1960. aastatel külastas autor Tšehhis asuvat Duchcovi (Duxi) lossi, kus Casanova veetis oma viimased eluaastad raamatukoguhoidjana töötades. Lossist leidis autor Sprengtporteni portree ja tema kirjad Casanovale, saades sealt idee raamatu kirjutamiseks.

Sprengtporten veetis viis aastat Böömimaa kuurortlinnas Teplices, ravides lahingutes saadud vigastusi.

Seal ja lähedalasuvas Duxi (Duchcovi) lossis tekkis kahe esmapilgul üsna erineva mehe vahel sõprusside, mille hingestatud elu Saarenheimo kirjeldab.

Sõprus Casanova ja Sprengtporteni vahel tähendas pikki vestlusi filosoofiast ja moraalist. Mõlemaid mehi meenutatakse kui keerulisi tegelasi, kes ei üritanudki vaidlusi vältida - aga Casanova usaldas ilmselgelt Sprengtportenit, kuna andis viimase kätte hindamiseks oma veel lõpetamata memuaarid.

Casanova ja mõne Eestist pärit baltisaksa aadliku sõprussuhetest pole siiani aga paraku midagi teada.