Bazaar ja bassein: sadamaalale uus elu

Selgusid Tallinna sadamaalal korraldatud rahvusvahelise planeeringuvõistluse võitjad. Triin Ojari vestleb žürii esimehe, rootsi staararhitekti Gert Wingårdhiga.

Tallinna sadamaala (täpsemalt maatükid, mida veel maha pole parseldatud või kus ostuparadiisid veel rajamata) on taas arhitektuurivõistluse tandriks – viimase kuue aasta jooksul on see kolmas kord. Puhtaksroogitud tühermaal, kus turistid sipelgatena teeradu rajavad, on lootust areneda linnaehituslikult millekski enamaks kui odavaks turistide kaubanduskõrbeks.
Arhitektide aastaid kestnud pressing, jutt multifunktsionaalsest ja eelkõige linlaste endi jaoks aktiivsest linnaruumist on äkki kokku saanud kinnisvaraarendajate õrna aimdusega, et tummseinseid plekk-kaste pole kaua mõtet ritta laduda. Mereäärset ala on seni ekslikult peetud hajusaks üleminekuks city’st tühjade kaipealseteni. Tegelikult teeb tsirkuleeriv kauba- ja inimvoog sadamaalast eriomase linnakeskuse, kus hoonetevaheline avatud ruum on olulisem ja püsivamgi kui näiteks turismi- või kaubanduspoliitika tõmbetuultes kiirelt muutuvad majad-konteinerid. Hetkel, kui sadamaala ühte magusaimasse nurka ehitatakse äärelinna kaubahalli ja raskeltületatav Põhjaväil moodustab sadama ja vanalinna vahele ignorantse asfaldikõrbe, oleks vist tõesti viimane aeg küsida, kellele sealset keskkonda luuakse. Millise imagoga külastajaid siis meelitama hakatakse, kui suitsuvorsti ja piraat-CDde aeg läbi on. (Muidugi, rulluisutajatele ja rulameestele meeldib sealne sile asfalt praegugi.)

Äsja lõppes Admiraliteedi basseini ja Merekeskuse vahele jääval maa-alal Skanska EMV – Ühendatud Kapitali korraldatud planeeringuvõistlus. Juuni keskpaigaks peaks lahenduse leidma ka Tallinna Sadama oma. Oma Soomest ja Rootsist pärit žüriiliikmetega ning Skanska konkursile kutsutud nelja välismaise arhitektuuribürooga märgivad võistlused siinmail ammunägematut konkursielu rahvusvahelistumist.
Žüriitööd juhtis Gert Wingårdh, rootsi arhitektuuri tuntumaid nimesid, kes juhib Göteborgis omanimelist 90 inimesega kontorit ning on Eestis käinud nii arhitektuuritriennaalil esinemas kui Linnahalli ümber projekteerimas. Järgnevad kommentaarid andis vaid päevaks kohale lennanud Skandinaavia staararhitekt mitu päeva enne lõplike võidutööde selgumist.
Vastus minu ettevaatlikule küsimusele mahamängitud võimaluste kohta Tallinna kaoseliselt areneval sadamaalal on läänelikult reibas ja ammukuuldud: potentsiaalne ja mitmekesist arengut võimaldav keskkond pole kuhugi kadunud, küll on vajalik üldine arenguskeem. “Praeguse olukorra nõrkuseks on mittearvestamine Linnahalliga, mis lõpuks siiski välja arendatakse,” toob Wingårdh mängu endale tuttava teema.
Tallinn kui erutavalt kaootiline, vastuoluline paik, mis täis Photoshop’i-laadseid kollaažlikke kohti, on vähemalt lääne arhitektide stampne lemmikkujund. “Parimates projektides oli seda kaootilisuse märksõna väga osavalt ära kasutatud – nende eesmärk polnudki luua ülimalt korrastatud struktuuri, vaid säilitada kaootilisus kui potentsiaal. Usun sellise ettepaneku elujõusse, kuna võimalus veidi hajus areng endale kasulikuks pöörata on Tallinna üks eeliseid.”

Tehnoloogilise omapära tõttu traditsiooniliselt muust linnakoest eraldatud sadamaalade ümbersünd oli maailmas 20. sajandi lõpu armastatumaid urbanistlikke integratsiooniprojekte. Kahjuks pole Wingårdhil palju otseselt eeskujuks kõlbavaid näiteid tuua: “Üldiselt püütakse alati olla väikekodanlikult maalilised, kõik need robustsed hooned, kuhu kunstnikud armastavad ateljeesid ja klubisid teha – need muudetakse väikesteks kenadeks siseõuekesteks, armsalt värvitud elamuteks jne. Kõik see muutub igavaks.
Tänapäeval paistab olevat hirm teha suuri asju – ometi annaks need sadamates enamasti säilinud suured ja väga jõulised hooned selleks võimaluse.”
Kui, siis meeldib talle Amsterdamis Borneo saare planeerimine, kus pole peljatud uusi, konteksti sobivalt massiivseid maju ehitada. “Kui vanalinnas on näiteks kirik kõrvuti poe ja elumajaga, siis tänapäeva arhitektuuris luuakse eri kihid, kus kirik on ostukeskuse peal ja see omakorda millegi muu peal. Nii moodustavad asjad keerukamaid, aga ka võimalusterohkemaid süsteeme,” jõuab Wingårdh moodsa arhitektuuri lemmikteemani.
Multifunktsionaalsed, muutuvaid programme võimaldavad süsteemid olid arhitekti meelest edu pandiks ka käesoleval konkursil. “Kinnisvaraarendaja ja ka seaduste aspektist on niisugune lahendus muidugi keerukas. Rootsis me täna midagi sellist soovitada ei julgeks. Tõenäoliselt muutub asi paari järgneva aasta jooksul – surve on nii arhitektide kui arendajate poolne. Sellist tüüpi ehitus pole ka kaugeltki odav,” teab rootslane staararhitektuuri hinda. “Bilbao Guggenheimi muuseum või Zaha Hadidi loomingut ehitatakse ca 80 000 Rootsi krooni e 8000 euro eest m2. Rootsis ei ületa ehitusmaksumus 2500 eurot m2 (u 40 000 Eesti krooni).”

Wingårdhi lemmikuks on võistlustöö märgusõnaga “Park City”: “Siin on ala jagatud 200 m2 suuruste kruntidega labürindiks, mis moodustavad omamoodi keskaegse tänavavõrgu. Arhitektina püütakse alati luua väga rahulikku ruumi ja ilusaid pindu, ent linnas erutavad meid tegelikult neoontuled ja ärielu. See töö püüab neist neoontuledest ja kaubandussärast luua keskaegset linna.”
Ja lõpuks ka võitjatest: 1.–2. koht läks jagamisele tööde “ABC” (autorid Jan Verwijnen, Toni Kauppila ja Heikki Määtänen Soomest) ning “Park City” (autor Villem Tomiste) vahel, 3. preemia sai projekt “Albatros” (Teemu Vuori / Evata Finland).
Kui “ABC” lõi oma selge kihilise jaotuse, järguti ehitamise võimaluse ja “kompuks” jäetud 8000 m2 nn bazaari ehk aktiivse sündmuste ruumiga, siis “Park City” allus rangele maatriksile. Alale laotatud kahesajaruutmeetristeks silmadeks jagatud võrk koos oma täisehitamise reeglistikuga (hooned moodustuvad kuni 12 tahukast, kvartali nurgad tuleb täis ehitada läbi kõikide korruste jne) on oma struktuurilt tegelikult äärmiselt vabastav ja ehituslikult paindlik. Peaaegu ainsa tööna oli siin osatud ruumiliselt kaasa mängima panna ka Admiraliteedi bassein.