West End girls and East End boys

Jaan Elken külastab talviseid Londoni galeriisid I.

Kes tahab midagi teada tänapäeva kunstis toimuvast, sõitku Londonisse. Tate Britaini, Tate Moderni, Whitechapeli, Haywardi, Serpentine’i, ICA ja veel paari suurema riigi, omavalitsuse ja fondide poolt opereeritava galerii (mis õigupoolest enamikus on suurmuuseumide mõõtu) jaoks eksisteerib kaks galeriisid täis rajooni – Cork Streeti ümbrus West Endis ja East Endis Old Streeti metroojaamast ida pool asuv ala.
Tee Goldsmith College’ist (Kagu-Londonis asuv Suurbritannia mainekaim loovust õpetav interdistsiplinaarne kunstikool) Tate Moderni põhiekspositsiooni on nüüdisajal noortele britipopparitele osutunud väga lühikeseks – nii võib sealses põhiekspositsioonis kohata juba nii skandaalse Damien Hirsti kui ka pailaste Gary Hume’i ja Fiona Rae’i viimaseid töid.

SELLEGIPOOLEST mängitakse selles Ida-Londoni rajoonis just praegu maha tuttav stsenaarium – kõigepealt tulevad sapöörid-kunstnikud “tõelise alternatiivsuse”, st madalate rendihindade jahil, siis saabuvad oskuslikult promotud kinnisvara-arendusega paralleelselt trenditeadlikud pintsaklipslased, kõik läheb otsekui ülesmäge ja hästi. Renoveeritud kontoripinnad tõrjuvad aga tasapisi galeriid ning stuudiod välja. Või muutuvad galeriid mumifitseeritud klassikaga äritsemise kohtadeks. Ja kõik kordub uuesti, st kunstnikkond siirdub endale uueks kolooniaks sobilikku kohta otsima.
Hetkel on Ida-Londoni galeriide tänavad veel meeldivalt hõredad ja räämas – seal on oma teise galerii avanud White Cube² (48 Hoxton Square). Ja üllatus-üllatus: ka Saatchi, kes oma põhiaadressil legendaarse Abbey Roadi läheduses galeriid alaliseks ekspositsioonipinnaga moodsa kunsti muuseumiks laiendab, on mahajäetud räämas tööstushoonetes Underwood Street 30, 34 ja 36 avanud ajutised ekspositsioonipinnad.
Heategevus on raskelt moes, skandaalid out. Saatchi 23 noore maalija näitusel “Maalid haiglatele” on täiesti uus rivistus, me ei leia nende töid veel ei Tallinna Soolalaos avatud uue inglise kunsti näituselt (avatud 3. märtsini) ega ka 2000. aastal Tate’i poolt algatatud uue briti kunsti nn noortenäitusel “Intelligence” (järgmine tuleb 2003). Idee ise on imelihtne ja funktsionaalselt humaanne, Inglismaal on ta töös 1959. aastast. Galeriid ja fondid ostavad pildid kunstnikelt ära ja deponeerivad need siis sümboolse tasu eest kas 1, 2, 3 aastaks vastava lepingu alusel raviasutuste avalikult kasutatavatesse ruumidesse (loomulikult, kui nood selleks soovi avaldavad).
Galeriid tutvustavad selle aktsiooniga kunstnikke, kasvatavad ja harjutavad publikut uue kunstiga, merkantiilse poole pealt ei jää kasu ei ülekantud ega ka otseses mõttes tulemata – vahepealsed aastad kasvatavad kindlasti maalide hinda –, sest angroo ostetud tegelikult väga kõrgetasemelisest noorte kunstist pillutab kapriisne kunstiturg ainuüksi tõenäosusteooria järgi nii mõnegi Royal College’i, Goldsmith College’i või Wimbledon School of Arti lõpetanu kunsti megastaaride klubisse.

OMA VAIMULT VASTAS Saatchis nähtu suuresti tema poolt senigi promotule, kuid formaadid ei olnud nii suured. Karamellilik koloriit ja plastmassilikud remondivärvid on peaaegu et must. Psühhodeelsed neoonvärvid David Leapmani “Fugitive’s Fuelis”, Lichtensteini-laadsed värvi-mind-stiilis koolimajapildid Daniel Coombsilt, Johnny Spenceri hüperrealistlikult maalitud seinalehed (või leheküljed kollektsionääri albumist), laes jalutav fiiberklaasist kullatud tsirkusekoer Phil Brownilt jne. Intelligentne, Hamiltoni-sarnane jahedalt tark suhe kujutatavasse ja kõrge teadlikkus kontekstidega opereerivast vaatajast ei luba kuidagi öelda, et briti uus kunst oleks sotsiaalselt nüri – vastupidi, meile pakutakse kõrgetasemelist dialoogi. Resoneerides millegi väga tuttavlikuga komputeriseeritud inimese tajumaailmas, ei üritagi ta mingis teises keeles kui arvutimängu oma rääkida.
Teha näiliselt primitiivset pilti (või muusikat), mis meeltele ometigi mõjub (ja lisaks esteetilist kvaliteeti pakub), on hetkel suure hulga noorte maalijate põhiline strateegia. Teravaservalisus ja lame värv ei välista peenendunud tajusid.
Michael Stubbsi ekspositsioon Cork Street 6 asuvas Entwistle’i galeriis (avatud 23. veebruarini) on oma põlvkonna 90ndate keskel tähelepanu võitnute tüüpilisemaid n-ö abstraktse popi esindajaid. Kombineerides abstraktsest ekspressionismist tõmmatud värvivalamist ja popist (algallikaks on kokaraamatute illustratsioonid) laenatud trafareti läbi maalitud teravat kujundit, loob ta transparentse žestirikka, aga piisavalt tühja pildikeele. Praegu Goldsmithis doktorikraadi tegeval kunstnikul on 2002. aastal ees personaalnäitus Sao Paulos, Brasiilias.
Lähedalasuvas Aspray Jacques’is avatud Matt Franksi vahtplastist roosa-helesinises koloriidis koomiksimaailmast pärit skulptuuridel (näitus avatud kuni 9. veebruarini) on veidralt nihestatud (pedofiilne?) orientatsioon, igal juhul on tekkivad seosed hälbelised, ühelt poolt “lastepärased ja naljakad” vormivallatused, teisalt seksuaalselt stimuleeriv vormikeel ja huumor.

MAIUSPALAKS ON AGA White Cube²-is avatud New Yorgi kunstniku Terry Wintersi maaliväljapanek (avatud 2. märtsini). Kahe-kolmemeetriste tööde armatuurilaadsed võrejad struktuurid on lahtiselt, aga distsiplineeritult tolmu ja hämusse maalitud. Rem Koolhaas, kes kujundas tema eelmise New Yorgi näituse, andis ka käesoleva näituse moodulmaalide idee. Pärastsõjaaegse abstraktsionismi hüpoteetilistest maailmadest erinevad Wintersi deliirse arhitektuuri pildid (kriitik Raphael Rubinstein, Art in America) tavatu ruumilisusega, mis kuidagi ei kattu Clement Greenbergi poolt normeeritud pinnalisuse nõudega. Kui ei teaks, et pildid on maalitud enne 11. septembrit, võiks arvata, et kogu näitus on hommage, sealjuures väga hea.

Järgmisel nädalal: Haywardi galerii: Paul Klee ja Ann-Sofi Sidéni “Warte Mal!” ja “Prostitutsioon pärast sametrevolutsiooni” (mõlemad avatud 1. aprillini).