Jaak Aaviksoo: KGB tundis mu vastu huvi
Presidendikandidaate otsivate erakondade üks otsingukriteeriume on, et president peaks olema vaba nõukogulikust minevikust. Kas teie olete komparteisse kuulunud?
Ma ei ole ühtegi parteisse kuulunud, võib tänase päeva seisuga öelda. Nõukogude ajal – ei. Ma olin pioneer ja olen ka Tartu linna pioneeriparaadil lühikestes pükstes aprillikuus mingit lippu kandnud. Ja ka kommunistlikusse noorsooühingusse ma... noh, võib öelda ka, et soostusin enda arvamisega komsomoli ridadesse utilitaarsetel kaalutlustel, lihtsalt osalemaks aktiivsemalt üliõpilasmaleva elus. Küll ülikooliaastatel alles, aga… Erakondlikus mõttes ma olin ka Reformierakonna mandaadiga valitsuses mõnda aega ja kuivõrd ka siis pidasin ma eelkõige silmas siiski akadeemilist karjääri, ei pidanud ma vajalikuks – ja see leidis mõistmist ka Reformierakonna poolt – liituda erakonnaga.
Tähendab, teie näide peaks kinnitama, et Nõukogude ajal oli võimalik komparteisse astumisest hoiduda ja ikkagi teha teaduses südamelähedast tööd?
Jah, ikka oli! Ehkki kõik need nõukogudeaegsed juhtumid on ju kõik vastuolulised… Akadeemik Endel Lippmaa tõusis ka instituudi direktoriks ja ka Moskva ülikoolil olevat olnud parteitu rektor, ehkki need olid pigem erandid, mis kinnitasid reeglit.
Ma mäletan, kui ma 1981. aastal sain stipendiumi Saksamaale teadustööle sõitmiseks, siis väljasõiduloa sain alles kuus aastat hiljem. Selle kuue aasta jooksul tehti mulle pakkumisi nii parteisse kui ka julgeoleku kaastööliseks asumiseks.
Värbamiskatsed?
Noh, jah – erineval moel ja vormis. Nii et ma tean, mis tähendab ei ütlemine, ja tean, millega see seotud on… Muidugi, kaheksakümnendad aastad olid kaheksakümnendad aastad, viiekümnendatel aastatel ei ütlemine tähendas inimeste jaoks hoopis teisi valikuid. Nii et ma ei arva, et ma selle põhjal saaksin teha järelduse, kes olid valged ja kes mustad lambad.
Aga äkki meenutaksite neid katseid teid koostööle kallutada? Kuidas see ei ütlemine käis?
Ma ei hakka nimetama ühe oma kolleegi nime, kellele korduvalt selgitati, et Nõukogude Liidul on väga palju vaenlasi ja Nõukogude inimese kohus on nendega võidelda ja kas ta ei tahaks selles töös kaasa lüüa. Tema lähemine sellele küsimisele oli niisugune: ta ütles, et ma lööngi kogu aeg kaasa, aga minuga on see lugu, et ma olen nii jutukas inimene, et ma ei suuda saladust pidada. Mina ütlen teile kohe praegu ära, et kõik see, mis te mulle räägite, mina räägin selle igal juhul edasi. Ja kui ma koostööd teen, siis ma räägin selle ka edasi. Eks te nüüd ise peate otsustama, mis te minuga teete.
Oli niisugust lähenemist ja ma tean, et need argumendid mõjusid antud juhtumil. (Ohkab) Mina olen vastanud niimoodi. Et kui ma näen mingisuguseid tegusid või jõupingutusi, mis on suunatud meie riigi ja julgeoleku ja rahva vastu, siis ma kindlasti annan sellest teada teile. Ma ei tee seda mitte kunagi mingi kohustuse tõttu, vaid sellepärast, et kui miski meid ohustab, siis ma teen seda kui kodanik. Ma millegipärast arvan, et mõlemad pooled said aru, mida me mõtlesime, ja seetõttu see jutt, ehkki seda võeti korduvalt üles, jäi sinna, kus ta enam-vähem algaski.
1987. aastal lubati mul sellele vaatamata Saksamaale sõita. Noh… Nii et niisugused väljakutsed, niisuguste faktidega kokku puutumine ka teadusastuses, kus käisid välisteadlased, kelle kohta me kõik pidime kirjutama, mis nad rääkisid ja mis nad tegid – selle kirja panemine oli… Oli keeruline. Me ju teadsime, kuhu need andmed lõpuks kokku korjatakse. Selle sõnastuse leidmine niimoodi, et ta ühest küljest ei oleks ilmselgelt vale, aga teisest küljest ei oleks vastuolus enda südametunnistusega, oli ka omaette ülesanne. Aga ma arvan, et väga paljud inimesed oskasid nendes olukordades jääda iseenda vastu ausaks. Ma arvan, see oli võimalik. Vähemalt kuuekümnendate aastate lõpust, mida mina mäletan, kuni perestroikani.
Oskate äkki nimetada nimesid, kes teiega vestlesid? On nad ka ehk praegu avalikus elus tegevad?
Ei. Üks nimi, kellest ma tean, et ta on tegev, oli Tartu julgeoleku ülem Anti Talur. Ta peaks kuskil erasektoris praegu tegutsema. Aga teised olid valdavalt vene perekonnanimede või varjunimedega inimesed. Ma ei ole nendega kokku puutunud, ei oska nende edasise saatuse kohta midagi öelda.
Mitu korda teiega vesteldi?
Teate, seda kõike on niimoodi raske öelda. Kui rääkida konkreetsetest ettepanekutest, siis arvan, et neid annab kokku lugeda ühe käe sõrmedel (tõstab viis näppu – A.L). Aga siiski mitte üks ega kaks korda.
Kes nõukogude ajal ringi vaatas ja mõtles, võis ju teha järeldusi, kas jutuajamise taga oli midagi… Kui küsitakse kas või Füüsika Instituudis töötades selle järele – ametlikult kaugeltki mitte julgeolekuga seotult –, et kes on teie uuringute vastu huvi tundnud väljastpoolt instituuti, siis ma võisin ju arvata, et need otsad on seotud, ehkki tutvustati ennast hoopis Teaduste Akadeemia töötajana või kellena iganes. Või Moskva Teaduste Akadeemia töötajana. Paljudel juhtudel need kontaktid olid aimatavad, aga selgelt nii-öelda ametitunnistuse ettenäitamisega kontaktid on midagi muud ja neid oli suhteliselt vähe.
Kas teie enda südametunnistus on selles mõttes puhas, et saate endale öelda: neis kontaktides polnud midagi, mida nüüd peaks kahetsema?
(Ohkab) Midagi olulist, mida ma tahaksin varjata, mida ma arvan, et poleks pidanud või tohtinud teha – ma ei arva, et oleks midagi niisugust, mida võiks leida. Detailides, pisiasjades – tagantjärele tarkus ei ole mitte kõige parem nõuandja alati. Nii et – jah. Ei. Ja ma… No ütleme niimoodi, et ma arvan, et nii mõnigi asi, nii mõnigi tähelepanek ja informatsioon, mida tollal sai oma sõprusringkonnas arutatud ja räägitud ja ka mõningatele inimestele teada antud, oli teistpidi jälle kasulik. Sest noh, seitsmekümnendatel aastatel ülikoolis õppides – küll juba pärast kruvide kinnikeeramise algust, pärast Praha kevadet – eks me olime üldiselt suhteliselt kriitilised ja… Ma kindlasti ei kuulunud dissidentide hulka, ma ei tegelnud otseselt seadusevastase tegevusega. Aga ütleme… Eks õigem on vahest öelda niimoodi, et… Eks kuskil oli võib-olla mingi unistus, et ühel hetkel, see ei saa, no see ei saa niimoodi kesta. Ja see liikumine selle teistsuguse ühiskonna poole – kas see seisnes raamatute lugemises või loomafarmi raamatu (Aaviksoo peab silmas Orwelli "Loomade farmi" – A.L) edasiandmises ja levitamises – võibolla see oli ka kuritegu, ma ei tea, tõenäoliselt ei olnud, aga vähemasti midagi, mis ei ole Nõukogude inimesele kohane – see oli minu niisugune nõukogudeaegne hoiak. Ja teadus. Teadus, kus vähemasti füüsika vallas ideoloogilist survet peaaegu ei olnud.
Kas ma sain õigesti aru, et nende kontaktide põhjal õnnestus teil hoiatada mõningaid oma sõpru?
No ütleme nii – ma ei tahaks seda afišeerida. See ei ole asi, millest ma tahaksin, kui päris ausalt ütlen, et sellest kirjutataks. Mitte sellepärast, et mul… Aga see on asi, milles ma ei taha endale võtta oreooli, mis ei olnud minu käitumise motiiviks. Ma ei tegelnud riigikukutamisega. Ma tegelesin teatud hetkel sõpradele ütlemisega, mida on mõistlik antud hetkel teha. Kui mul niisugune informatsioon – mis iganes kanalist – oli. "Teie vastu tunti huvi. Teie kohta küsiti!" näiteks. "Mõtle, kes ja miks!" See on see, mida ma silmas pean.
Viimane küsimus sellel teemal. Kas te olete eelneva jutu taustal kindel, et teie kohta ei leidu mingisugust toimikut, mis ühel hetkel kuskilt välja ujub? Nagu me teame, võidi toimikut pidada ka täiesti süütu inimese kohta…
Ma arvan, et mu kohta peab kindlasti toimik olema. Sest ma arvan, et ma ei eksi, kui ütlen, et minu meelest oli mingi nimekiri inimestest, kellel oli lubatud välismaalastega suhelda. Meil käis neid laserite installeerijaid, insenere ja mitmeid muid inimesi. Küll mitte nii palju kui tänapäeval, aga siiski suletud linna kohta päris palju. Ma olin selles nimekirjas, mis tähendab, et ju siis olid selle kohta ka mingid andmed või taustatöö. Aga ma ei oska selle kohta enam midagi öelda. Lisaks oli tollal ka riigisaladuste juurdepääsule dopusk’ite süsteem, kategooriad. Paljudesse isegi Teaduste Akadeemia instituutidesse ei saanud muidu Moskvas sisse. Eestis me käisime uksest sisse ja välja, aga Moskvas ja Novosibirskis, kus ma käisin, oli vaja lubatähte, ja selleks oli kõige nõrgem dopusk, numbriga kolm või mis iganes. Ma olen kindel, tundes natuke seda Vene süsteemi, et selle kohta tehti taustauuring.
Nii et midagi päris kindlasti on, aga mina peaksin silmas seda, kas sellest on sündinud kellelegi või millelegi kurja. Mul on õhtuti hea ja rahulik magama minna. Kurja ei ole sündinud.
Jaak Aaviksoo
* Sündinud 11. jaanuaril 1954 Tartus.
* Haridus: lõpetanud 1971. aastal Tartu 2. keskkooli ja 1976. aastal cum laude Tartu Riikliku Ülikooli füüsika-keemiateaduskonna füüsika osakonna teoreetilise füüsika erialal.
* Perekonnaseis: abielus, 3 last.
* Teenistuskäik: töötanud noorem- , vanem- ja juhtteadurina TA Füüsika Instituudis, stažeerinud või töötanud külalisprofessorina Novosibirski Soojusfüüsika Instituudis (1981), Max Plancki Tahkiseuuringute Instituudis Stuttgardis (1987, 1989), Osaka ülikoolis (1991), Pariisi VII ülikoolis (1991, 1994, 2001).
* Üheksakümnendatel tegutsenud optika ja spektroskoopia professorina Tartu ülikoolis, Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikuna, TÜ esimese prorektorina, TÜ eksperimentaalfüüsika ja tehnoloogia instituudi juhatajana, Eesti Vabariigi kultuuri- ja haridusministrina ning alates 1998. aasta juunist TÜ rektorina.
