Söögielamus: Beduiiniköögi pehme kõhualune
On pastelne pärastlõuna Siinai rannal. Ilm on tuuletu, türkiissinine meri peaaegu peegelsile, vaid veidi laisalt loksub. Otse veepiiril istub kiltsus-kaltsus vana beduiininaine. Paistab, et ta taob musta märga põrandalappi vastu märgi rannakive.
See tundub kummaline. Aqaba laht on ju Punase mere kõige soolasem osa. Selles pestud põrandakalts kuivaks kõvaks nagu vineertahvel. Järgmisel hetkel saabubki selgus – ta ei tao vastu kive põrandakaltsu, vaid kaheksajalga!
Kaheksajalad elavad siinsamas korallrifi koobastes ja õnarustes. Suuremad sügavamal ja väiksemad madalamal.
Kui kaheksajalale läheneda tema enda elukeskkonnas, kas akvalangiga või lihtsalt õhutoru ja maskiga, siis pakub ta vaatajale haruldast vaatemängu. Kõigepealt lõpetab ta sukeldujat nähes omad asjaajamised, korjab kõik oma kaheksa jalga puntrasse kokku ja muutub soolasambaks. Tema liikumine on imeilus, selle kirjeldamiseks puuduvad sõnad. Ta liugleb, lendleb, ujub ja kõnnib korraga. Baleriinidel oleks temalt palju õppida. Värvitoonid vahelduvad nagu pildid kinolinal.
Veel all kaheksajalaga kohtunule on rannal toimuv beduiininaise igivana rituaal midagi jubedat ja barbaarset. Nagu vasika või noore lambatalle tapmine. Mõnel võõramaalasel tekib seda nähes plaan osta beduiininaistelt kokku kõik elusad kaheksajalad ja nad merre tagasi lasta. See teeks aga kaheksajalgadele karuteene, sest selline teguviis põhjustaks tõelise kullapalaviku. Siis ei antaks neile toredatele loomadele enam üldse asu.
Beduiinid on kaheksajalgu püüdnud aastasadu. Enamasti on see naiste töö. Ei vaja mingit füüsilist pingutust, vaid korallrifi tundmist ja vilumust. Maani palakates naised, rätid peas nii, et ainult silmad välja paistavad, kahlavad kubemeni vees ja õngitsevad raudoradega korallikoopaid. Seda tehakse mõõna ajal, sest siis pääseb kaugemale rifile, kus on suuremad kaheksajalad. Seljas on naistel postiljonikott, kuhu saak sisse topitakse. Niipea kui piisav noos käes või ligunemisest tüdimus, minnakse rannale saaki pehmeks taguma. Mida kauem kaheksajalga vastu kive peksta, seda parem ja pehmem ta toidu sees on. Ilma kloppimata tulevat ta sitke nagu kumm.
Kaheksajala valmistamise viise on mitmeid, aga beduiinid enamasti praevad teda õlis. Maitsestavad ta siis teravalt ja hautavad koos riisiga. Köögist tulevad lõhnad taandavad kaheksajalaga veealuse kohtumise mälestused. Võõramaalane, kes äsja soovis kõik elusad kaheksajalad ära osta ja priiks lasta, leiab end hoopis beduiinikülas patjadele istet võtmas.
Köögist tuuakse suur ümmargune kandik, millel riisi ja kaheksajala segu, ning asetatakse ümmargusele madalale lauale. Ringiratast istuvad vaid mehed. Naised söövad köögis. Riisi ja kaheksajalga võetakse parema käega ja ainult enda ees olevast sektorist.
Maitseb see nii, et... ärge parem proovige. Las need toredad mereloomad elada. See oleks nende lõpp, kui turistide hordid hakkaksid beduiinidelt praetud kaheksajalga nõudma...
