Kunst kuulub selle loojale

Ehk kuidas siis selle asjaga tegelikult on.

Eesti on väike maa. Kõik on kõigiga seotud. Kooliajast. Töö kaudu. Ärihuvidega jne, jne. Hr. Harry Liivrand oma “25 reas” 30.jaanuari Areenis on selle tõe järjekordne näide. Kui galeristid ja kirjastajad on otsustanud kunstnike õiguste peale vilistada, siis tuleb leida “oma poiss”, kes seda käitumist pressis õigustaks. Ja EAÜ-d, kes seda taluda ei kavatse, järjekordselt mustaks. Seekord siis lugupeetud kunstikriitik. Julgen talle soovitada: iga kingsepp jäägu oma liistude juurde. Lugejaile aga selgituseks järgmist.

Kunstiteoste reprodutseerimise autoriõigused kuuluvad tõepoolest EAÜ-le juhul, kui autor on volitanud EAÜ-d nende õigustega tegelema. Samas on autor vaba mitte ühinema EAÜ-ga ja neid õigusi ise teostama. Miks autorid tulevad EAÜ-sse? Sellepärast, et siis ei pea nad kasutajatega ise jagelema, vaid seda teeb nende eest EAÜ. Kuna kõik on, nagu eespool öeldud, kõigiga seotud, siis on kunstnik tõepoolest nurka surutud. Tuleb galerist ja ütleb, et noh kui tahad näitust, siis anna oma reprodutseerimisõigused mulle. Tuleb kirjastaja ja ütleb, et noh kui tahad ajakirja/raamatusse pääseda, ära autoritasu küsi. Ja kunstnik ongi kimbatuses. Et sellisest olukorrast pääseda, tuleb ta EAÜ-sse ja ütleb, et nüüdsest õiendage teie ise galeristide ja kirjastajatega. Ja enam ei pea ta nende inimeste surve all painduma, vaid võib rahulikult öelda: minu õiguste kasutamise osas pöörduge palun EAÜ-sse. Ja EAÜ töötajaid ei ole enam nii kerge kimbatusse viia nagu üksikuid kunstnikke.

Eelkirjeldatu ei kehti muidugi nende kunstnike kohta, keda võib nimetada proffideks. Nemad on endas kindlad ja ei lase end nii lihtsalt mõjutada väitest, et kui sa tasuta ei anna, siis ei avaldagi. Nemad on endas kindlad ja vilistavad sellise ähvarduse peale, sest nad teavad: ilma nendeta ei saa eesti kunstist rääkida niikuinii. Probleem on selliste pool-proffidega, kellele tundub, et kogu nende elu oleneb sellest, kas neid seekord mõni ajaleht ära trükib. Nendele jääb üle soovitada: esindage oma õigusi ise kui kogu teie eesmärk kunstnikuna on saada korra ära trükitud. Näiteks kalendris. Ja tehke seda tasuta, kui tahate. Profid on need, kes töötavad tasu eest. Ning nad teavad, et nad oma tasu ka saavad.

Asjal on peale merkantiilse poole ka eetiline pool, ehkki meie kunstiäris tundub see puuduvat. Nimelt on lisaks seaduslikule õigusele saada tasu, autoril ka moraalne ja üldinimlikult mõistetav õigus tasule oma töö eest. Kui poleks autorit, poleks ka galeriste, kirjastajaid, kunstikriitikuid, kes kõik saavad oma äri ajad ainult tänu sellele, et on kunstnik, kes on midagi loonud. Midagi, mida nemad saavad trükkida, eksponeerida, müüa, kritiseerida. Ei loo nemad ju ise midagi originaalset vaid elavad võõra loomingu peal. Loomulikult on ka nende töö tasu väärt, kuid siis ei maksaks ära unustada, kelle arvelt nemad elada saavad. Alates galerii koristajast, kellel poleks tööd kui poleks galeriid, millel omakorda puuduks mõte kui poleks kunstnikke, kelle töid galeriis eksponeeritakse.

Üks aspekt veel. Nimelt väidab hr. Liivrand, et EAÜ on rumal ja kultuurivaenulik. Minu jaoks on kultuurikandjaiks need, kes midagi loovad. Kõik see tööstus, kes nende ümber sebib ja oma raha üritab teenida, on ainult abivahend, kultuuriteener. Hr. Liivrand astubki oma kirjutises välja teenrite majandushuvide kaitseks. Ja unustab seejuures oma vihas selle, kes tegelikult kultuuri edasi kannab – autori. Sest kuidas muidu mõista autori häbistamist selle eest, et ta tahab oma töö eest tasu saada. Ja EAÜ mõnitamine on nõme, kuna EAÜ on vaid tööriist autorite jaoks, mis peab jätma autorile võimaluse tegeleda loominguga, selle asemel, et rabeleda vastu kunsti ümber sebijate “ettepanekutele, millest ei saa keelduda”.

Lõpetuseks pean mainima, et hr. Liivranna kirjatükk on järjekordne näide sellest, kuidas pressis kujundatakse järjekindlalt seisukohta, et autor, kes tasu küsib, on ebanormaalne nähtus. Ja EAÜ on kuri käsi kõige taga. Tahaksin väga, et sel teemal tekiks laiem diskussioon, kus ka autorid ise oma seisukoha välja ütleksid. Võib-olla sooviks “Areeni” toimetus korraldada vastava ümarlaua selle teema käsitlemiseks? Ootaksin meeleldi kutset sellest osavõtmiseks. Hr. Liivranna sapine kirjutis on liiga ärihuvide suunas kaldu, et seda tõsiseltvõetavana saaks võtta.

Kalev Rattus

EAÜ tegevdirektor

ÜHISSEISUKOHT

Harry Liivranna artiklis (vt. Areen, 25 rida, 30.01.2003) toodud seisukohtadega võib ainult nõus olla. Ühelt poolt tunnustavad ilmselt kõik vältimatut vajadust organisatsiooni järele, mis seisaks hea kunstnikesse puutuvate küsimuste korrektse lahendamise eest. Teisalt ei saa säärane organisatsioon tegutseda niivõrd jäikade põhimõtete järgi, mis satuvad vastuollu kunstniku huvidega ning ei jäta ruumi projektidele, mis peaksid olema mittetasustavad (nt. sponsorprojektid jms.). Kui galeriid või muud organisatsioonid püüavad leida võimalusi kunstniku nime ja loomingu parimaks tutvustamiseks ning teevad selle nimel koostööd kunstniku endaga, siis autoreid esindavate ühingute tegutsemine ei tohiks tekitada huvide konflikti ühingu ja tema liikmete vahel. Kunstniku loomingu tutvustamine ei saa muuta tasuliseks, kui kunstnik ise seda ei soovi.

Küsimus on ühelt poolt põhimõttes (euroopalikele tavadele viitav organisatsioon peaks ka ise vastavalt käituma), teisalt oleks jäikade positsioonide loovutamine ka organisatsiooni enese huvides, kes võidaks juurde uusi liikmeid.

Haus Galerii

Eesti Kunstimuuseum

Tartu kunstimuuseum

Eesti Instituut

Vaal Galerii