Kasarmute ajastu

Mida tähtsam positsioon vabrikus oli, seda rohkem ruutmeetreid pere sai. Balti puuvillavabriku direktorile ehitati uhke kahekorruseline puitvilla, meistrid asusid elama läbi kahe korruse ulatuvatesse viietoalistesse korteritesse, ametnikele anti kahetoalised korterid. Töölisperedele ehitati 1901–1905 Sitsi tänavas viis kahekorruselist barakki, mille igas sektsioonis oli 20 kööktuba. Kokku sai Balti puuvillavabrik 188 tööliskorterit, mis oli vaid kümnendik vajaminevast.

Ka Dvigateli olukord polnud parem. Vabrik ehitas Sikupillis töölistele seitse kahekorruselist tõrvapappkatusega ühesugust puumaja. Iga maja koosnes neljast sektorist, igaühes kaheksa ühetoalist korterit. Nii sai Dvigatel 224 korterit, seegi kümnendik vajalikust. Üüri maksmiseks kulus töölisel toona kuni pooleteist nädala palk.

Puumaju kerkis mujalegi, näiteks Raua, Tina ja Vase tänavatele. Kõigest nelja aasta (1901–1904) jooksul ehitati Tallinnas ühtekokku 1143 maja. Siis saabus paariks aastaks vaikus, sel ajal sai katuse alla kõigest kolm hoonet. Sellele järgnes uus nelja aasta pikkune ehitusbuum – 1907–10 valmis 784 elumaja. Nagu praegugi, kandus suurem ehitamine eeslinnadesse – linn laienes.

20. sajandi teise kümnendi algul kiire ehitamine jätkus. 1911 sai linn juurde 329, järgmisel aastal 227 maja. Siis saabus kiire langus, mille põhjused pole tänapäevastelegi ehitajatele võõrad. Ehitusmaterjalid kallinesid järsult 2,5 korda. Ja ei olnud enam võtta ehitustöölisi.

Kui nüüd lahkuvad ehitajad Soome-Rootsi, siis toona tõmbas nad ära kolm laevatehast Kopli poolsaarel – Vene-Balti, Bekker ja Noblessner. Ainuüksi esimeses kahes laevatehases töötas aastal 1916 kokku rohkem kui kümme tuhat töölist. Suurem osa neist tuli Venemaalt, kuhu nad sügisel 1917 tehaste evakueerudes tagasi läksid.

Ehitati mujalgi – sajandivahetusel said Kalamajas katuse alla Volta ja Franz Krulli masinatehas. 1912 valmis uus Lutheri vabrikuhoone. Suured ehitustööd käisid ka Peeter Suure merekindluse rajamisel. Peamisteks elumajadeks jäid siis tehaste juurde rajatud tööliskasarmud. Nii sündisid näiteks praegu Kopli liinide nime all tuntud elamud Vene-Balti laevatehase tööliste tarvis. Igaühes asus 32 kööktuba suurusega 12 ruutmeetrit. Kiiresti ehitati välja ka teede- ja tehnovõrgud, haigla, kool, kirik jm.

Linn Mustamäe veerel

Ehitusbuum Tallinnas kiirendas ka lähiasulate arengut, neist markantseim on Nõmme linna teke ja kasvamine. Nõmmest sai puhkekoht tallinlastele, Tallinnast omakorda töökoht nõmmekatele.

Oktoobrikuu 6. päeval 1873 mõõtis Jälgimäe mõisnik Nikolai von Glehn välja esimese suvilakrundi, mille sai Tallinna kooliõpetaja Johan Pihelmann. Räägitakse, et just siis öelnudki Glehn oma kuulsad sõnad: "Seie saagu lenn."

Nõmme linna rajamine Mustamäe nõlvale oli Glehni suur unistus, mida ta asus ellu viima takistustele vaatamata. Nimelt keelas Balti eriseadus rüütlimõisa maade tükeldamise ja ehituskruntideks müümise. Küll võis maad rentida – aga seda oli Glehnile ilmselgelt vähe. Seitse aastat võitles Glehn seadusega ja lõpuks saavutas võidu. Aastast 1880 sai ta õiguse krunte müüa.

Glehni äri ei olnud röövellik kinnisvaraarendus, ka polnud mees ei petis ega spekulant. Esimeste kruntide ruutsülla (u 4,5 m2) eest küsis Glehn paarkümmend kopikat. Ühes nõudluse kasvuga hind muidugi kerkis ning Esimese maailmasõja eel ulatus paarikümne rublani.

Samas aga aitas Glehn uuselanikke igati, koostades vajaduse korral ehitusplaani, või isegi ehitas suvila valmis oma materjalist. Ka ei nõudnud Glehn kogu raha kohest tasumist. Kui ostjal polnud kõike välja käia, leppis ta väikese sissemaksuga, isegi kümne rublaga. Ja andis väga pika maksutähtaja – kuni 99 aastat.

Nõmme ajaloo uurija Leho Lõhmus kirjutab, et vaid ühes asjas ei teinud Glehn mingeid järeleandmisi: iga ehituskrundilt mahavõetud puu asemele tuli istutada uus. Glehn proovis kätt ka korterite äriga. 1910. aastal valminud vaatetorni ehitas ta rea ühetoalisi kortereid, mida kavatses välja üürida. Paraku soovijaid ei olnud ning torn leidis kasutust hoopis õunahoidlana.

Aastal 1880 loeti Nõmmel kokku juba paarkümmend suvilat, 1893 umbes poolsada. Tööstuse kiire kasv Tallinnas meelitas sinna maalt tuhandeid töölisi. Nüüd algas Nõmmel tõeline ehitusbuum, sest siit sai eluaseme odavamalt.

Järgmise 7 aastaga kasvas majade arv 50-lt 300-le. Siis aga saabus seisak: aastatel 1900–1909 ehitati juurde vaid kümme maja. Languse põhjused on samad mis praegugi: halb ühendus Tallinnaga ja üha kasvav veepuudus.

Nõmme Heakorra Selts suutis probleemid lahendada, rongiliiklust tihendati, samuti rajati juurde uusi kaevusid. Ja linn kasvas taas. 1910–1914 valmis üle 150 maja, aastal 1913 oli Nõmmel kokku 456 maja. Elanikke oli 1500 ehk enam kui poole rohkem kui 1900. aastal (700). Ei midagi uut – niisama hüppeliselt kasvavad Tallinna lähiasulad, nagu Viimsi ja Saue, ka praegu.