma lunastust mitte lihtsalt katkematus kirjutusaktis, vaid katkematus iroonilises kirjutusaktis. Ja see on juba meetod.
Ei, "Omadusteta mehes" ei ironiseerita - ühe või teise asja või inimese või juhtumuse üle. Tekst on tark ja monotoonne, kergelt sõbralik. "Omadusteta mehes" puudub üleüldse irooniline vaatepunkt, sest seda saaks tuvastada ainult mingil mitteiroonilisel taustal. Vahe ironiseerija ja ironiseeritava vahel ei selgu isegi mitte peategelase tasemel. On vaid autor, kes teeb proovi kodustada maailm kõikehõlmava iroonilise sümpaatiaga.
"Omadusteta mees" on katse kirjutada kõigest võrdselt. Ilma et vahelduksid tõsine ja koomiline, kerge ja raske, vaim ja keha. Seda võimaldab ainult üks kirjutusviis, mille ajalooliseks nimetuseks on romantiline iroonia. "Omadusteta mees" on maailmakirjanduse mahukaim ja ilmselt õnnestunuim katse romantilise iroonia vallas.
"Filosoofia on päriskoduks irooniale, mida võiks määratleda kui loogilist ilu: sest ükskõik kus keegi ka suulise või kirjaliku vestluse vormis - mitte just ülemäära süstemaatiliselt - ei filosofeeriks, seal peaks taotlema ja nõudma irooniat ... Vaid luule üksinda suudab tõusta filosoofia kõrguseni ning pole retoorika kombel rajatud iroonilistele üksikkohtadele. On olemas uut ja vana luulet, millest õhkub tervenisti ja täielikult üksnes jumalikku irooniat. Teda elustab tõeliselt transtsendentaalne bufonaad. Tema sisimaks on kõigest üle vaatav ja kõigest suhtelisest, isegi omaenese kunstist, voorusest ja geniaalsusest lõpmatult kõrgemale tõusev meeleolu; tema välimuseks, teostusviisiks on aga tavalise hea itaalia koomiku miimiline maneer". See on Friedrich Schlegeli kriitiline fragment nr 42 aastast 1797, mis pani aluse romantilise iroonia doktriinile. Saksa vararomantikud, kes tootsid küll tohutul hulgal geniaalset mõttetolmu, ei jõudnud ise oma iroonilise utoopia teostamiseni kirjanduses.
Mulle tundub, et kui üldse, siis teostus see alles Musili "Omadusteta mehega". Aga ettevaatust - tulemuses ei ole midagi teravat, kirevat ega kihvti. Nagu iga järjekindlalt läbiviidud teoreetiline doktriin, nii jätab ka see ilukirjanduses veidi üksluise mulje. Ometi on kultuuris katseid, mis lihtsalt peavad tehtud saama, ja ka Musili katse on väärt, et sellega igal juhul tutvuda.
Meie lootus on eestlaste v&a uml;idetavalt ammendamatu irooniameel. Saagu siis "Omadusteta mees" meie kodude ja raamatukogude eneseiroonilise suutlikkuse proovikiviks. "Omadusteta mees" on raamat, mida ei loe peaaegu keegi, aga see tähendab, et ta on neid raamatuid, mida mõned naasklid - parimad praegustest ja tulevastest põlvedest - kindlasti loevad. See maksab. Ja seetõttu ei saa ma ka edaspidi tõsiselt võtta ühtki eesti raamatukogu, kust Musili kummaline unelm puudub.
Robert Musil sündis 1880 Klagenfurstis vanast austria suguseltsist pärineva insener Alfred Musili ja Böömimaa sakslanna Hermine Musili (sündinud Bergauer) pojana. Õppis Brünni (Brno) tehnikaülikoolis inseneriks, seejärel õppis 1903-1908 Stuttgardis filosoofiat, 1906 ilmus romaan "Kasvandik Törlessi hingeheitlused". Abiellus 1911 Martha Marcovaldiga. Oli Berliinis mitme kirjandusajakirja toimetaja, 1914-18 ohvitser Itaalia rindel. 1921-31 töötas teatrikriitiku, esseisti ja kirjanikuna Viinis.
1930 ilmus romaani "Omadusteta mees" 2 esimest osa. 1932 loodi Berliinis Musili Selts, ilmus romaani kolmas osa. 1933 asus Saksamaalt taas Viini, 1938 põgenes natside eest Šveitsi.
Suri 1942 Genfis, tuhk puistati laiali. 1943 avaldas abikaasa Martha omal kulul "Omadusteta mehe" lõpetamata osad, 1952-57 ilmusid Rowohlti kirjastuselt Adolf Frisé koostatuna Musili kogutud teosed, sh kolmeköiteline "Omadusteta mees".
Kalev Kesküla
