Lapsepõlv lihakombinaadilinnas
Haigla
Annely Peebo (neiupõlves Sarv) sündis Viljandi haiglas. Ta oli 53 cm pikk ja 3,8 kilo raske.
Kord suvitasid Annely ja kaks aastat noorem vend Jaanus Kohtla-Järvel. Käisid ujumas, külmetasid ja jäid kopsupõletikku. Mõlemad pandi Võhmas haiglasse. “Siis suri minu isa ära. Pärast matuseid kuulsin, kuidas lapsed olid korraldanud haiglas selliseid kontserte, et…” räägib ema Anne.
Esimene kodu
Vastemõisa tüdruk Anne Keridon tuli 50ndate keskel Siberist tagasi. Ta lõpetas 1969 Õisu tehnikumi ja suunati nagu enamik selle kooli õpilasi Võhma lihakombinaati tööle. Tulevase mehe Eduard Sarvega sai Anne tuttavaks mehe onupoja pulmas. Eduard käis Olustvere tehnikumis ja tuli pärast lõpetamist pruudile Võhmasse järgi. Anne ja Eduardi esimene ühine kodu oli ühiselamutuba vana lihatööstusehoone teisel korrusel. Neil oli Moskvitš 408.
Praegu tegutseb samas paigas kohalik veefirma Elko, kus töötab Annely isa.
Teine kodu
Kahetoaline ahjuküttega korter. Samas majas elas lasteaia muusikakasvataja Salme Jänes. Range vanadaam, kes mürsikutele vahel peale käratas. Tädi Salme kutsus viiese Annely enda juurde muusikat õppima. Tüdruk käis umbes aasta iga nädal tunnis. Et laps saaks kodus harjutada, ostis vanaema talle pianiino. Kuuese Annely panid vanemad Viljandi lastemuusikakooli eelklassi.
Kolmas kodu
Mugavustega kolmene kombinaadi töötajatele ehitatud viiekorruselise kortermaja neljandal korral. Kooli pole siit viit minutitki. Laste mängumaa jäigi nende karpmajade vahele ja Annely võis õues möllata nii kaua, kui tahtis. Vanemad elavad praegu siin.
Aiamaa
Aianduskooperatiivi kohal oli enne sõda korralik spordiväljak. Enamik kombinaadi töötajaid elas kortermajades ja neil polnud kusagil kartuleid-maasikaid kasvatada. Võhmasse tekkis kõva aiandusselts. Oma 825ruuduse krundi said Annely vanemad siis, kui kellegi normi piire ületanud aiamaa pooleks tehti. Annely käis rohimas vabatahtlikult ja võttis vahel sõbradki kaasa. Praegu veedab pensionärist ema kõik päevad aiamaal.
Lihakombinaat
Ülemöödunud sajandi ääremaaküla tegid kuulsaks 1900 käima pandud Tallinn-Viljandi raudtee ja 1928 asutatud eksporttapamaja. Seal oli alguses 18 töötajat ja enamik peekonist müüdi Inglismaale. Uus kombinaat sai valmis 1974 ja tippajal oli töötajaid 700. Neid veeti bussiga isegi Viljandist. Inimesi meelitati Võhmasse korteritega, kõigi mugavustega elamispinna sai kätte aastaga. Kolmekäiguline lõuna maksis sööklas 40 kopikat, tasuta lõunaoode oli lisaks. Kombinaadi poest sai odava hinnaga vorsti ja supikonte osta.
Annely ema ja isa töötasid kombinaadis ligi 30 aastat. Ema põhiliselt maitseainesegu koostajana. Ta jäi töötuks, kui kombinaat 1996 tegevuse lõpetas. Pärast seda oli paar aastat maanteeäärses poes müüja. Isa töötas vorstitsehhis taignavalmistajana. Külmunud lihakamakate tõstmisest tekkis küünarliigese halvatus ja pärast seda töötas isa kombinaadi puhastusseadmetes – aastani 1997.
Lastesõim
Vanas puumajas oli kunagi kauplus. Sõimekoha sai ema Annelyle siia, kui laps oli 11kuune. Tööpäev kombinaadis algas seitsmest. Vahel oli unine tüdruk pahas tujus ja kui ta sõime kiirustava ema käe otsas jonnima hakkas, kajas terve Võhma kisast. “Tal oli nii vägev hääl.”
Lasteaed
Endises Harju talus olid väikesed, madalad ja hämarad toad. Nagu teised nõukogudeaegsed lapsed, magas ka Annely kahekordsel rauast naril, mis pärast uinakut kappi käis. Sõimest saadik oli Annely suur organiseerija. Ta tahtis hirmsasti esineda ja pani laulma ka endast väiksemad lapsed.
Kool
Tüüpprojekti järgi ehitatud uus kool valmis 1975. Annely läks 1. klassi 1979. Ta tegi kaheksa aasta jooksul kõike – diplomeid on ta saanud väravpallis (mitmekordne rajooni meister), raadioorienteerumises, lumelinna ehituses, topispalliviskes, teatejooksus. Võhma keskkooli pioneeride võistkond Latõr võitis kaks aastat järjest telemängu “Kutsub fanfaar”. Annely oli seal tubli signalist, vehkis hoogsalt lippudega ning laulis lisaks Dunajevskit. Aastal 1984 viis preemiareis Artekki (Annelyst sai muuhulgas laagri koroleva krasotõ ja parim tennisemängija), järgmisel aastal Saksamaale. Annely ja tema sõprade suvede tippsündmuseks olid siiski laagrid Uulus ja Iklas. Kahjuks ei kestnud need kauem kui nädal.
8. klassi lõpetas Annely viitega. “Annely kaebas, et tal on rinde alt valus. Arst ütles, et see tuleb ülekoormusest,” räägib ema.
Bussijaam
Viljandisse on Võhmast 30 km. Ema käis Annelyd muusikakooli viimas esimese kuu, pärast pidi tüdruk ise hakkama saama. Üks kord üheksa Viljandis õppimise aasta jooksul jäi ta bussis magama ja sõitis kogemata Nuia. Kui Annelyl klaveri õppimisest tüdimus peale tuli, ei lubanud ema tal muusikakooli pooleli jätta. Et ta Tallinnas koorijuhtimist õppida tahab, teadis Annely juba enne kaheksanda lõppu. Sõprade keelitamist Võhmasse jääda ta ei kuulanud.
Võhma bussijaama vastas on toidupood Ugala. Siin käisid Viljandi inimesed ostureisil ja teisel korrusel söömas Kaleva nimelises sööklas (millest õhtul sai restoran). Restorani ei ole linnas enam ammu.
Kultuurimaja
Annely pinginaaber Anneli Bergmann käis siin peotantsu trennis ja Annely oleks ka hirmsasti tantsida tahtnud. Vahel käis ta trenni lihtsalt piilumas. Aga kaheksandas võttis Annely kätte ja pani endast paar aastat nooremad Võhma tüdrukud kankaani tantsima. Kui nad esinesid, kutsus rahvas tüdrukud suure aplausiga tagasi. Ema ei mäleta, et sellist asja oleks Võhmas enne juhtunud.
Kultuurimajas, mis 1995 saladuslikul moel maha põles, käisid nädalavahetustel diskod. Plaate keerutas üks Annely ja tema sõprade koolivend.
Kabila maakodu
Annely emapoolsed vanavanemad elasid Sürgavere lähedal, Võhmast umbes 30 km. Vanasse talumajja pandi elama kolm kolhoosiperet. Vanaema pidas loomi ja töötas kolhoosis lüpsja-brigadirina. Lapselapsed olid Kabilas kõik suved ja käisid tal laudas abis. Vanaema küpsetatud pärmitaignaõunakooki ja kaneelikeerusaiu mäletatakse siiani.
Ükskord kihutas Annely maal rattaga, mille pedaalidel polnud kummist kaitseid. Ta libastus ja pedaalipulk riivas valusasti säärt. Autot ei olnud, et last arsti juurde õmblema viia ja see arm on Annelyl siiani jala peal.
Teise põlve võhmakad
See foto on tehtud ilmselt aastal 1977 lasteaia nääripeol ja siin on peal enamik Annely Sarve paremaid sõpru. Annely ise istub keskmises reas (vasakult neljas). Tal on hästi paksud ja karmid juuksed. Väiksena oligi tal kogu aeg selline lühike ja pisut poisilik soeng, millega oli mugav ringi joosta. Pikaks kasvatas Annely juuksed alles põhikooli viimastes klassides ja 8. klassi lõpupeoks lasi ta teha elu esimesed keemilised lokid.
Sinises pluusis poiss tagumises reas on Riho Kala, samuti teise põlve võhmakas. Riho on Annelyst aasta vanem. Nende kamp koosneski peamiselt Riho ja Annely klassikaaslastest. Annely 8. klassi lõpuaktuseks tuli Riho ekstra malevast ära, et tüdrukule kaks roosi kinkida. “Ta oli tõsine inimene. Veendunud juba kuuendas-seitsmendas, et läheb Võhmast ära.”
Annely, Riho ja nende kümnekonna sõbra mänguväljak oli terve Võhma. Linn on pisike, siin ei käi liinibussegi. Kõige agaramalt müttasid kombinaadi töötajate lapsed siiski viiekordsete kortermajade vahel. Populaarseim mäng: tagaajamine, ratastel ja ilma. “Ühed olid pätid ja teised miilitsad, lidusime mööda tänavaid,” meenutab Riho.
Lapsed mängisid veel rahvastepalli ja käisid alati üksteise sünnipäevadel. Koolis olid kõik sama tegusad kui Annely: nad käisid trennis, matkamas, laagrites ja ühel aastal TPLi rühmas kohaliku kolhoosi põllul peete kõplamas. P>
Nende kambast on pildile jäänud veel Riho klassivennad Alvar Ameljušenko (prillidega poiss) ja Jaanus Kärt (valge pluusiga Riho kõrval) ja Riho klassiõde Taivi Tikk (Alvari kõrval). Lisaks Annely klassikaaslased Marju Markina (Annelyst vasakul), tema kõrval Kaja Vaaks ning Kersti Kalda (tagumises reas vasakult esimene).
Pildilt on puudu Annely parim sõbranna ja ainus pinginaaber Anneli Bergmann ning viimase aasta vanem vend Riho. Bergmannid elasid ühes vanas puumajas alevi teises otsas ja käisid teises lasteaias.
Võhmasse ei ole sellest kambast jäänud mitte kedagi, kuigi kõigi vanemad elavad seal. “Seal ei ole ju mitte midagi teha,” ütleb Riho. Endine õppealajuhataja mäletab, et kombinaat tahtis küll keskkoolist endale töötajaid kasvatada ja ühel aastal said 13 õpilast vorstivormija kutse. Tööle ei läinud neist sinna mitte keegi.
Riho läks pärast keskkooli EPAsse agronoomiat õppima, sest vanemad käisid samas koolis. Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli õppejõuks sattus Riho juhuslikult – Võhmas elades polnud ta kümne kilomeetri kaugusel asuvasse tehnikumi kordagi sattunud. Nüüd juhatab ta kooli edukat õppetalu, kus on 600 hektarit maad, suur seakari ja uhiuus tehnika.
Hiljuti käis Annely vanematega Olustvere ilusas mõisapargis jalutamas. “Kahjuks ei teadnud ma, et nad tulevad,” ütleb Riho. Ta nägi Annelyd viimati kooli lõpu ajal.
