Ajaloolane avastas Vene arhiividest uue küüditamise…Venemaalt Eestisse
Kes on kodanikud Rüütel, Nugis, Ilves, Lukas, Jürgenson, Hanson, Õunapuu, Olesk, Palts, Padar, Kõuts, Kert, Toots, Tuul, Kannik? Ja siis veel Köörna, Langemets, Lassman, Ulfsak, Raag, Plaat, Pruuli, Lõhmus, Liivamägi, Nool, Floren, Tiks, Kilk, Past, Kiivit ja Rahamägi?
Eksivad need, kes arvavad, et tegemist on Eesti Vabariigi tuntud poliitikute ja ühiskonnategelastega. Nende sugulastega aga võibolla küll. Need ja veel sajad eestlaste nimed on kirjas Siberimaal Tomski Maarja koguduse meetrikaraamatus 20. sajandi alguse seisuga.
Tomski luterlik kirikumeetrika kajastas sinna tsaaririigi päevil ümber asunud eestlaste elu. Äratundmisrõõmu sisaldavad nad rohkesti – nii sai näiteks keegi J. Parts poja, kelle vaderid olid Siimann ja Kallas.
Meetrikaraamatud on põhjalikud ja inforikkad, kiidab järjekordselt Tomski ekspeditsioonilt mitme arvutitäie materjalidega naasnud Tartu Ülikooli ajaloolane Aadu Must. Meetrikat pidanud eestlasest pastorid on sissekandeid teinud küll vene keeles, kuid nimekuju täpse edasiandmise huvides lisanud ka nime originaalkirjapildi. Kui varem arvas Must, et Tomski kandis elas 20. sajandi alguses 5000–6000 ümberasunud eestlast, siis pärast 4500 lehekülje kirikumeetrika läbitöötamist teab ta täpsemat numbrit: 18 000. Seegi arv pole lõplik.
“Näiteks pastor Lesta, kes oma kogudse läbikäimiseks pidi maha sõitma üle 4000 versta, on toimetanud palju ristimisi ka sellistes eesti elanikega külades, millest varem pole midagi teada olnud,” sõnab Must. Seletus on lihte: külad, kus eestlasi oli elanikkona koguhulgas vähe, muutusid varsti vene küladeks; eesti küladena säilisid ja said tuntuks vaid need, kus eestlased moodustasid enamuse.
Tagatipuks oli suur osa ümberasunud linnaeestlasi tsaaririigi lõpuks juba poolel teel venelaseks või sakslaseks saamisel.
“Need olid haritud eestlased, kes ei elanud enam talupoegadena, vaid olid asutanud endale näiteks vorstikoja või töötasid raudteeinsenerina, metsaülemana või veterinaarina,” ütleb Must.
Eestlaste kirikumeetrika viimane sissekanne on tehtud 1919. aasta 26. oktoobril, mil vallasemal Olga Maria Pedajal sündis poeg Voldemar – paraku juba koonduslaagris. Ent vast alanud Nõukogude ajastul oli Siberi eestlastele ebameeldivaid üllatusi varuks veel kuhjaga.
Sõit Põhjamaale
1948. aastal, Baltikumi suurküüditamise eel, asus Nõukogude võim just nende hulgast otsima sobivat kaadrit “vastukaubaks”, et nende abil kindlustada sotsialismi ülesehitamist okupeeritud aladel.
“Me kõik teame, et Venemaa eestlased tulid siia, oleme neid kirunud. Aga kuidas see sündis, on siiamaani olnud teadmata,” sõnab Must.
Nõukogude võim kasutas 20. sajandi algul ümberasunud eestlaste või nende järeltulijate ajaloolisele kodumaale saatmiseks täpselt sama meetodit nagu Eesti eestlastegi paiskamiseks võõrale maale – küüditamist.
Kõigepealt, nagu nähtub arhiiviandmetest, alustati salajase infokogumisega Venemaa eestlaste väljapaistvamate isikute kohta, et tuvastada juhiomadustega persoonid, kellest võiksid saada kolhoosiesimehed ja parteitöötajad. Suur tõenäosus pikale sõidule asuda oli kohalike masinatraktorijaamade juhtidel.
Seejärel pandi 250 juhiomadusega meest nõusolekut küsimata rongi peale ja saadeti Eestisse, andes alles hiljem võimaluse perekonna järele kolimiseks. Ühes piirkonnas tõdeti pärast aktsiooni läbi viimist, et 75 protsenti mehhanisaatoritest on küüditatud Baltikumi.
“See oli kõigi tundemärkide kohaselt küüditamine,” kinnitab Must. “Vastuvaidlemise võimalust ei jäetud.”
Küüditamist kureeris keegi G. Vaino, kelle poeg tegi hiljem särava karjääri kommunistlikus Eestis.
Niiviisi Eestisse küüditatute hulgas on palju tänagi tuntud perekonnanimesid, kuid ajaloolase kutse-eetikale viidates ei soovi Must neid esialgu avalikustada. Esiteks on paljude lastest tänaseks saanud tuntud ja tublid Eesti inimesed, teiseks ei võimaldanud Tomski parteiarhiivis kehtinud range kontroll Mustal kopeerida kogu Eestisse küüditatute nimekirja.
Ajaloolase kullaauk
Ent tähtsam on asjaolu, et need ja paljud teised Tomskiga seotud eestlaste nimekirjad ja muud materjalid on alles. See on Venemaa arhiivide üldist seisukorda ja omaaegseid makulatuurikampaaniaid arvestades väga õnnelik juhus.
“On olemas nii 1937. ja 1938. aastal represseeritute nimekirjad, 1941 Eestist küüditatute nimekirjad, 1945 küüditatud sakslaste nimekirjad kui ka 1949 ja 1951 Eestist küüditatute nimekirjad,” loetleb Must.
Nii Eestist pärit kui ka kohalike eestlaste nimekirjade töötlemine ja võrdlemine annab ajaloolasele üha uusi tulemusi. Pole üllatav, et kirikumeetrikat pidanud kirkuõpetaja nimi satub peagi religioossetel põhjustel represseeritute nimistusse. Ent juba õõvastavam on lugeda Tomski kõrgkoolide “reostusest puhastamise” nimekirju, kus eestlaste nime taha on kompromaadina kirjutatud vaid üks sõna: estonets või estonka. Veelgi üllatavam on aga ühe eestlase imekombel hangitud paber, et ta on päritolult hoopis korealane.
Veel jubedam on sissevaade Eestist Tomskisse küüditatud kodueestlaste saatustesse. Must on lugenud komissari napisõnalist aruannet kogu küla nälga suremisest 1941. aastal ja tõendit 12aastase poisikese surmast otse külatänaval, käes kusagilt leitud kartul. Ta on leidnud väikese poisi tunnistuse oma pisiõest, kes hommikul ärgata soovis, ent end voodist istukile ajades surnuna tagasi kukkus. Säilinud on materjalid parteilise juurdluse kohta parteiametniku üle, kes eestlannat vägistas. Veelgi kõnekamad võivad olla toimikufotod, kus 19aastane neiu näeb välja 40aastase naisena.
Siberi orjaturg
Samal ajal kujutasid eestlased ja lätlased endast tähtsat tööjõureservi, millest loodeti kohaliku kolhoosimajanduse päästjat. Juba 1949. aasta jaanuaris kogus võim kolhoosidel andmeid selle kohta, kui palju soovivad need saada uut tööjõudu “Euroopast”. Paar rajooni kriipsutasid vastustes alla, et on huvitatud vaid tööjõulisest kontingendist – nähtavasti olid 1941. aastal saadetud vanurid ja lapsed valmistanud neile pettumuse.
Näiteks nõudis Kargosokski rajoon, et neile saadetaks eelseisva küüditamise käigus 200 peret üldkorras, aga lisaks neile veel 250 peret kohalike põlisrahvaste assimileerimiseks. Vasjugani rajoon taotles aga juba 1900 perekonda. 1950. aastal pahandati nii mõneltki poolt: meile lubati lätlasi ja eestlasi, kuid saadeti liiga vähe!
“Üka Novosibirski professor, kellega ma vestlesin, hindab küüditamist väga suureks veaks. Kuid veel suuremaks veaks peab ta seda, et kord juba Siberisse küüditatud lasti sealt ära minna,” räägib Must. “Tema sõnul olid küüditatud selleks ajaks juba ellu sisse elanud ning hakanud kohalikku majandust ja kultuurielu kõvasti edendama.”
Nii näiteks võistlesid 1956. ja 1957. aastla peetud oblasti jalgpallivõistlustel peamiselt eestlaste ja lätlaste võistkonnad. Eesti kultuuri eeskujul hakati korraldama oblasti laulupidusid, kus osalesid koorid ja pasunakoorid. Kohalikus kalossivabrikus juhtis tööliste ühendkoori Tartu neiu Neggo. 1950. aasta tööeesrindlaste autahvlitel leiduvad peamiselt eesti ja läti nimed.
Ometi ei piisanud isegi Balti orjatööjõust nõukoguliku majanduse jaluleaitamiseks. “Juba 1950. aastal kaebavad sealsed rajoonid, et tööjõudu on neile antud liiga vähe ja nõuvad 75 000 uue perekonna saatmist. 1951. aastal tuligi uus nn jehoovatunnistajate küüditamine, kuid see oli väikesearvuline,” ütleb Must.
Ehkki Tomski rajoonidesse oli represseerituid saadetud juba 1930. aastate algusest alates, kurnas sealne eluolu inimesed kiiresti välja ning suremus oli kõvasti suurem elanikkonna mehaanilisest juurdekasvust. Seetõttu nõudsidki kolhoosiesimehed uusi küüditatuid. Viimases hädas küüditati ka Tomski oblasti enda põhjaosa rahvast “appi“ lõunaosale.
Pärast baltlaste lahkumist variseski kohalik põllumajandus suurde madalseisu. Eriti selgesti on see näha harrastusfotograaf Aksel Sildose pildikogust. 1941. aastal küüditatuna pildistas ta küüditatute eluolu ning neilt fotodelt paistab küll armetu, ent siiski toimiv ja arenev külaelu: ehitatakse taresid ja teid, peetakse loomi ja parvetatakse heina. Pärast Tomskist Arhangelskisse lahkumist (Eestisse teda ei lubatudki) külastas Sildos kunagisi küüditatute elupaiku veel ühe korra. Nendelt fotodelt paistavad aga maha jäetud, lagunenud ja rohtu kasvanud külad.
Aadu Mustal on juba enam-vähem valmis käsikiri raamatule "Eestlased Siberis: Tomskimaa". "Venemaa eestlastest ei saa kuidagi mööda vaadata, sest mingil perioodil mahtus tervelt viiendik eestlasi selle määratluse alla," sõnab ajaloolane.
Ent lisaks ahriividele pakub eestlaslikke üllatusi ka Tomski tänane argipäev. Ühe tare lävel istunud mees tervitas Musta selges eesti keeles. “Näh, põletame siin kihulaste peletuseks sitta,” sõnas ta. “Kuule, eit, pane nüüd kummikuid tulle, külalised tulid!”
