“Külarahvas vist mõtles küll - issand, see on jumala napakas!”

Irje Karjus (37), kunstnikunimega Metsamoor, naerab.“Otse mulle midagi ei öeldud, aga…”

Irje kirjutas kuus aastat tagasi külaarendusprojekti (sai selle eest veel Hansapanga preemia) ja mõtles, et "kui plaan paberi peal kõlbab, äkki kõlbab päriselt ka”.

Projekt rajanes tähelepanekul, et üks naabrimees teeb hästi üht asja ja teine teist asja ja kolmas kolmandat. Irje rääkis naabritele, et mis oleks, kui näitaks turistidele ka, kuidas me elame, oma töid teeme. Külarahvale tundus asi imelik: kas see on siis ka turism, kui ma võõra inimese nähes mett vurritan? Muidugi on turism, vastas Irje.

Nüüd on Irjel oma väike impeerium – Metsamoori Perepark, mis koosneb 11 majapidamisest, mis asuvad viie kilomeetri raadiuses – Jõepera, Haabsaare, Ähijärve, Kaika ja Mähkli ja Rebasemäe külas ja Lüllemäel. Iga pere ajab oma asja – kes ravib kaanidega, kes on mesinik, kes küpsetab leiba, kes meisterdab nukkusid jne. Koos tehakse reklaami, koos antakse välja trükiseid, koos kirjutatakse projekte.

Metsamoor: “Tavaliselt on ju eestlase parim toit eestlane ise. Aga meil sobib koostöö hästi.”

Irje Karjus ise (TÜ lõpetanud folklorist) õpetab huvilisi taimi tundma, umbrohtudest suppi keetma. Räägib vanadest uskumustest, folkloorist, annab tarka nõu.

Irje: “Kellel on tselluliidiga probleeme, see pangu kaks rabarberilehte saunas tagumiku alla. Kui kevadel istud kahe lehe peal, siis sügisel mahud ühe lehe peale vabalt ära!”

Kaanionu

Ilusa värkelt kollaseks värvitud maja ees toimetab vanem väärikas isand koduses riides – Elmar Susi (77), endine bioloogiaõpetaja, staažikas kaanispetsialist. Näeb võõraid tulemas, palub minutikese oodata, jookseb tuppa, tõmbab jalga veinipunased viigipüksid, läikivad kingad ja selga beeži kuue.

Naeratab nagu Urmas Ott (küsib, kas müts ikka sai otse) ja on teie jaoks valmis. Toob aidast välja purgid kaanide ja rästikutega, teeb ekskursi minevikku. Räägib, et proua Mendelejeva kasutas ka apteegikaane verevärskenduseks ja oli 54 aastat vana, kui sünnitas oma geeniusest poja. Kes oli muide seitsmeteistkümnes laps. Et kaanid on infarkti, gangreeni, põletike ja peavalu jms vastu hea rohi.

Ütleb, et nüüd vaatame, kuidas teie tervis siis on kah. Võtab taskust sirge traadi, sihib sellega oma klientide elutähtsaid organeid. Võetakse läbi kilpnääre ja süda ja kaksteistsõrmik ja kopsud-maksad. Uuritakse, et kas sa “kulutad ka juba öösel kella nelja ajal väljakäigu-ust”. Fotograaf Muusikusele torkab oma mõõdiku püksipandlast mõne kriipsu allapoole, ja kuulutab pärast põgusat uuringut, et tegemist on suurima naistemurdjaga, keda tal viimasel ajal on õnnestunud kohata (ja naerab kõvasti ja kaua).

Siis teeb härra Elmar Soon tõsise näo ette. “Ei! Ilma Irjeta ei oleks siin midagi! Kes see teine jõuaks korraldada neid reklaami- ja paberiasju!”

Mesilasemees

Kunagi tõi Irje oma lastelaagri lapsed Mati Urbaniku juurde Värtemäe tallu vaatama, kuidas see oma mesilasi toimetab. Lastele meeldis (ja Matile ka) ja Irje tõi järgmine kord uued lapsed. Ja nii see asi läks. Nüüd on Värtemäel terve meemuuseum ja turistid on Matil ülepäeviti õue peal reas.

“Tahad näha, kuidas mesilane tantsib?”

Mati näitab mesilast, kes mesitarus vilkalt ringi sibab. Seda on lihtne näidata, sest üks Mati tarudest on klaasist!

“Näe! Läheb mööda kärge tantsides üles ja tuleb ringiga alla tagasi. Päike on tema jaoks otse üleval, ta läheb päikesest kella kahe suunas.”

Mati ajab selja sirgu, vaatab, kus see päike meil taevas parasjagu asub.

“Näe, päike on seal. Ja kella kahe suund on, näed, seal. Järelikult on meekorjamise koht selles suunas!” Asi klaar.

Mati arutab, et elaks ta Tallinna külje all, oleks ta oma mesilastega üksi ka kõva mees, aga siin kaugel üksi ellu ei jääks. Rahvast käib siin vähe. Välismaalasi satub siia harva, koolieksursioone samuti. Iga bussijuht siia sõita ei taha, kruusatee, lõhub bussi ära.

“Püha jumal, kui ma peaks seda üksi reklaami tegema. Ilma Irjeta ja metsamoorinduseta ei tuleks siia keegi.”

Metsamoorirahvas on kõik on aru saanud, et on ühistööd vaja.

Suitsusaunakoda

Ükskord ütles Irje Tuhka talu rahvale, et teil on nii tore vana suitsusaun, te võiksite turiste vastu võtta. Ja siis ütles veel möödaminnes, et teil on kaks vana ehedat aita, sealt võiks ka sodi välja visata. Läks veidi aega mööda, Irje vaatab, Ambri aida juures tossab lõke – pererahvas põletab sodi!

Nüüd saab turist vaadata, kuidas Tuhka talus saunakütmine käib ja kuidas tehakse vihta. Varsti ongi vihategemise aeg käes.  Saab käia Tuhka talu saunas (see lõhnab suitsusingi järele) ja pärast aidas kondid pikali visata ja süüa Ene Osvini pliidirauakaraskit. See käib nii, et odrajahust, paksemast nisujahust ja hapupiimast tehakse tainas. Soola ja soodat pannakse ka. Vormistatakse väikesed pallid, need vajutatakse laiaks, tehakse jahuga kokku ja pannakse otse pliidiraua peale küpsema. Tuli ei tohi olla väga kärts. Süüakse soojalt, hapukoore ja piimaga ja kõigil on hea meel.

Perenaine: “Ei. Ilma Irjeta poleks me ise siin mingit turismi osanud teha!” P>

Seenetark

Tallinna inimene Aino-Tiiu Vaikjärv arvas, et aitab sellest linnajamast. Müüs oma Lasnamäe korteri maha, võttis kaktused kaenlasse (öökuninganna välja arvatud) ja tuli maale elama. Nüüd paneb ta oma Järvmäe talus keskkütet sisse ja kavandab siia Metsamoori Perepargi kivi- ja seenekoda. Oktoobris korraldas Aino-Tiiu seenehuvilistele degusteerimise päeva. Korjas metsa alt 18 sorti seeni, praadis ära ja laskis inimestel hinnata, et mis on kõige parem. Esikolmik, uskuge või mitte, oli järgmine:

1) triibuline heinik (hall kribu, mida metsas tavaliselt jalaga lüüakse);

2) kännumampel (väga ühe mürgise seene moodi);

3) limavöödik (sellest ei oskaks ka midagi head oodata).

Ja üks viimastest oli kukeseen. Aino-Tiiu: “Kukeseen on maistev ainult siis, kui ta on imeväike!”

Aino-Tiiu mees tuleb jalgrattaga: kuule, peaks naabrile helistama, tal lehm poegis praegu karjamaal! Hakatakse ärevalt helistama.

Aino-Tiiu seenekoda on Metsamoori perepargi kõige uuem üksus.

Metsamoori Pereparki kuuluvad veel veel pagarikoda, matkarada, maasikatalu, marjamaa ja nukumeister. Kõik need ettevõtmised on erinevas arengujärgus, aga koostööd teevad rõõmsal meelel.

Nagu sõnastavad hobukoja vedajad Lilian ja Rene Freiberg: “Metsamoori rahvas saab sellepärast hästi hakkama, et igaüks pakub midagi omamoodi. Me ei sega teist, me ei kipu teise asja tegema!”

Üks tähtis tarkus veel: kuidas saada palju raha?

Irje jutu järgi ei ole midagi lihtsamat. Kes tahab rikkaks saada, koorigu ennast ihualasti (nii, et keegi ei näe), võtku kaasa väike nuga, mingu sarapuupõõsa juurde, lõigaku sealt üks oks ja see ongi võluvits, mis näitab, kus see varandus täpselt peidus on. Ongi kogu tarkus.