Tänapäeva dominiiklased
Tallinna vanalinnas Katariina käigu kandis võib aeg-ajalt näha askeldamas
justkui "Viimsest reliikviast" välja astunud mustades mungakuubedes tegelasi.
Neli päris ehtsat munka peavad juba kaks aastat Tallinnas oma ordut ja
teevad misjonitööd.
"See on dominiiklaste kolmas tulemine Eestisse,"
räägib üks neljast vennast, isa Damian (29). Juba 13. sajandi algul elasid
dominikaanid esialgu Toompeal, pärast probleeme teutooni munkadega kolisid
Piritale nunnade juurde ja siis Narva. 1246 ehitasid nad Vene tänavale
Katariina kloostri ja kiriku, mille hooldusõiguse pärast praegu agaralt
vaieldakse. Mungad näevad seda suurepärase kontserdi- ja teatripaigana ja
loodavad kogu südamest, et ei jõustuks ammu ringelnud diskoteegiidee.
Jacek ja Damian on vabatahtlikult Eestisse teenima tulnud poolakad,
Igor ja Vladimir Eesti venelased. Vennad peavad loenguid, annavad
Hariduskolleegiumis lastele tunde, laulavad, korraldavad kloostri keldris
kontserte, õpivad keeli. Mormoonidega dominikaanid end võrrelda ei lase. Nad
peavad oma pisikeses kabelis küll eesti, vene, inglise, poola ja leedu keeles
jutlusi, aga tänaval inimesi ei tüüta. "Me oleme siin Eestis isegi rohkem nagu
jesuiidid, mitte nagu dominiiklased: me jutlustame ja levitame oma sõnumit
kultuuri kaudu," ütleb Damian.
Siiski loodab ta, et katoliku kirik võiks
Eestis paarikümne aastaga jõuda Soome tasemele, kus koguduses on umbes 2000
liiget.
"Dominiiklased peavad elama vaesuses ning sõnakuulelikkuses,"
teatavad paavst Honorius III ordu reeglid aastast 1216. Vendade ametikorter
Vene tänava kloostrikompleksis vaesuse tundemärke ei näita: sajanditevanune
renoveeritud puitlagi, moodne sisustus. "Meie vikariaat on väga noor ja vaene,
aga ordus on Ida-Euroopa osakond ja see aitab nii meid kui ka Vene dominiiklasi
väga palju ka rahaliselt," räägib Damian. Nii taotlevad mungad praegu vahendeid
uue korteri jaoks samasse Ladina kvartali südamesse, sest neljakesi jääb ühes
kitsaks.
Äärmusliku katoliikluse kivinenud reegleid vennad ei armasta,
samuti pooldavad nad kiriku ja riigi eraldatust.
"Ega sind ei sega, kui ma
suitsetan?" küsib isa Damian keset jutuajamist.
Vaatan talle kerge
üllatusega otsa. Ei, mind ei sega, aga kas see on tõesti munkadele lubatud? Eks
me ole inimesed nagu teisedki, proovime pahedest jõudumööda kõrvale hoida, aga
pimedalt norme me ei järgi, selgitab Damian.
pilt:
TUTTAVAD PAIGAD:
Ordukaaslased ehitasid Katariina kiriku juba seitse ja pool sajandit
tagasi