Peegel uue sajandi lõusta ees
Uue sajandi seni silmatorkavaim kinotrend on suhteliselt sirgjooneliselt tehtud õudusfilmide kõigutamatu õitseng. Hollywoodi kinotööstuse mulluste kassatulude põhjal kuulus sellesse žanri juba tubli veerand aasta kasumlikematest linateostest. Uusi kõrgeprofiilsest promost saadetud Ameerika õudukaid jõuab praeguseks kinno pea igal nädalal, kusjuures kaubaks lähevad ühtmoodi edukalt nii uudisteosed kui kõikvõimalikud adaptsioonid ja uusversioonid.
Ent õudus pole kaugeltki Hollywoodi monopol. Leidlikud horrorfilmid, mille mõju juures keel ega eelarve suurt rolli ei mängi, on üks nõutumaid artikleid nii viimastel aastatel jõuliselt arenenud kodukinoäris kui õnnelikult lokkavas üleilmses netipiraatluses. Märkimisväärne menu on suuresti netis leviva positiivse kõmu toel osaks saanud nii reale rohkem või vähem õnnestunud Jaapani paranormaalsetele painajatele kui mitmetele odavatele ja tõhusatele Briti õudukatele, nagu "Koersõdurid" (Dog Soldiers, 2002), "28 päeva hiljem" (28 Days Later, 2002) ja "Laskumine" (The Descent, 2005). Oma tänuliku publiku leiavad sel teel nii hillitsetud hispaaniakeelsed meistriteosed, nagu Guillermo del Toro "Saatana selgroog" (El Espinazo del Diablo, 2001, mille menu tõenäoliselt kordab ka tema värske, samas vaimus tehtud "Paani labürint" – El Laberinto del Fauno, 2006), kui efektirohked Vene kollifantaasiad Timur Bekmambetovi käe alt [("Öine vahtkond (Notšnoi dozor, 2004), "Päevane vahtkond (Dnevnoi dozor, 2006)].
Müügiargumendid
Horrorfilmitootmise buumi põhjendusena on lihtne osutada majanduslikele kaalutlustele. Muudegi riikide kinotootjatel, nagu öeldud, on õudukaid suhteliselt lihtsam rahvusvaheliselt levitada, ning Hollywoodi kontekstis on õudusfilm viimasel ajal selgelt üks suurima rentaablusega tootekategooriaid. Suuri investeeringuid pole tarvis: materjali ja entusiastlikud tegijad saab tavaliselt poolmuidu kätte, kuna horrori marjamaale pürgib praegu palju andekaid noori.
Staare pole vaja – piisab vähetuntud telenäitlejatest või niisama fotogeenilistest uustulnukatest; pilt tulebki meeleolukam, kui otsida mõni Ameerikast odavam võttekoht; digitaalsed eriefektid (mida saab alltöövõtuna tellida kusagilt odavast IT-riigist) on aina siledamad ja soodsamad, jne. Tootlus on õnnestumise korral aga mitmekümne-, parimal juhul lausa sajakordne: ülijõhker "Saag" (Saw, 2004) tehti 1,2 miljoni dollari eest ja tõi maailma kinodest tagasi üle 100 miljoni (režissööril ja stsenaristil James Wanil oli õnneks enesekindlust küsida endale palgaks osa filmi kassatuludest).
Õudusel on tootjate seisukohast ka sisulisi eeliseid. On selge, et Hollywood on sunnitud viimasel ajal kõiki vähegi realistlikumatele konfliktidele ehitatud stsenaariume tõsiselt vaagima: poliitiline korrektsus, või pigem lihtlabane hirm igasuguse ebasoodsat tähelepanu tõmbava konfrontatsiooni ees seavad võimalike "vaenlaste" valikule tõsised piirangud. Sarimõrvarid, sadistlikud maniakid ega kõikvõimalikud verejanulised paraolendid pole aga siiani kinode ette piketeerima tulnud.
Miks õudus nii hästi kaubaks läheb, on pisut teine teema. Ei saa märkimata jätta, et nii-öelda tõsised asjad huvitavad suhteliselt väikest osa potentsiaalsest kinopublikust. Olukorras, kus ümbritsev maailm omandab aina painajalikumat jumet, paistab sellega paralleelselt kasvavat nõudlus põgenemisvõimaluste järele. Paaritunnise märksa koledamasse situatsiooni lülitumise järel tundub oma argipäev ilmselt mõneks ajaks jälle suhteliselt kena ja turvaline. Oluline on, et olukord oleks sellest argipäevast piisavalt distantseeritud – hüpersadistlikult lahendatud turismihorror, nagu Eli Rothi "Hostel" (2005), või Austraalia pärapõrgus toimuvad seljakotituristi-tapatalgud koondnimega "Wolf Creek" (2005) on veel seeditavad, aga Michael Haneke "Naljakate mängude" (Funny Games, 1997) stiilis võikad argieluvaatlused on horroripublikule üldiselt liig mis liig.
Tõsielulisuse müüt
Õudusfilmide armastatuim reklaamlause on küll "põhineb tõesti aset leidnud sündmustel", aga lähemalt vaadates selgub, et žanr on nende "tõesti aset leidnud sündmuste" osas silmakirjalikult valiv. Selge eelis on ekstreemsetel ja detailide osas ähmastel üksikjuhtumitel. Seljakotituristi provotseerimata mõrvamine keset Austraalia tühermaad sobib ("Wolf Creek" põhineb lõdvalt inglase Peter Falconio juhtumil), avamerele maha unustatud sukeldumisturistide juhtum sobib – "Avameri" (Open Water,2003) põhineb Tom ja Eileen Lonergani kadunuksjäämisel – ning otse loomulikult sobivad igasugused väidetavad kokkupuuted paranähtustega. Ent vähegi poliitikasse puutuvad tõsielusündmused või midagi, kuhu on segatud jõustruktuurid, on vähemalt Ameerika raha eest tehtud õudusfilmides absoluutne tabu, olgu materjal nii kinematograafiliselt jube kui tahes.
Tõsielulisus on küll hea reklaamiargument, aga õuduspublik ei taha tegelikult "tõelist" hirmu ega oota seepärast midagi ligikaudseltki dokumentaalset. Vastupidi, on hea teada, et filmitegijad on mingile napile faktikillule tegelikult nii umbes 98% ise juurde luuletanud. Õudusfilm müüb maksejõulisele, suhteliselt turvaliselt elavale, ühiskonna toe ja isikliku sotsiaalse turvavõrgustikuga varustatud heaoluühiskondade vaatajatele elamusi, mida valdav enamik neist oma tegelikes eludes ei koge ega ihkagi kogeda. See on tellitud adrenaliinisööst ilma tõeliste traumade ja järelmõjudeta, mis kokkuvõttes kinnitab, et tegelikult on kõik ikkagi päris hästi.
Õudusfilmide riituslik roll
Õudusžanr üldisemalt ning eriti õudusfilmid on Lääne peamiselt noortest koosneva kinopubliku jaoks algusest peale täitnud ka omamoodi initsiatsiooniriituse rolli. Jubeda filmi vaatamine on eeskätt lastele oma taluvuspiiri proovilepanek ning silmade lahtihoidmine ja välise häirimatuse säilitada suutmine vapruse näitaja. Seda otstarvet täidab ka nüüdisaegne horrorkino.
Võrreldes minevikuga on muutunud aga see, et varem peamiselt teismelistest poistest koosnenud publik on nüüd soolises plaanis märksa võrdsemalt jaotunud. Suurte naisstaaridega ja kandvate naisrollidega õudusfilmide puhul – Nicole Kidmaniga "Teised" (The Others, 2001), Naomi Wattsiga "Ring" (2002), Halle Berryga "Gothika" (2003), Jennifer Connellyga "Tume vesi" (Dark Water, 2005) jne – domineerivad vaatajate seas naised ja tüdrukud, kes jälgivad, kuidas eeskujuna käsitletav ilus ja kuulus naine koledate olukordadega hakkama saab. (Õudusžanri käsitlemist omamoodi elukogemusliku õppematerjalina on juba varem täheldatud Jaapani teismeliste tüdrukute juures, kelle eelistatud mangažanr on romantika kõrval just horror.)
Kõnekaim muutus võrreldes "vanade heade aegadega", ükskõik kas nende aegadena käsitleda seitsmekümnendate suuri deemoniõudukaid ja B-splättereid või kaheksakümnendate omajagu koomilisi pubekapainajaid, on toimunud filmide üldise tonaalsuse osas. Õudusžanril on jutustamise algusaegadest peale olnud teatud hoiatav-õpetlik alatoon. Praegu aga paistab, et moraalilooline lähenemine on vähemalt esmasel tasandil kõrvale jäetud. Enam ei surda vastavalt patususe järjekorrale ning kadunud on möödunud kümnenditel klassikaks saanud hea, ilusa, tubli ja moraalse "viimase tüdruku" roll, kes filmi lõpus kurjuse üle triumfeerib.
Range moraalse loogika asemele on tulnud märatsev anarhia, painajalik irratsionaalsus ja vaatajate harjunud loogikat mööda kulgevate ootuste süstemaatiline põrmustamine. Selle tendentsi võib ilmselt osalt kirjutada mõne aasta taguse rõhutatult ebakonventsionaalse narratiiviloogikaga Jaapani õudusfilmide ülimenu laine arvele, erilisi teeneid on küllap Takashi Miike legendaarsel "Prooviesinemisel" (Ôdishon, 1999). Nüüdisaegses horrorkinos domineerib fatalistlik, maailmalõpumeeleoluline alatoon ja õnnelikke lõppe ei ole.
Verejanu triumf
Lisaks üldisele negativismile on moodsates õudusfilmides hüppeliselt kasvanud näidatava materjali räigus. Sisuline plaan on žanris, kus loo originaalsus pole tihti suurem prioriteet, küll suhteliselt samaks jäänud (sellest ka ohtrad vana "klassika" uusversioonid). Ent viis, kuidas toimuvat näidatakse, on tsensuurireitingute-sõbraliku vihjelisuse asemel nüüd nihilistlikult detaililembene.
Filmide nagu "Saag", "Hostel" ja "Wolf Creek" peamiseks sisuks on südametunnistuspiinadeta esitatav sadism, sihitu piinamine ja sandistamine ning suvaliste inimeste teenimatud, perspektiivitud kannatused. See on materjal, mille tõsimeelne nautimine oleks selgelt ebaterve. Samas osutab kinosaali kontekstis mitte just meeldivalt mõjuv suund nii kujukalt ümbritseva maailma puudujääkidele, et seda võiks tõlgendada omamoodi ühiskonnakriitika või ülimürgiselt metatasandile viidud moraalilugemisena.
Esiteks on Lääne kristliku kultuuri vägivallatolerants väga suur ja aina suurenev, ning kinotsensuurireitingud, mis soosivad vägivalda, ent kardavad samas paaniliselt seksi, eriti mitteheteroseksi, silmakirjalikud. Sadistlikud õudusfilmid osutavad mõnuga ilmselgelt paigast ära ametlikele taluvuspiiridele (ehkki küllap on oletatava õilsa eesmärgi teenimisel abiks asjaolu, et tänapäeval tuleb film soodsa kõmu toel ots otsaga kokku ka ilma lastesõbraliku reitinguta.) Omasugustest jõhkraima mainega "Hostel" ei glorifitseeri vägivalda, vaid näitab seda kainestavalt brutaalse, jälgi ja absoluutselt pöördumatuna – mida see ka on. Kurb küll, kui tõesti oli vaja sellist filmi, et jõuaks kohale, kui haige on vägivalla käsitlemine legitiimse meelelahutusena.
Meedia vahendatud tõsielulisest vägivallast üleküllastunud maailmas on moodsate õudusfilmide perspektiivitus ja piiritu sadism paradoksaalselt käsitletav ühtaegu nii olukorraga kaasamängimisena – kuna publik järjepidevalt kalestub, tulebki kogu aeg panuseid tõsta – kui meediavägivalla devalveerumise, üldise empaatiavõime nüristumise ja maailmas kehtivate nihilistlike topeltstandardite kriitikana.
Miks vaevub kinopublik ärrituma ja olema pettunud, nähes fiktiivsete filmitegelaste mõttetuid "kannatusi" ja "surma" ehk näitlemist, meiki ja eriefekte, kui uudistekanaleid üleujutavad reaalsete inimeste ehedad kannatused ja tõelised surmad õieti kedagi isiklikult ei puuduta? Interneti vahendusel on masside vaateväljas rohkem võigast dokumentaalmaterjali kui iial enne – igaüks, kes tahab, võib vaadata tõsielu piiritut sadismi, reaalseid mõrvu, piinamist ja alandusi niipalju, kui viitsib. Miks te toote oma raha kinokassasse, et vaadata seda kõike "mängult", ja virisete pärast, et oli liiga traumeeriv?
B-kultuur
Õudusžanrit käsitletakse Läänes valdavalt kultuuri pulp- ja rämpskihistuse osana. Samas ei saa päriselt väita, et filmimaailma institutsioonid väldivad põhimõtteliselt õudusfilmide ametlikku tunnustamist, või vähemalt, et nad seda alati on teinud. Näiteks "Psycho" (1960) teenis neli Oscari-nominatsiooni, sealhulgas parima lavastaja ja parima naiskõrvalosa kategoorias, "The Exorcist" (1973) kandideeris koguni kümnele Oscarile ja võitis kolm, "Jaws" (1975) võitis samuti kolm ja kandideeris ka parima filmi kategoorias, "Carrie" (1976) tõi Oscari-nominatsioonid Sissy Spacekile nimiosas ja Piper Laurie’le Carrie ema rolli eest, jne.
Tõsi küll, umbes täpselt "Alienist" (1979) peale on USA filmiakadeemia õudukaid tunnustanud märgatavalt harvemini ja pea ainult tehnilistes kategooriates. Järgmise kümnendi õudusfilmilegendid, nagu Stanley Kubricku "The Shining" (1980) ja John Carpenteri "The Thing" (1982) kandideerisid hoopis Razzie’dele (aasta halvimate filmide auhind) ning sestpeale pole sirgjoonelisel horroril olnud eriti asja ei olulisematele auhinnatseremooniatele ega A-kategooria festivalidele. Eranditeks on vaid paar psühholoogilist õuduspõnevikku: "The Silence of the Lambs", mis 1991. aasta Oscari-jagamisel pea puhta töö tegi, ja Kathy Batesile Oscari toonud "Misery" (1990).
Halvas maines on ilmselt süüdi žanri camp’i kaldumine tsensuurireitinguid trotsivate B-kategooria splätterfilmide ja 1980. aastatel õitsele puhkenud camp’liku pubekahorrori kujul.
Värskeim trend ehk füüsilistele kannatustele keskenduv (ja toimemehhanismidelt pornograafiaga võrreldav) sadismiõudusfilmindus, nagu "Hostel" (2005), ei ole maineparanduse seisukohalt ilmselt eriti abiks. Institutsionaalse eiramise tasategemiseks annab "tõrjutud žanrite" organisatsioon nimega USA ulme-, fantaasia- ja õudusfilmide akadeemia 1972. aastast alates välja Saturni auhindu.
Levinumate filmihirmude välimääraja
Kummitused ja kurjad vaimud: vanim õudusfilmiteema, mille rikkalikke, sealhulgas koomilisi võimalusi on ekspluateeritud juba 19. sajandi lõpuaastatest peale.
Vampiirid: žanri üks populaarsemaid teemasid, mille juured ulatuvad 1920. aastatesse ("Nosferatu, eine Symphonie des Grauens", 1922). Jätkuva menu aluseks on kahtlemata seksuaalne alatoon.
Muumiad: klassikalised õudusfilmikoletised, kes on pärast 1930. aastaid siiski suhteliselt unarusse jäänud.
Hullud ja/või ebaeetilised teadlased ja ebaõnnestuvad eksperimendid: menukas juba 1920. aastatest peale ("Das Cabinet des Dr. Caligari", 1920; "Frankenstein", 1931 jne).
Tulnukainvasioon: teema õitseaeg oli 1950. aastatel, mil selles resoneerusid külma sõja aegsed hirmud ("The Day the Earth Stood Still", 1951; "The War of the Worlds", 1953 jne). Variatsioon on paranoia tavainimeste kuju võtta võiva kurjuse teemal ("Invasion of the Body Snatchers", 1956; "Village of the Damned", 1960). Viimastel kümnenditel leiab aines rakendust pigem komöödiates ja paroodiates.
Mõrvarlikud psühhopaadid ja maniakid ning hullumeelsus laiemalt: erakordselt elujõuline ja võimalusterohke žanr, mis õitseb 1960. aastatest peale. Materjal, mida annab ühtviisi edukalt vormistada nii kõrgkunsti kui B-filmina.
Deemonid ja kurjast vaimust vaevatud: žanr, mis tõstis oma koledat pead 1960. aastate teisel poolel ja ilmestas 1970. aastaid. ("Rosemary’s Baby", 1968; "The Exorcist", 1973). Seostub ka "deemonlike laste" alažanriga ("The Omen", 1976). Viimasel ajal muutunud võrdlemisi haruldaseks. (06.06.06 oli siiski päev, mil järjekordne "Oomen" maailma kinovaatajate ette jõudis.)
Nõidus, okultism:mitmesuguseid lahendusvõimalusi pakkuv aines võtab pahatihti B-filmi või komöödia kuju. Õudusfilmiklassikas esindavad seda näiteks "Witchfinder General" (1968) ja "Suspiria" (1977).
Verejanulised zombid, mutandid ja redneck’id: kuldaeg 1960.–70. aastatel odavates splätterfilmides nagu "Night of the Living Dead" (1968), "The Texas Chain Saw Massacre" (1974), "The Hills Have Eyes" (1977). See temaatika kuulub üsna ühemõtteliselt B-filminduse ampluaasse. Video- ja arvutimängudest rääkimata.
Loodus ja loomad: ilmselt surematu, ehkki võrdlemisi ühekülgne teema. Hirmuobjektide valik algab haidest, madudest ja ämblikest ning lõpeb hirmsate bakterite ja "tundmatute liikidega".
Võõrasse (sotsiaalsesse) keskkonda sattumine: suhteliselt intellektuaalsem žanr, mida lahendatakse õudusfilmina üsna harva, ehkki viimasel ajal näib tendents süvenevat. (Vanem näide on "The Wicker Man", 1973).
