Täiusliku maailma tegijad
Nad on ühed mu lemmikkunstnikest.
Läksin kohale pool tundi enne avamist (17.30) ja õieti tegin, sest siis oli galerii veel tühi. Ainult kunstnikud, galeriitöötajad ja paar varast külalist jalutas ringi. Sai veel 15 minutit kunstnikega rääkida, ja miski ei seganud näitust rahulikult vaadata. Jooke ei pakutud. Uksel kontrolliti kutseid, kuid loiult.
Vastas ainult Pierre. Gilles, kes inglise keelt ei oska, seisis kõrval ja vestles mööduvate sõpradega, võttes vastu tervitusi ja komplimente.
Teie uue näituse pealkiri on "Täiuslik maailm" ning näituse kutsel kallistab alasti juudi nooruk alasti araablast. Eelmise näituse nimi samas galeriis 2004. aastal kõlas "Le Grand Amour". Usute te muinasjuttudesse?
Me oleme optimistid ja sentimentaalsed inimesed. Selles maailmas peab olema rohkem võrdsust, armastust ja harmooniat, rohkem kui vägivalda ja sõdu.
Nii et araablane ja juut elaksid sellises kaunis sõpruses ja armastuses palmipuude varjus kauni tähistaeva all nagu teie töös "Taavet ja Joonatan"?
Ka nii, miks mitte?
Mis ajast piiblimüüdid teid inspireerivad ja miks?
1981. aastast. Tegime siis töö "Aadam ja Eeva". Piiblilood seovad meid traditsioonidega. Maailma ajalugu saab piiblitegelaste ja sündmustega uuesti esile kutsuda, aga see jääb vaid simulatsiooniks, mis peegeldab tänast päeva.
Sel näitusel olete vist rohkem poliitilisemad kui varem. Araabia motiivid jooksevad mõjuka joonena näitusest läbi, mõtlen töid nagu "Iraagi sõda" ja "Les jardins du paradis", näiteks.
Pigem huvitab meid reaalsus. Aga me käsitleme seda reaalsust läbi oma spetsiifilise fantaasiamaailma ja stilistika, mille oleme loonud juba aastate eest.
Ometi, vägivaldsed stseenid moonduvad teie kätes imeilusateks piltideks. Taotlete sellega võõritusefekti?
Ka seda. Kuid meie lood on eelkõige lavastused, mitte dokumentaalsus.
Me jumaldame ilu, mõlemad juba lapsest saati.
Konkreetseid näiteid, palun.
Postkaardid, kinoplakatid, kuulsad lauljad, filmitähed.
Ka pornonäitlejad? Arthur Rimbaud'na poseerib tööl "Le p'tit Rimbaud" prantsuse ainus ametlik biseksuaalne pornostaar Titof. Väga sobivalt mu meelest.
(Pierre tõlgib küsimuse Gilles'ile. Mõlemad naeratavad.) Meie meelest ka.
Pean ütlema, et araabia päritolu modellid lisavad teemadele oma spetsiifilise nüansi.
(Pierre naerab.) Muidugi. Koos popstaaridega on araabia päritoluga modellid alati olnud meie lemmikmodellid. Neil on võltsimatu sarm, nad on sündinud modellid. Nad on mehelikud. Eksootika, eksootilised tüübid ja eksootilised maad on meid alati kütkestanud. Kuigi, meie reisid pole tehtud eksootika otsimise eesmärgil, vaid need annavad jõudu töö tegemiseks. Me ei tea kunagi ette, kuidas üks või teine reis meid mõjutab.
Ja foto retušeerimine muudab need tundmatud modellid lausa ebamaisteks, kas pole? Uuteks staarideks?
Me anname ühele meediumile - fotole - teise meediumi - maali kvaliteedi. Me teeme oma kunstitöö nõndamoodi ainuliseks, unikaalseks. Ainult hiljem reprodutseerituna kataloogides ja albumites pöördub ta tagasi fotoks.
Meie loodud imaginaarses fantaasiamaailmas, ja see on tõesti Gilles'i ja minu loodud - juba kolmkümmend aastat -, kehtivad oma seadused. Meie tundeline maailm on meie mälestused, ihad, soovid. Sõbrad.
Kui vaatan teie verivärsket lavastust "Vive la France", mis kujutab võiduka jalgpallimeeskonna kolmest rassist mängijaid võrdses positsioonis, tuleb kohe meelde solvang, mida pidi kuulma Zinedine Zidane.
Prantsusmaa jalgpalli rahvuskoondis sümboliseerib hästi meie multietnilist ühiskonda, meie töös on oluline ka osutamine nende mängijate - pildil küll modellide - füüsilisele ilule ja täiuslikkusele.
Pluss koloniaalpärandi ja uue emamaa sidemete tasand.
Nõus.
Põhimõtteliselt võib kogu teie kunsti tõlgendada poliitilise tegevusena, kuid seni rohkem seksuaalvähemuste afišeerimise aspektist. Kui rääkida gay-sensibility'st kunstis ja camp'ist, on teie looming selle kõige iseloomulikum osa.
Muidugi, see on osa meie identiteedist. Meie kunstist on saanud meie elu, ja vastupidi: sageli poseerime me iseendi lavastustes.
Miks teie teemadeks on peamiselt armastus ja surm?
Sest need on elus kõige tähtsamad. Me alustasime armastuse teemast, nooruses ongi see põhiteema, you know. 1990. aastatel hakkas surm ennast meile meelde tuletama nagu paljudele sõpradelegi.
Teie autoportreeline aktikompositsioon skelettide keskel "Homo Erectus" on justkui moodne variant "Surmatantsust".
Pierre vaikib.
Järgmisel aastal saab teie koostööst 30 aastat. Kuidas te olete suutnud nii kaua koos töötada?
Me sobime teineteisega, juba algusest peale. Me täiendame teineteist.
Kus teie tööd valmivad?
Meie maja keldriateljees Pariisi eeslinnas.
Elate aastast 1990 eeslinnas oma majas. Miks te kesklinnast ära kolisite?
Et oleks rahulikum elada ja töötada.
Kuidas oma 30 tegevusaastat tähistate?
Suvel 2007 retrospektiiviga Pariisis Jeu de Paume'i galeriis. Enne teeme näituse Moskvas Maneežis ja Peterburis Vene Muuseumis.
Tänan kiirete vastuste eest. *
Tund hiljem oli olukord täielikult muutunud. Galerii oli täitunud massidest ning nägusate noormeeste kontsentratsioon oli sel õhtul siin ilmselt Pariisi suurim. Uksel kontrolliti nüüd kutseid rangelt ja mitukümmend kergelt hüsteeriliseks muutuvat inimest norutas külma tuule käes tänaval, lootes sisse laskmist. Väikest kasvu tätoveeritud Pierre ja Gilles ei paistnud publiku hulgast väljagi. Et nad saaksid fotograafidele poseerida, oli vaja jõuga tekitada koridor tööde ette. Fotograaf Annelile näidati trügivate meeskolleegide poolt kohe koht kätte - "mida naisterahval siin asja on", öeldi talle, ja ta lausa lükati vastu seina!
Küsisin ühelt modellilt, kas tohime teda tema portree ees pildistada. "Aga muidugi," kõlas vastus. Lahcen, araabia päritolu nooruk, keda kujutab töö "Paradise now", võttis otsekohe loomuliku poosi. Nii kui klõps oli käinud, tuli ta omakorda küsima, kus ja millal me foto avaldame. Siin!
Gilles (1953) lõpetas Le Havre'i Ecole des Beaux-Arts'i,
Pierre (1950) on õppinud Genfis fotograafiat. Nad kohtusid 1976. a sügisel Pariisis Kenzo firmapoe avamisel ja veel samal aastal otsustasid koos elama hakata.
- 1977 ühistöö algus: Pierre pildistab, Gilles koloreerib-retušeerib
- 1983 esimene personaalnäitus Pariisis
- 1985 esimene personaalnäitus välismaal (Tokyos)
- 1990 kolimine Pariisi eeslinna oma majja
- 1992 esimene näitus Venemaal (Peterburi Vene Muuseum)
- 1993 Pariisi linna fotopreemia
- 1995 plakat Sydney gay- ja lesbifestivalile
- 1996 I ülevaatenäitus (Maison Européenne de la Photographie, Pariis)
- 1998 algab koostöö Galerie Jerome de Noirmont'iga (Pariis)
- 1999-2000 näitus Turu Kunstimuuseumis
- 2000 ülevaatenäitus New Yorgi New Museum of Contemporay Artis
- 2004 I ülevaatenäitus Aasias (Souli kunstimuuseumis)
- 2005 nende näitusega avati Shanghai Museum of Contemporary Art
Kokku üle 30 personaalnäituse. Kujundanud plaadiümbriseid, plakateid, postkaarte, ajakirjade esikaasi, teinud muusikavideoid ja dokumentaalfilme.
Pierre ja Gilles, ma tuntud headuses
Pierre & Gilles'i näitus "Un monde parfait" kestab Pariisis Galerie Jerome de Noirmont'is 20. jaanuarini 2007.
ierre & Gilles on kaasaegse camp-kunsti suurtegijad. Esteetika on nende jaoks kõik, ning nende looming jätab ilmselt külmaks igaühe, kes ei huvitu kitši glamuursest ja (enese)iroonilisest segamisest kõikvõimalike sotsiaalsete tähenduste, seksuaalsete koodide ja erootiliste tasanditega. Koos Eva ja Adele ning Gilbert'i ja George'iga moodustavad nad popkunsti karismaatilise kõrvalliini - camp'i, mille puudumine vaesestaks tunduvalt tänapäeva kunsti ja ka kunstielu. Kõigi kolme paari puhul moodustab nende elu osa nende kunstist, üks teiseta on välistatud. Nad on popstaarid.
Rahvusvaheliste popstaaride - skandaalsete ja vabameelsete ja vähemuslike - kasutamine skandaalsetes ja šokeerivates sümbolistlikes kompositsioonides sillutas 1980. aastatel teed Pierre & Gilles'i kunstnikukuulsusele. Hetkel on see jäänud minevikku, praeguse näituse maskuliinses kontekstis mõjub Mireille Mathieu retušeeritud portree "Shanghai lill" lausa võõrkehana, kuigi kujundlikult tabab suurepäraselt lauljatari saatvat imalmagusat imagot. Eklektilise valikuga väljapanekus valitsevad põhiliselt allegoorilised pildid sõja, surma ja rassilise võrdsuse teemadel. Atleedid, jalgpallurid, artistid, Tai (?) kuninganna, gay-porno-näitleja kehastavad piibli müüte ja ajaloolisi tegelasi.
Mida sisuliselt uut pakuvad Pierre & Gilles aastal 2006? Ma olen näinud nende suuri näitusi Pariisis 1996 ja 2001, ning nagu ikka, manipuleerivad kunstnikud ka nüüd massikultuuri kujunditega, et anda ambivalentseid kommentaare tänapäeva kohta. Endiselt jätkavad nad oma Bollywoodi plakati maneeris töödes homoerootilise alatooniga omamütoloogia konstrueerimist, mis Edward Lucie-Smithi tabaval tähelepanekul apelleerib kahele auditooriumile: ühel neist pole eriti aimugi väljapaneku seksuaalseist tasandeist, kuid teine ainult selle otsimisele orienteerubki. Kuigi tehniliselt Pierre & Gilles'i 25 tööst (valminud 2004-2006) koosnev näitus uut ei paku, on väljapanekus taas üliaktuaalsetel teemadel teatraalselt provotseerivas stiilis vaimukaid või normist kõrvalekalduvaid töid vabadusest, vendlusest, võrdsusest ja seksuaalsest emantsipatsioonist (näiteks kolme üksteisel käest kinni hoidva alasti muslimimehega töö "Paradiisiaed"). Nad võtavad jooksvate sündmuste suhtes poliitilise seisukoha, ja see on midagi värsket.
Parim töö on Prantsusmaa multinatsionaalset jalgpallikoondist tõlgendav "Vive la France" (2006), plakatlikke ja patriootlikke kujundeid kasutav, kuid mitte pateetiliseks minev aktipilt kolmest võrdse kehamassiga eri rassist sportlasest. Nad visualiseerivad reaalsust. Teine lugu on harmoonilist soovunelmat esile manava tööga "Taavet ja Joonatan" (2005). Palestiina mehe ja juudi nooruki kehakeel reedavad eelkõige seksuaalset suhet, milles patroneeriv, kaitsev hoiak iseloomustab Arafati rätiga vanemat meest.
1997 ilmusid Pierre & Gilles'i loomingusse surmapildid, nähtud läbi autoportreelise prisma. Pealuu ja skeletid, klassikalised kaduvuse tunnused, on efektseteks kõrvaltegelasteks monumentaalsel figuraalkompositsioonil "Herakles Lerna hüdraga võitlemas" (2006). Vormilt ühtaegu nii vanaroomalikku kui kristlikku kodualtarit meenutavas raamistuses pildil võidab mitmepealist koletist (ehk surma) atleet à la Lurich (ehk elujõud). Kunstnike eneste poolt liialdatult kingkonglikus poosis ning heledal taustal tumeda ähvardava kehasiluetina esitatud kompositsioonis "Homo Erectus" on hirmutav sõnum surmast pildiliselt väga ekspressiivne, aidsiajastut meeldetoov. Selle teose pildikeele visuaalse intensiivsusega ei suuda näitusel võistelda ükski teine teos, samas, ikonograafilised paralleelid Robert Mapplethorpe'i ja Keith Haringu vastavas žanris teostega on kerged tekkima. Kolmas kaduvikku interpreteeriv teos kujutab säravalt dekoreeritud ja madrusemütsi kandvat skeletti roolimas laevavrakki. Teose nimi "Fantoom" kõneleb enda eest ise.
Muidugi on näitusel ka nii-öelda puhast silmailu, tüüpilisi Pierre & Gilles'i firmatöid, nagu näiteks muinasjutulik "Aadam avastab, et on alasti" (2006, esikaanel paistab fragment) või irooniline "Beautiful boxer" (2004). Ja mitte kõik tööd pole mõeldud laste silmadele, nagu hoiatab galeriiuksel olev silt.
