Koeraliha, kalmaaripüük ja riisikübar
Plaan minna seiklema Vietnami oli tegelikult tore jätk minu kunagisele lapsepõlve-aegsele kiindumusele vietnami postmarkidesse, mida ma uhkelt esimeses klassis ühe oma klassivennaga mingi muu nodi vastu vahetasin.
Retke alustasin lennuga Bangkokki, kus pidin vormistama vietnami viisa. Jõudsin Taisse küll reedesel päeval, kuid see juhtus olema püha ning kõikvõimalikud riiklikud asutused, sealhulgas Vietnami saatkond, olid suletud. Ajasin viisaasju tänavanurgal asuva reisibürooga, kuhu pidin jätma oma passi esmaspäeva õhtuni. Kuigi ma esialgu kahtlesin nende pealtnäha isehakanud reisikorraldusteenuse pakkujate usaldusväärsuses, osutus hirm tagantjärele alusetuks.
Vietnami viisa lõiv sõltub vormistamise päevade arvust ning paigast, kus seda tegema juhtud. Enamasti on tasu 50-100 dollarit, kuid kuna mul oli vaja saada viisa kiiremas korras ühe tööpäeva jooksul, maksin 65 dollarit ning esmaspäeva õhtuks oli see olemas. Teele asusin järgmisel hommikul. Lennu sihtpunktiks Vietnami pealinn Hanoi.
Vietnami kujul on tegemist siiani kommunismi praktiseeriva riigiga. Tänavaloosungitel särab vastu viisnurk; ning sirp ja vasar ülistavad rahva töökultuuri. Elanike arv riigis küünib üle 81 miljoni, millest 3,5 miljonit kodanikku elab pealinnas Hanois. Peamiseks religiooniks on Kong Fuzi filosoofia mõjudega mahajaana budism, ka on esindatud taoism ning teatud määral hinduism ja islam. Riigikeel on vietnami keel, kuigi kohalikud hõimurahvad räägivad ka hoopis omaette dialekte. Ka inglise keele tundmine kogub üha enam populaarsust. Kohalik rahaühik on Vietnami dong, vahetuskursiks 1 $ = umbes 16 000 dongi.
Niisiis maandusin Hanois. Kuna mul peale lennupileti ja seiklusvaimu midagi suurt ette planeeritud ei olnud, otsustasin lennujaama turismipunktis broneerida omale mingisuguse öömaja, esialgu üheks ööks. 15 dollarit kahe tärni hotelli eest tundus päris hea. Teekond lennujaamast linna vältas umbes 30 minutit. Paari dollari eest oleks saanud sõita ühistranspordiga, aga otsustasin takso kasuks. Taksosõidu tariif sellel marsruudil pole kunagi rohkem kui 10 dollarit, kuigi libekeelsed taksojuhid üritavad eeldatavalt kogenematul ja sinisilmsel turistil ikka nahka üle kõrvade tõmmata - nii ka minu puhul. Va vigurivänt tahtis minult 10 dollarit lisa sisse kasseerida, rääkides mingist maanteemaksust. Hotelli juurde jõudes olid porteripoisid kohe kohal ning neil palusin ka taksojuhiga see teemaksu asi ära klaarida, sest mina maksta ei kavatsenud. Omavahel ja kohalikus keeles sai asi lahendatud suhteliselt kiiresti ja rahumeelselt.
Pisut hiljem läksin Hanoi linna avastama. Meeletult tihedas tänavaliikluses võtsin suuna kesklinnas asuva Hoan Kiami järvekese poole, mis kohalike elanike jaoks on kui linna hing. See on piirkond, kuhu on koondunud linna strateegiliselt olulised asutused, nagu postkontor, pangad, hotellid, restoranid, turg. Peamine sõiduvahend Vietnamis on kas jalgratas või motikas, kusjuures kinnitamata andmetel ulatub viimaste arv Hanoi linnas nelja miljonini - elaniku kohta rohkem kui üks. Ei tea, kui õige see info on, küll aga on liiklemine linnatänaval paras katsumus ja tee ületamine tundus alguses täiesti võimatu üritusena. Jalakäijale kehtib reegel kõndida üle tee võimalikult aeglaselt - siis manööverdavad sõidumehed eriti peenelt ise sinust mööda. Kui kiirustad, siis on sääreväristajalt müksu saamine sama hästi kui garanteeritud.
Erinevalt lõunavietnam lastest ei hiilga Hanoi elanikud ega põhjapoolsed inimesed just sõbralikkusega. Kui sealseid inimesi isegi nende omas keeles tervitada, siis juhtus harva, kui sellele siira naeratusega vastati. Kui soovid kedagi pildistada või mõne kohalikuga koos pildile jääda, siis eelnevalt oleks soovitatav kindlasti luba küsida ning võib juhtuda, et pead olema valmis selle teo eest ka raha välja käima.
Hanoi vaatamisväärsuste hulka kuuluvad paljud muuseumid ja templid; Ho Chi Minhi mausoleum - paik, mis ehk kõige enam turiste kokku meelitab - ning traditsiooniline Water-Puppet ehk eesti keeli vee-marionettide teatrietendus. Ka Hanoi vanalinnas asuv turg väärib väisamist. Seal müüakse kraami, millega on sel moel kaubeldud juba aastasadu. Pealinn on iseenesest piisavalt meeltlahutav ning kindlasti paari päeva pühendamist väärt. Mitmed restoranid ning pubid pakuvad võimalusi mõnusaks äraolemisks.
Kuid pimeduse saabumiseks peab valmis olema ning teekond hotelli või täpne aadress peaks olema korralikult peas, sest nagu juhtus minuga pärast paari klaasi kohaliku õlle rüüpamist jazz-baaris, leidsin end teel koju kottpimedatelt, täiesti valgustamata pealinna tänavatelt. Kuigi mul külma verd jagub, tundus sel õhtul teekond hotelli närvekõditavalt kõhe, ja isegi rikša-juht, kes mu ingliskeelsest jutust niikuinii mõhkugi ei taibanud, justkui ettekavatsetult linnas ringe tegi, et mu orienteerumine täielikult sassi ajada. Rattalt mahahüppamise mõtegi jõudis korra peast läbi joosta. Siiski jõudsin pärast 20minutilist teravust lõpuks kohale.
Järgmisel päeval asusin teele kirdesse Halongi lahe poole, mis on üks olulisemaid vaatamisobjekte Vietnamis. Tuhanded pisemad ja suuremad paekivikaljud pakuvad selge ilmaga hingematvat vaatepilti ning on olnud inspiratsiooniks hulgale kohalikele legendide. Tõsist müstilist kogemust õhkuvad ka lahe salapärased koopad, kus võib näha piltilusaid ja võimsaid stalaktiite ja stalagmiite. Osa grotte on kajakitega ligipääsetavad vaid mõõnaajal, mil merevee tase on madalam. Paadiretk koos ööbimisega Halongi lahel on Vietnamis üks neist elamustest, mida lihtsalt peab kogema. Ja miks ka mitte võtta osa öisest kalmaaripüügist.
Kuna minu puhul on tegu maofoobist koeraarmastajaga, olid ussiviin ja koeraliha Vietnamis need asjad, millele mõtlemine, veel enam nende turuletil nägemine südame puperdama pani. Ussiviina puhul on tegu riisiviinaga, kus maod on viinapudelisse aetud, kuigi kohati võis seal näha lisaks erinevatele roomajatele ka muid karvaseid ja sulelisi. Mõru mekiga kärakas pidavat olema raviva toimega nii mõningategi ihuhädade vastu.
Koeraliha võib vabalt turult osta. Vietnamlane sööb seda küll ainult pärast 15. kuupäeva, kuna kuu kahe esimese nädala jooksul selle kraami manustamine pidavat olema halva õnne toojaks.
Pärast Halongi lahe retke istusin õhtul rongile ning üheksa tundi hiljem varahommikul jõudsin Põhja-Vietnami ning Hiina piiril asuvasse Lao Cai linnakesse. Raudteejaamast suundusin edasi umbes 40 km kaugusel asuvasse Sa Pa linna. Teekond kulges käänulistel mägiteedel riisipõldude vahel. Kuna Sa Pa asub 1,5 km merepinnast kõrgemal, siis oli erinevus kliimas üsna märgatav. Pidev vihmaladin ja külm ilm sundisid mind esimese asjana kohe ostma matkasaapad, vietnami rahvamustrites sooja jaki ning vihmakeebi, mis olid järgmiseks kolmeks päev a s minu lahutamatud kaaslased.
Sa Pa linn on ümbritsetud paljudest mägiküladest, kus kohalik hõimurahvas elab pealtnäha paljuski tsivilisatsioonist puutumata küllaltki algelist elu. Sa Pa on väga olulise tähtsusega ümberkaudsete elanike jaoks, kuna eelkõige sealne turg on koht, kus inimesed kokku saavad, elust pajatavad ning kaupu ja käsitööd vahetavad. Turistina pidin nagu ikka harjuma sellega, et pea iga kaupmees üritas midagi pähe määrida. Ka kohalikud lapsed õpivad äritsemist juba õige varases vanuses - kes pakkus parmupilli või hoopiski värvilisi käepaelu. Hämmastav oli selle kandi asukate inglise keele oskus, eriti laste hulgas, samuti asjaolu, et nii lihtsat elu praktiseerivad hõimulapsed omasid e-mailiaadressi - tehnoloogia areng on jõudnud ka esmapilgul õige isoleerituna tundunud paikadesse.
Esimesel päeval võtsime ette jalgsimatka külasse nimega Cat Cat. Vihma ladistas uhkelt sadada, kuid samas lisas märg ilm omamoodi ilu riisipõldude mägisele maastikule. Kuigi kohalike inimeste jaoks on vastav kliima juba teada, piinab neid ikkagi mure riisipõldude pärast, kuna erinevalt paljudest teistest Vietnami piirkondadest saab Sa Pa piirkonnas aastas vaid ühe saagikorra. Rasket füüsilist tööd riisipõldude ülesharimisel alustatakse juba päris noores eas. Siin-seal on lisajõuks vaid härjad.
Järgmisel päeval võtsin kaasa kotitäie komme, laenutasime eheda vana villise ning kihutasime An'i kodukülla Utasse. Parv punaste mütsikestega külamammisid piirasid meid kohe sisse, kui saabusime. Loomulikult uuriti, kust ma pärit olen, ning pakuti osta käsitööd, mida neil justkui selgroo külge naelutatud korvid täis olid pakitud. Küla lastega üritasin ka sõbruneda, ja kommid läksid päris hästi peale. Hiljem kutsus üks külanaistest meid ka oma majapidamist vaatama - katusealune, kus põrandaks on muld ning valgust ja soojust annab lõke keset tuba.
Edasi viis teekond Bac Ha turule, Sa Past mõnikümmend kilomeetrit eemal. Meeletult kirevates toonides rahvarõivais naised, kelle nägudelt küll peegeldus elumuresid ja märke raskest tööst, olid tõsine vaatamisväärsus ning jätsid kohalikud meesterahvad tagaplaanile. Turul kaubaldakse kõikvõimaliku riide- ja toidukraamiga, pakutakse ka põrsaid ja kanu; ning kui huvi on, võib ka värskes õhus ülesseatud istmel juukselõikuse ette võtta. Bac Ha turg on fotograafiahuvilistele tõeline maiuspala.
Tagasi Hanoisse taas üheksa tundi rongis loksumist. Jõudsin kohale hommikul kell 5, kui päike oli horisondilt piilumas. Taas leidsin end kesklinnas asuva järvekese kaldalt, kus üks ülisõbralik proua saiakesi müüs ning minu soovi peale juua hommikukohvi koju lippas, jättes leivakorvi minu hoolde, ning varsti kohviklaasiga naasis. Kohvisõõmu manu pakkus kamp memmesid ja vanataate meeldivat programmi ning silmailu vana kassettmaki saatel järvekaldal oma hommikvõimlemisrituaale tehes.
Turism kogub Vietnamis üha enam hoogu. Olin tõsiselt üllatunud, nähes, kui palju on üksinda seiklejaid. Kogu Vietnamis veedetud nädala jooksul kohtasin inimesi väga mitmesugustest riikidest, ning iga päev trehvasin kedagi, kellega koos seiklusi jagada või vietnami kohvi rüübata. Ka üksinda reisisimisel on omad võlud ning Vietnam pakub palju erinevaid väljakutseid.
... Ja need postmargid on mul muuseas siiamaani sahtlipõhjas alles.
