Kalmer Tennosaar, 1928-2004
Viimati kirjutas Eesti Ekspress Kalmer Tennosaarest kuue aasta eest. Liiga palju aega tagasi, ja seegi kirjutis oli fiktsioon – spekuleerisime, et Boriss Jeltsin on tegelikult eestlane ja Kalmer Tennosaare noorem vend. Internetiklikkide järgi osutus see julge oletus üheks menukaimaks artikliks, mis Ekspress kunagi ära trükkinud.
Tagantjärele on hea teada, et Kalmer Tennosaar ei pannud lugu pahaks. “See artikkel tegi talle suurt nalja,” meenutab laulumehe kauaaegne sõber Uno Loop. Ning värvikas elukäik oli Tennosaarel sellegipoolest, isegi Vene presidendist noorema vennata. “Ega mul midagi viga ole, mul on olnud päris huvitav elu. Olen näinud maailma, kohtunud huvitavate inimestega. Näinud Norra kuningat kahe sammu kauguselt, istunud Taani kohvikus ühes lauas Herluf Bidstrupiga, muidugi kosmonaut German Titoviga minu Tallinna korteris viina visanud ja Puškinit lugenud,” meenutas Tennosaar läinud sügisel Postimehele antud intervjuus.
Lüüriline tenor Kalmer Tennosaar oli armastatud laulja ligemale viiskümmend aastat. Inimeste mällu on ta siiski jäänud ennekõike laste laulusaatega “Entel-Tentel”, kust pärineb ka Onu Kalmeri hüüdnimi. ““Entel-Tentel” oli tema jaoks väga südamelähedane ja tähtis periood,” meenutab telemaja kolleeg Reet Linna.
Seda, et sel lapsi armastaval, alati päikseliselt naerataval mehel oli tegelikult tundlik loomus, teadsid vähesed. “Kalmer oli oma tööde ja tegemiste suhtes ääretult korrektne, kuid ka väga haavatav ja tundlik kriitika suhtes,” mäletab Linna. Ka Uno Loop tõdeb, et ehkki ühelgi fotograafil ei õnnestunud Tennosaart pildile püüda sünge näoga, “filosofeeris ta elu üle väga palju ja nukrutses vahel omaette”.
Välja see ei paistnud. Televisioonis ja laval läbi löömiseks vajalik särav staarigeen oli Tennosaarel olemas parimal võimalikul kujul. Linna meenutab, et “talle istusid väga hästi kikilips ja frakk ja hea konjak” ning lisab, et romantilisus ja huumorimeel jäid Tennosaarele omaseks kuni surmani. Samas ei olnud Tennosaar vastuolulise isikuna kunagi domineerivalt edev, pigem vastupidi. “Ta ei armastanud televisioonis suurt plaani; seda ta pelgas. Kalmer pidi ikka olema kaadris koos kellegi teisega,” mäletab Linna. “Võibolla näitas ka see mingit kriitikat enda suhtes, kuigi ta oli ju omal ajal väga ilus tumedapäine mees ja meeldis kõikidele väga.”
Väljaspool tööd armastas Heli Läätse sõnul “väga südamlik ja väliselt heatujuline” Kalmer esitada luuletusi. Peas olid Under ja Liiv ning kui luulelugemiseks läks öises bussis mõnelt esinemiselt tagasi sõites, ei varjanud Tennosaar ka silmanurka tikkuvat pisarat. Eriline lemmik oli kodusest Lõuna-Eestist rääkiv Gustav Suits: “Oh kuule: kerkokellä lüvväs, / see lööja om su oma lell! / Heng niikui taiva poole püvväs, / nii rasselt kaibap, ikep kell.”
Lisaks luuletustele oskas Tennosaar võrratult esitada ka praktilisemaid tekste. Uno Loop mäletab, et sõprade hulgas kutsuti paar aastat juurat õppinud Tennosaart väljapeetud kõnemaneeri tõttu naljatamisi Kiidjärve pastoriks. Ja veenmisvõimest oli elu jooksul suurt kasu – näiteks Rumeenias, kus üks Tennosaarega välisesinemisele läinud muusikutest öösel kaduma läks. Kui tegelelikult üksnes ära eksinud mees kinni püüti, olid rühmaga kaasas olnud julgeolekutöötajad mõistagi veendunud, et orkestrant püüdis põgeneda. Osavalt sõnu seadev Tennosaar suutis muusiku siiski puhtaks rääkida.
Ise ära hüpata Tennosaar ei kavatsenud, kuigi võimalusi oleks välisesinemiste tõttu olnud. Ülejooksmisjutud olid Tennosaarele ja Uno Loobile reisidel pidev naerukoht. Mehed leidsid, et pole mõtet: “Me oleme ju eestlased, Eestis sündinud.”
Ehk oleks olnud põhjust, tegelikult. 1957. aastal võitsid Kalmer Tennosaar ja Heli Lääts Moskvas rahvusvahelisel üliõpilas- ja noorsoofestivalil hõbemedali. Uno Loop hindab, et see oli hiiglaslik saavutus, mis oleks mõne muu korraldusega riigis võinud aluse panna maailmamastaabis karjäärile. Nõukogude Liidus midagi niisugust ei juhtunud. “Me tulime rongiga tagasi ja meid viidi suure Tšaikaga vaksalist Filharmoonia ette, tänati, võibolla korraldati ka mingi vastuvõtt, ja sellega kogu pidulikkus lõppeski,” meenutab festivalil Tennosaarele ja Läätsele tausta laulnud Loop. Ei tulnud ei palgatõusu ega muid eritingimusi.
Tagasihoidlikes oludes, lihtsas Mustamäe korteris, möödusid ka Eesti ühe populaarseima laulja elu viimased aastad. 2001. aastal andis president Tennosaarele küll kõrge auraha, kuid “kuna sellega ei kaasnenud peale tunnustamise mitte midagi”, siis, nagu arvab Uno Loop, “sisulist muutust see tema ellu küll vaevalt tõi”. Kalmer käis piimakombinaadis valvuriks, osalt pensionile lisa teenimiseks, teisalt ehk lihtsalt seepärast, et nelja seina vahelt välja saada. Käis seni, kuni tervis lubas.
Seda, et lood on halvasti, teadsid lähemad sõbrad-tuttavad juba sajandivahetusest. Kalmer Tennosaart vaevasid Parkinsoni tõbi ja progresseeruv maksahaigus, kuid kõigest hoolimata jäi Tennosaar optimistiks, uskudes, et “ehk läheb veel paremaks”.
Kahjuks ei läinud, kuid oskus näha elu positiivselt ei kadunud isegi tänavu kevadel, kui oli juba teada, et aega pole jäänud enam palju. Nagu mäletab Reet Linna, kellele vana laulumees poole aasta eest usutluse andis, lausus Kalmer kohe: “Muidugi, Reet, olen ma intervjuuga nõus. Ma tahan, et inimesed teaksid, et ma elan veel.”
