Erik Moora: Aus vastus oleks, kui see jääb nüüd puhtalt meie ja Ekspressi lugeja vahele, et tegemist on ajaloolise absurdisugemetega seikluskomöödiaga. Parem on, et inimene läheb vaatama tolle aja ajaloopilti. Oleme muidugi kasutanud eepilise seiklusfilmi elemente.

Film on kellegi mina-jutustus? Kelle?

EM.: Ei tahaks öelda, kelle. Ühe peategelase lugu. Peategelaseks on eesti poiss, kes esimeste saksa ristirüütlite saabudes viiakse Saksamaale ja temast koolitatakse esimene korralik eurooplane. Film on tema tagasituleku ja eestlaseks olemise lugu. Kes minategelasena jutustab, jäägu juba kinno vaatajale.

Stsenaariumi autoriks on Õ-Fraktsioon, neli inimest. Kuidas nii stsenaariumit kirjutada? Kui Ilf ja Petrov kirjutasid koos, siis tegelikult kirjutas Petrov, Ilf kõndis ümber laua ja vaimutses.

EM.: Mõtlesime think tanki põhimõttel koos kõigepealt idee ja siis jaotasime ära stseenid. Dialoogi kirjutasime tandemisüsteemis, kaks ja kaks. Seejärel vaidlesime nõrgad kohad läbi ja kirjutasime uuesti. Et leida võimalikult palju aspekte.

Tõnis Leht: Sellest, mida üks kirjutas, sõitis kollektiivne teerull mitu korda üle ja pärast kirjutas stseeni keegi teine üle. Pikk protsess, kestis üle aasta.

Vana anekdoot ütleb, et turuplatsil ei saa armastada: liiga palju nõuandjaid. Iga mööduja ütleb: talita nii ja talita naa?

TL.: Jõudsime kokkuleppele, see oli muidugi valuline ja vaevaline.

EM.: Me pole keegi filmi valdkonna asjatundja. Võib öelda, et kogu rezhii on kollektiivne. Platsil toimis rezhissöörina Kaaren Kaer. Kui tempo on taga, kakskümmend viis inimest platsil, pole aega erinevaid hääli ühendada.

TL.: Selle filmi tegijaid on neli, muidu on meid kuus.

Kas filmi tuleb vaadata kui naljafilmi või kui tõsist filmi?

EM.: See on nüüd kõige raskem küsimus. Filmi võib võtta tõsiselt, aga mitte liiga. Temas on koos kaks elementi: sidus loogiliselt kulgev lugu, et film ei muutuks sketšisarjaks. Aga raam, inimesed ja tegevuse motiivid võiksid kindlasti kuuluda komöödiamaailma. Selline omapärases maailmas toimuv tõsine lugu.

Kui teete komöödiat, siis on see zhanrifilm, tegevust juhib kindel skeem. Kui teete tõsist filmi, on see nn. autorifilm. Tahate teha naljakat filmi ja olla samal ajal ka tõsised autorid? Kas selle filmi juures pole oht jääda kahe tooli vahele?

EM.: Temas jah ongi nagu kaks poolt. Kas film nüüd kahe tooli vahele jääb, sõltub sellest, mida vaataja ootab. Kui vaataja ootus on ainult absurditulevärk, pea peale keeramine ja muu taoline, siis nende jaoks jääb film liiga tõsiseks. Kui aga vaataja ootab jällegi autentset Eesti muinasaja kujutist, siis ta seda ka saab.

TL.: Arvan põhimõtteliselt samuti. Sõltub sellest, missuguse eelhäälestusega seda filmi minna vaatama. Millegipärast usun, et kõik saavad oma. Aga jah, keeruline küsimus.

Kas tund ja kolmveerand on komöödiale õige pikkus?

EM.: Jandikomöödia jaoks ehk küll, aga mitte ajaloolise eepilise seiklusfilmi jaoks.

TL. : Algul oli meil pikkust üle kolme tunni.

Kust leidsite näitlejad?

EM.: Korraldasime hariliku kaastingu, lasksime näitlejail lugeda rasket ja sobimatut teksti, Eesti Vabariigi põhiseadust. Seda väga erinevamas võtmes, traagilises, eufoorilises, kurvas ja rõõmsas. Nii kogunes meile hulk noori näitlejaid.

Pöörate ümber Lembitu ja Kaupo stereotüübid. Aga “nurjatud anastajad” on ikka nurjatud.

TL. : Neil on omad kiiksud. Põhjused, miks nad anastavad, on kummalised.

EM. : Anastajate juues mängib inimlik moment.

Ka teie filmi peategelane peaks olema keeruline isiksus. Rezhissöör Kaaren Kaer kirjutab oma kommentaaris filmile: “Uru (s.o.peategelase nimi) on midagi ainulaadset, haritud eestlane”. Lõpuks ta sureb?

EM.: Haritud Uru jääb elama oma järeltulijas. Sellest aru saamine nõuab siiski  korduvat vaatamist ja võibolla isegi meiepoolset selgitust. Ei soovitaks seda isegi lehte panna. Uru tütar Jaan sündis Prantsusmaal, seal siis Jean, Uru perekonnanimi oli Tark ja ju siis Prantsusmaal sündiski rahvakangelane Jean D’Ark.

Kas olete lõplikult elukutset vahetanud?

EM.: Oh, sinnapoole on liikumist toimunud ja toimumas.

TL.: Pisik on kõvasti sisse jäänud. Uus valdkond on meis kõigis kõvasti sees.

EM.: Tundub nii, et tagantpoolt koera saba oleme natuke raiunud, tahaks ikka koera kallale ka saada.