Rongid siin enam ei käi.

Nüüd käib siin Lennuk.

Urmas Lennuk (33), Rakvere Teatri dramaturg ja üks enammängitud Eesti kaasaegne näitekirjanik jõuab teatri- ja teleavalikkuse pilgu alla ikka sagedamini. Mõne aja eest esietendus Eino Baskini lavastuses Vanalinnastuudios tema “Kadrioru vanad”, mida arvustaja Tambet Kaugema nimetab “mõningaste teatritunnustega vaatemänguks”. Seejärel näitas ETV telelavastuste konkursi võidutöö põhjal valminud filmi “Liivakellade parandaja”. Tragikoomiline “Boob teab” on aga koguni kahe teatri repertuaaris. (Kodumaise näitekirjanduse ajaloos juhtus viimati selline lugu Jaan Tätte näidendiga “Ristumine peateega”.)

Lennuki näidendite ühisosaks võib pidada tegelaste ilmumist kusagilt irreaalsusest ning tulevikuperspektiivi kaduda pärast eesriide langemist samasugusesse irreaalsuseuttu. Laval on nende suhted seevastu lihtsad ja selged. Selle omaduse poolest vastandub ta näiteks Madis Kõivule, kelle tegelased on segased just nimelt laval, mälu ja isegi edasine saatus on neil aga väga selged ja reljeefsed.

Lennuki dialoogid on mõttetihedad. Aga selle poolest paistab silma ka näiteks Andrus Kivirähk. Nii et see ei loe.

LENNUKID - AKTIIVSED INIMESED 

Pärast 11. septembrit 2001 ei kõla sõna “lennuk” kuigi turvaliselt. Sestap uurin, kuidas see suguvõsasse sattus.

Versioone on kaks. Urmase sõnul tähendas “lennuk” 19. sajandil eesti keeles hoogsat või isegi hüperaktiivsest inimest, kes pidevalt ringi rahmeldas.

“Vanavanaisa isa oli oma külas ettevõtlik sell, küllap sealt see nimi tuligi,” kostab Urmas.

Tema vanem vend Lembit usub aga hoopis, et nimi pärineb “Kalevipojast”, kus seda kandis eeposekangelase laev, millel ta võttis ette reisi maailma lõppu. (Tegelikult võib need kaks versiooni ju kokku panna, st Kreutzwald pani hüperaktiivsele laevale iseloomuliku nime.)

Ajakirjanduses on Lennuk varem väitnud, et on väga igav inimene ning et tal on nõrk närvikava. Esiotsa ei paista see kusagilt välja. Võib-olla ainult suitsetab liiga palju. No selles mõttes on ta muidugi igav, et istub rahulikult paigal ega torma kohvikus ringi nagu perekonnanimi eeldab.

 “Ma ilmselt pelgan uusi inimesi, uude seltskonda minekut,” selgitab ta varasemaid jutte. “Inimesi lihtsalt vaadata on huvitavam.”

Kõik inimesed, sealhulgas ka näitekirjanikud, on pärit oma lapsepõlvest. Lennukil möödus see Tamsalus ja sealt on pärit ka tema esimene teatrielamus, mis tänaseni hästi meeles: “Olin siis 8-9-aastane. Vend võttis mu kultuurimajja kaasa.”

Näidend oli Ivo Brešani vaimukas tragikomöödia “Hamleti lavastamine Alamkolka külas” (lavastaja Kalju Komissarov) ja see jättis poisile võimsa mulje: “Uskusin, et kogu see kamp elabki seal kultuurimajas.”

Huvitaval kombel mängib Rakvere Teater praegu Komissarovi lavastatud Lennuki näidendit “Boob teab”. Nii et üks ring on jälle täis.

Tamsalu koolis eriliselt tugevaid taidluskollektiive ei olnud. Kuna keskkooliaastad sattusid segasesse aega, kui komsomol oli juba lagunenud, midagi selle asemel aga polnud, täitis Urmas koos sõpradega ise jõudumööda seda kohta. Kunstilise isetegevuse arendamiseks lavastas ta koolis vanameelsete õpetajate üle ironiseeriva visuaalse vaatemängu Pink Floydi muusika saatel, mille lõpus halb õpilane löödi risti. “Tegime kõik, et etendus ära keelataks,” meenutab ta. 

HÄDAABITEATRI DISPETŠER

Pärast kooli lõpetamist oli Lennuk sellesama kodualevi kultuurimaja kunstiline juht.

“Tamsalus oli see imelik aeg. Midagi ei toimunud. Ise ei osanud, raha ei olnud, keegi esinema tulla ei tahtnud või ei saanud. Praegu on seal olukord parem.”

1996. aastal siirdus  Lennuk Tallinnasse Muusikaakadeemia lavakunstiosakonda lavastajaks õppima ja lõpetas selle aastal 2000.

Aga tegelikult ei lavasta ta üldse.

“Kuigi nii teeniks rohkem,” teab Lennuk. “Töö on liiga närviline. Lavastajate liidus on niigi 70 lavastajat. Kõik tahavad tööd teha ja osadel tuleb see päris hästi välja. Kui hakkama ei saa, tekib tahtmine rohkem napsitada, lähed närvi ja kõik see hakkab tervisele.” 

Rakvere teatrihoone on küll remondis, kuid truppi see eriti ei sega. Esiteks ei tulnud remont ootamatult, pigem vastupidi, seda oodati pikisilmi. Teiseks on tegu trupiga, mis on aastakümneid andnud pooled või rohkemgi etendustest väljasõitudel.

Lennuki arvates on väga tore, et etendusi antakse pidevalt Saaremaalt Räpina ja Ida-Virumaani välja. “Oleme nagu hädaabiteater, kes kiirkutse peale kohale sõidab. Oskame valgustust ja heli aastatepikkuse kogemuse tõttu ka viletsas saalis paika panna.”

Dramaturg peab teatris nagu väikeriigi diplomaat kogu aeg laveerima kahe paleuse – kõrge kunsti ja publikumenu vahel, mis omavahel väga harva kokku lepivad. Lennuk tunnistab, et ta on kuulnud sellistestki asjadest, kuidas teatri juhtkond dramaturgi “õiges suunas” käsutab. Aga Rakveres midagi sellist pole.

“Siin on kassa nõudmised inimlikul piiril. Mõnikord on paratamatult vaja teha midagi üldarusaadavat. Aga seda saab teha ka nii, et piinlik ei oleks.”  

Remondist hoolimata on Rakverel juba sisse sõites ikka sama vägev teatrilinna aura. Vaatad hetkeks ringi – ahhaa, siin on Teatripark. Siin Üllar Saaremäe. Siin Toomas Suumann. Sama suures teatrilinnas Viljandis pole ma kunagi midagi sellist adunud. Ometi pole Rakvere teatril nimegi. (Justkui meil ilusatest teatrinimedest puudust oleks: Tarvas? Virulane? Ida-Eesti Regionaalteater?)

LAVASTAJA TEENIB AUTORIST ROHKEM

Lennuk lõi läbi Eesti Näitemängu Agentuuri (ENA) näidendivõistluste kaudu, täpsemalt aastal 2001, kui ta jagas esikohta näidendiga “Rongid siin enam ei…”. Ka “Boob teab” on ENA võidunäidend, aga aastast 2003. Samal võistlusel sai ergutuspreemia Lennuki näidend “Kadunud kindapood”.

“Mina oleksin ikka oma näidendid valmis kirjutanud,” räägib ta ENA rollist. “Aga mulle oli väga tähtis, et võistlusel sai anonüümseks jääda. Ühiskond on väga aldis ebaõnnestujaid välja naerma ning kirjutajad on reeglina üsna arad.”

Praegu töötab Lennuk jõudumööda sealsamas agentuuris, “koos tavaliste toredate inimestega toas, mille sisustus meenutab väga Bulgakovi “Teatriromaani””, nagu ta ise ütleb. ENA üks eesmärk on Eesti teatrite ja kogu maailma autorite vahendamine, et esimesed saaksid tööd, teised raha ja publik elamusi.

“Mujal maailmas teenib autor rohkem kui lavastaja, meil on huvitaval kombel vastupidi,” iseloomustab Lennuk kohalikku omapära.

Lennuk leiab, et viimastel aastatel on ENA näidendivõistluste kasutegur ehedalt näha. Juba näidendite hulk, mis sinna saadetud – üle saja – on arvestatav.

“Seal on palju näidendeid korraga koos ja neid saab alati üle lugeda. Mul on tunne, et selle arvu taga on hulk uusi huvitavaid autoreid, kes vajaksid veel ainult natuke koolitust. Kuigi mõnes mõttes ongi parem, kui autorid ei toetu klassikale ega ole teatrireeglitega päris hästi kursis.”   

ARMASTAB JA TAPAB HIIRI

“Liivakellade parandaja” polnud just parim võimalus Lennuki loominguga tutvumiseks teleekraanil. Tegu on tavalise, otsekui sunniviisil tehtud Eesti filmiga, kus konflikte on võimalikult palju, need kõik on võetud laest ning pikitud kõleda ümbruse ning rohke suitsukiskumisega. Midagi ei päästa seegi, et peaosades tunneme ära Malviina ja Artemoni.

Aga dialoogis on sädet ning karakterites veetlevust. Väärib rõhutamist ka tekstis ilmnev autori armastus loomade vastu. Lepatriinude, eriti soojalt aga hiirte vastu.

Sel sügisel kolis Lennuk maamajja. Ning tappis juba esimeste nädalate jooksul paarkümmend hiirt. Lõksuga. Olgu see veelkordseks kinnituseks, et kirjaniku tekstist ei tasu tema veendumusi otsida.

Praegu on tal sealsamas majas uus hobi: “Kujutan ette, et oskan veetorusid parandada. Inimesed isegi usuksid seda, aga vesi ei usu ja külmub ikka ära.”  

Lennuki käe alt pärineb ka iga kolmas “Pehmete ja karvaste” seeria. (Teiste autoriteks on sel hooajal Toomas Kall ja Gert Kiiler.)

“See on huvitav töö, sest on pistmist huumoriga,” ütleb ta sarja kohta. “Kuigi huumor ei ole minu tugevam külg. Vaikselt õlut libistada ja mõtiskleda on palju parem. Õnneks on Kall ja Kivirähk nii vägevad karakterid ette loonud, et väga puusse panna ei saa. Natuke muidugi saan.”

Lennuki käe all on “Pehmed ja karvased” oluliselt muutunud. Kui varem oli see poliitiline allegooria, siis praegu on hambavalus vaevlev Juhan või hambaid ja kanamune pesev Arnold täiesti tavalised väikesed inimesed oma naeruväärsete murede ja rõõmudega.

Suurt abi saab Lennuk “Pehmete ja karvaste” kirjutamisel ajalehtede netikommentaaridest. “Nende autorid on aja jooksul väga arenenud. Seal on inimesi, kes kirjutaksid paremini kui mina.”

Lennuk on Ilmar Raagi ja Urmas Vadi kõrval ka kolmas stsenarist ETV 50ndale juubelisünnipäevale pühendatud telefilmi projektis. “Meie stiilid on erinevad,” räägib ta projektist. “Raag ajab dokumentaalset rida uuemas ajas. Legendaarse Valdo Pandi isikut käsitlev Vadi esineb uues headuses, fantaseerib ja lammutab piire. Mul on hea meel, et ta on veel pöörasemaks läinud.” Lennuk ise kirjutas üsna traditsioonilise melodraama Eesti TV algusaegadest, kus mõned seigad on võetud tõsielust, isikud aga mitte.

“Konveieritunne tekib küll,” iseloomustab praeguse seisuga viis kutselisele lavale jõudnud näidendit kirjutanud Lennuk oma töökoormust. “Kujuneb välja teatud käsitööoskus ja vahel märkad ise koguni teatud heameelega, et teed üht asja mitmendat korda.

Millegipärast teised ei ütle, kui ma nii teen. Võiksid rohkem öelda.”

“Kristuse ikka” jõudnud Lennuk numbrist 33 välja ei tee. “Suvel võtsin seda traagilisemalt. Tegelikult on mul täpselt samad rõõmud ja mured, mis varem.”

Ene Paaver (Eesti Draamateatri kirjandusala juhataja)

Lennuki näidendite omailm on võluv: pealispinnal naljakas ja lahe, sügavamas plaanis väga tõsimeelne ja tundeline. See on haruldane kooslus: lakooniline vorm ja tänapäevane elutunnetus kooskõlas väärikate vanaaegsete kvaliteetidega nagu õrnus ja pieteeditunne. Osava ja kindla fabuleerijakäega ning hästi teatripärase puänteerimisandega kujutab ta kaasaegset identiteedimängu: oled see, kellena esined. Ja selle rollivaliku naljakaid ja valusaid pingeid. Näiteks Boob, egoistlik, ent välisest edukas-olemise-survest muserdatud mees, kes põgenemiseks peitub mugavalt koera rolli varju. Lennuki näidendite maailm on intiimne, nukkernaljakas. Muidugi näitab ta selle ilma veidrust, ent seejures ei irvita ega parasta iial.

Madis Kolk (ajakirja Teater. Muusika. Kino peatoimetaja)

Urmas Lennuki dramaturgia üks märksõna võiks olla avatus kompromissidele. Antud juhul mitte negatiivses, eri huvigruppidega flirtivas või kaasajooksvas tähenduses, vaid just vastupidi, võimalikult ulatusliku tasakaalupunkti taotlemises, mis mahutaks ja kannaks üheaegselt paljusid erinevaid, kohati vastassuunalisi jõujooni: traditsioonist toituvad seaduspärad ja kaasaegne keel, näitleja vahendid ja publiku taju, lavastaja kui näitejuht ja lavastaja kui sõnumiga looja. Ühesõnaga praktiline teadmine, et dramaturgiat ei muuda kõnekaks üksnes originaalne algidee, vaid sealt alles looming algab.

Andres Noormets (Viljandi teatri Ugala multiteatraal)

Urmas on kummaline kuju: ta on tavainimesest erinevalt üles ehitatud, või, täpsemalt öeldes, on temasse see tavainimene üldse ehitamata jäetud. Ta pole ajuti nagu meie liigist pärit, liignimigi on kuidagi veider. Maailma voolujooned on Urmase närvidega mingis seletamatus otseühenduses. See põhjustab tihti nii talumatut valu ja kurbust, et ainult mingitesse paralleelsüsteemidesse (paberile, lavale, eetrisse) mahalaadimine aitab.

Siin peitubki ilmselt tema annete salajane läte. Talle on antud näha asjade sisse, nende olemusi tabada ja õnn neid kirjeldada. Ja veel: oma kurbustest hoiab ta kinni, oma
õnned jagab laiali. Kord Moskvas läksime treppi mööda jalakäijate tunnelisse. Oli tipptund, inimesi musttuhat. Trepil müüsid mammid piibelehti. Urmas oli helgeimas tujus, ostis ühelt mammilt mitu kimpu ning jagas need hiljem sümpaatsetele möödujatele laiali. Paari päeva pärast sedasama tunnelit taas läbides tundis lillemüüja Urmase ära ja tegi juttu. Urmas seisis, suu lahti ega uskunud, et kild tema õnnest jäi sinna trepile püsima.