Kallis tervis plastikpurgis
Reuters, 3. juuni: New Yorgi peaprokurör esitab süüdistuse GlaxoSmithKline vastu, kes varjas andmeid, et tema depressiooniravim ei toimi lastel ja võib kallutada teismelisi enesetapule. AP, 25. juuli: ravimitootja Janssen tunnistab, et varjas psühhoosiravimit reklaamides teavet sellest tuleneva diabeediriski kohta. New York Times, 30. september: ravimitootja Merck teatab, et korjab müügilt ära oma laialt kasutatava valu- ja põletikuravimi, sest see suurendab südamehaiguste riski. Aga muidu on kõik hästi?
Maikuu Ekspressis kirjutas akadeemik Ain-Elmar Kaasik inimeste üldisest usust arstiabi kõikvõimsusesse. Ja kogenud arsti ettevaatlikul moel hoiatas, et ootused on liialdatud ning paduusk meditsiinitehnoloogiasse ei pruugi olla põhjendatud.
Meditsiin, eriti selle kõige kaasaegsem, tehnoloogiamahukas osa, on kujunenud tööstusharuks. Arsti ja patsiendi vaikne dialoog on märkamatult mattunud masinate mürasse, silmapiiri varjab standardite, kemikaalide, varuosade ja leppetrahvide pilv.
Osa sellest muutusest on loonud ravimitööstuse areng. Võrreldes meditsiiniseadmete ja kirurgiaga on ravimite kasutamine lihtne, kasutajaskond ja võimalik kasu palju suurem. Seetõttu on õigesti kasutatud ravimitel vaieldamatult suurim potentsiaal arstiabi eesmärkide saavutamiseks.
Iga päev loeme uutest ravimitest, mis on paremad kui endised. Samades artiklites on juttu kolossaalsetest kulutustest, mis kaasnevad uute raviviiside väljatöötamisega ja takistustest, peamiselt vaesusest.
Ravimitööstus on edukalt esitlenud ideed, et ravimite hind on seotud nende väljatöötamise teadusmahu ja koormava riikliku kontrolliga ning ravimitööstus ise on üldiselt heategevuslik ettevõtmine. Ravimitootjate missioon, nagu nad seda kirjeldavad, on muuta inimeste elu teadus- ja arendustegevuse abil õnnelikumaks. Tarbijaorganisatsiooni Families USA uuringu andmeil kulutasid üheksa juhtivat farmaatsiafirmat 2001. a teadusuuringutele ja arendustegevusele keskmiselt 11 protsenti käibest - oluliselt enam kui teised tööstusharud.
Samas, turundustegevusele ja administreerimisele kulus keskmiselt 27 protsenti, mitmel ettevõttel üle 40. Ja keskmine kasum oli 18 protsenti. Ajakirja Fortune 1992.-2002. a investeeringute tootlikkuse edetabelis on ravimitööstus 10 aastat järjest esikohal, jättes teisel kohal oleva panganduse tubli viiendiku võrra kehvemana kaugele seljataha. See on heategevuse boonus, millest mittetulundussektori teistel aladel on palju õppida.
Eesti kõige targem ravimiteadlane armastab öelda, et ravim on tablett pluss teave. Tablett, selge see. Aga teave?
Ravimi lühielulugu näeb välja nii: tuhandetest katseklaasis loodud ja testitud ainetest näivad mõned sobivat elusorganismi funktsioonide mõjutamiseks sellises suunas, nagu on vajalik haiguse ravis. Neist ainetest enamik osutub loomkatsetes sobimatuks, kuna ei toimi loodetud moel või on liiga mürgised. Loomkatsed edukalt läbinud molekulid jõuavad inimuuringutesse ning suurem osa ei toimi inimestel nii, nagu eelnevad in vitro ja loomkatsed ennustasid.
Lõpuks, kui ravimi toime ja kõrvaltoimete kohta inimesel on olemas nõutav teave, küsib tootja ravimile müügiluba. Tavaliselt on selleks kulunud 10-12 aastat. Alates 1960. aastatest on riigid kehtestanud üsna ühesuguse kontrollisüsteemi, mis näeb ette, et ravimitootja kogutud andmed vaadatakse kriitiliselt üle ning otsustatakse, kas teavet on piisavalt ning kas see, mis on teada ravimi kasulikkuse kohta, kaalub üles negatiivsed toimed, mis kõikide ravimitega vältimatult kaasas käivad. Kontroll juurutati pärast õnnetusi, mille põhjustas ravimi halb kvaliteet või puudulikud andmed kõrvaltoimete kohta. Süsteemi puudus on uuringutes osalenud patsientide väike arv, mille tõttu ravimi kõik harvad kõrvaltoimed ei ole teada, samuti see, et kõik andmed pärinevad ravimi tootjalt, mitte sõltumatutelt teadlastelt. Kuigi uuringute nõuded on karmid, on tootjal siiski võimalus teatud valikutega mõjutada üldmuljet ravimist. Müügiloaeelsed uuringud ei näita ravimi pikaajalisi toimeid (kas inimesed elavad seda kasutades kauem) ega võrdle enamasti ravimit juba kasutusel olevate raviviisidega. Uuringute tulemusi loetakse tootja intellektuaalseks omandiks ning tootja otsustab, millised neist teaduskirjanduses avaldada ja millised mitte. Ei ole eriti üllatav, et enamasti avaldatakse uuringud, mis näitavad ravimit soodsas valguses.
Pärast müügiloa saamist on ravimi elus ajajärk, kus seda kaitseb patent ning muud monopoli tagamise mehhanismid. Kuna mesine elu kestab piiratud aja, on oluline ravimi kiire ja ulatuslik kasutuselevõtt. Kõik, mis teadaolevalt või loodetavasti tarbimist tõstab, läheb käiku.
Pesupulbri- ja ravimiäri erinevad selle poolest, et suurema osa ravimite kasutamise üle ei otsusta tarbija, vaid arst. Arst on väärtuslik reklaamimärklaud, sest just tema valib, milline ravimitootja asub Fortune järgmise aasta edukamate ettevõtete pingerea ülemisse otsa. Reklaami eesmärk on veenda arsti, et patsienti aitab kõige paremini just selle tootja ravim. Positiivsete tulemustega uuringuid esitlevad trükised, mõnus kõhutäis klaasikese bordooga, sõit udusest Euroopast konverentsile Rios – mis iganes meetod, kui see teenib eesmärki hästi. Maailmas ei ole palju ülikoole, kus arstid saaksid ravimireklaami erinevate vormidega toimetulemiseks vajalikku ettevalmistust. Arstidel on kindel usk teadusuuringutesse ning trükisõnas ei ole kombeks kahelda. Aga trükisõna sisaldab valdavalt seda, mida ravimitootjad otsustavad avaldada. Rääkimata otsesest ravimireklaamist, kus Kölni teadlaste hiljutise uuringu andmetel on tõene üks väide kahekümnest.
Tervise ja aktsiahinna haprale tasakaalule osutab rofekoksiibi juhtum.
Põletiku- ja valuravimite tavaline kõrvaltoime on seedetraktikahjustused, mis halvimal juhul võivad põhjustada eluohtlikke verejookse või teisi raskeid tüsistusi. Tõsine seedetraktikahjustus tekib ühel-kahel inimesel sajast, kes neid ravimeid pikaajaliselt kasutavad. Uute, rofekoksiibi (Vioxxi) laadsete ravimite eelis on ca poole väiksem seedetraktikõrvaltoimete sagedus.
Müügiloa saamise järel 1999. a jätkati uuringuid ravimi kasutamiseks uutel näidustustel ning pikaajaliste toimete täpsustamiseks. Aasta hiljem avaldati juhtivas medistiiniajakirjas The New England Journal of Medicine uuringu tulemused, mis näitasid, et kuigi seedetraktikõrvaltoimeid esines vähem, tekkis uut ravimit saanud patsientidel sagedamini müokardiinfarkt. Ravimi tootja eitas võimalust, et infarktid võiksid olla seotud rofekoksiibiga. 2003. aastal müüdi ravimit 2,5 miljardi dollari eest. Jaanalinnutaktika äärmusliku vormina kaebas farmaatsiafirma kohtusse Hispaania sõltumatu ravimiinfobülletääni toimetaja, Barcelona ülikooli professori Juan Ramón Laporte, süüdistades teda alusetus kriitikas.
Ravimitootja Merck kaotas kohtus, ent väitis veel tänavu märtsis ajakirjanduses, et on käitunud parimal võimalikul moel. Kuus kuud hiljem kinnitas teine suur uuring, et kahtlused rofekoksiibi ohutuse suhtes olid põhjendatud ja firma pidi ravimi müügi lõpetama. Seda kommenteerides juhtis tootja tähelepanu oma teo vastutustundlikkusele patsientide tervise suhtes.
Le Carre ja Grishami ravimimaailma vandenõuteooriad ei pruugi olla ainult mõnus ajaviitelugemine. Vähem ilukirjandusliku, aga seda mõtlemapanevama ülevaate valdkonna telgitagustest saab Harvardi teadlase Marcia Angelli vastilmunud raamatust “The Truth About the Drug Companies” (Dr Angell oli üle kahekümne aasta maailma ühe mõjukama meditsiiniajakirja peatoimetaja).
Farmaatsiatööstuse aktsiate hea tasuvus ja keerulised suhted ravimi tootja, arsti ja tarbija vahel ei tohi viia ravimite väärtuse eitamisele. Ravimid on kõigele vaatamata sageli kõige tõhusam ning ohutum viis haigust ennetada või ravida. Eriti, kui me neid osta jõuame. Tingimuseks on, et ravimit kasutatakse õigesti: õigel patsiendil, õigel ajal, õiges koguses. Et see õnnestuks, on arstil vaja igakülgset teavet ravimi omadustest ja kriitilist suhtumist. Parim, mida patsient teha saab, on küsida sagedamini: “Miks?”, osaleda oma tervist puudutavate otsuste tegemisel ja tunda huvi, mil määral on ravimi tootja raviotsustega seotud.
