Kuigi Eesti Jahikoerte Tõuühingu "Jahikoerte põlvnemise raamatus" on kirjas praeguste eesti hagijate eellased juba enne 1945. aastat, sai kohalik hagijas omanimelise tõu siiski alles ligi kümme aastat hiljem. Läinud sajandi alguses peeti jahti peamiselt hoopis vene-poola hagijate ning inglise rebasehagijatega. 1954. aasta 27. detsembril oli see tähtis päev, mil Nõukogude Liidu põllumajandusministeeriumi looduskaitsealade ja jahimajanduse peavalitsus kinnitas uue tõu ka ametlikult.

Loomaajakirja Lemmik andmetel oli tänavu aasta alguses Eestis Kennelliidu registrisse kantud 358 paaritamisealist hagijat. 1998. aastal loodud Eesti Hagijate Tõuühingu suur unistus on, et kõik Eesti kennelid peaksid auasjaks kasvatada kodumaist tõugu koeri.

Eesti hagijaga peetakse jahti jänestele, rebastele, nugistele ja ilvestele. Õigesti õpetatud hagijas sõralisi ei jälita. Ta on rahuliku loomuga ja taibukas, mitte kunagi agressiivne. Hagijaga jahi teeb meeleolukaks koera meloodiline nostalgilise alatooniga hääl. Venelased ütlevad hagijatega jahile mineku kohta koguni: "Lähme hagijaid kuulama".