“Surmaeelsed kogemused” võivad olla vaid uni
Raske trauma või äärmusliku surmaohu läbi elanud inimesed on tihti meenutanud müstilisi "surmakogemusi", kus nad on tajunud intensiivsest valgusallikast lähtuvat helendust, tundnud ülimat rahu või koguni näinud omaenda keha ja selle lähiümbrust väljastpoolt. Seda nähtust uurima asunud Lexingtoni Kentucky ülikooli neuropsühholoog Kevin Nelson kinnitab, et säärased kogemused on märksa levinumad, kui tavaliselt arvatakse, ning neis ei pruugi olla midagi üleloomulikku.
Nelsoni huvi surmaaistingute vastu tärkas siis, kui ta märkas, et teatavat laadi unehäirete all kannatavad inimesed võivad näha, kuulda ja tunda sarnaseid asju. Nii näiteks kogevad mõned inimesed vahetult enne uinumist või pärast ärkamist kehaliikmete ajutist halvatust – ning sama on jutustanud ka mitmed surmast tagasipöördunud. Teiseks on teada, et "surmaeelseid kogemusi" võivad esile kutsuda ka mõned uimastid ning aju elektriline stimuleerimine.
Nelson leidis 55 inimest, kel oli surmasuust tagasi pöördumise mälestusi seoses näiteks autoavarii või südameoperatsiooniga. Kontrollrühmaks valis ta sama arvu inimesi, kes polnud iialgi midagi säärast läbi elanud.
Uuringute käigus selgus, et surmakogemusega inimetest olid 60 protsenti elu jooksul kogenud ka une ja ärkveloleku segunemist. Kontrollrühma liikmetest oli sääraseid elamusi vaid 24 protsendil inimestest.
Ilmsi nähtud uned
Just une ja ärkveloleku segunemine kutsub sageli esile kehaliikmete halvatuse tunnet ning ka nägemis- ja kuulmishallutsinatsioone. See on seotud "kiire une" ehk REM-unena tuntud unestaadiumi osalise jätkumisega ka pärast inimese ärkamist. Normaaljuhul algab REM-une esimene tsükkel 70–90 minutit pärast uinumist ning seda iseloomustab suur ajuelektriline aktiivsus, mis on tõesti lähedane ärkvelolekule. Täiskasvanute unest moodustab REM-uni kuni neljandiku ning hommikune uni ongi enamasti "kiire uni". REM-une ajal näeme unenägusid ja silmad liiguvad laugude all kiiresti, kuid lihastoonus on väga madal.
Kevin Nelson oletab, et REM-unele omane madal lihastoonus võibki olla halvatusetunde põhjuseks ning selle unestaadiumi visuaalne aktiivsus (ehk unenägudevabriku töö) võib seletada valgusaistinguid ning kehast lahkumise kogemusi.
Nelson loodab järgmiseks uurida inimesi, kellel on esinenud kehast väljumise aistinguid ka ilma mingi eelneva trauma, šoki või ohutundeta. "Mind huvitab, kuidas need kogemused tekivad," sõnas ta ajakirjas Nature, lisades, et kõnealuse fenomeni lõpliku tähenduse selgitamisel ei saa REM-une laadse seisundi kõrval välistada ka muid psüühilisi ja somaatilisi tegureid.
