Palju armastust, vähe anarhiat
Mis siis tänavu "Armastuse ja anarhia" menüüs on? Kuulsamatest tükkidest on pakkuda näiteks Jim Jarmuschi “Coffee and Cigarettes”, Kim Ki-duki “Samaritan Girl”, Michael Winterbottomi “Nine Songs”, Jean Luc Godardi “Our Music”, lisaks ka veidi Takeshi Kitanot, Takeshi Miiket, Lars von Trieri. Aga tegelikult pole tänavuaastane programm mingi suurte nimedega hitiparaad – suurem osa filme on kõrvalisemat laadi asjad. Sellest hoolimata on valik erakordselt hea, erinevalt varasematest aastatest ei õnnestunud mul sel aastal ühegi igava ega paha filmi peale sattuda.
Oma olemuselt on “Armastus ja anarhia” sarnane meie koduse Pimedate Ööde Filmifestivaliga, aga soomlaste kava on tunduvalt selektiivsemalt koostatud. Filmide valik on väiksem ja ühtlasema tasemega, samuti on programm paremini struktureeritud – olulisi filme näidatakse vähemalt kolmel-neljal päeval järjest, et kõik huvilised ihaldatud linateose ära näeksid.
Kui vanasti võis karta, et peavoolu-kinost kõrvale jäävad filmid võivad pahaaimamatul vaatajal kõhu lahti ehmatada, sest tingimata näidatakse suures plaanis kõrva äralõikamist, lapsevägistamist horrorit, terrorit ja muud head-paremat, siis praeguseks võib kindlalt öelda – seks ja ultravägivald on juba nii mainstreamiks muutunud, et paremaid indie-mehi see enam eriti ei eruta. Festivalifilmide keskmes on elu põhiväärtused: humaansus, armastus, perekond, eneseleidmine. Vaataja tähelepanu võitmiseks pole vaja pööraseid trikke teha: kui sul on midagi öelda, siis saavad inimesed sellest isegi aru. Mõistagi leiavad ka äärmustehuvilised endale delikatesse, aga suurem osa “Armastuse ja anarhia” filmivalikust on ka täiesti keskmisele kinokülastajale söödavad (ja erinevalt festivali reklaamiklipi lubadusest ei õnnestunud mul ühtegi oksendavat saalisviibijat näha).
Minu jaoks oli festivali üks kõrghetki Lõuna-Korea režissööri Kim Ki-duki “Samaritan Girl”. (Oma kõige viimase filmiga “Bin jip” võitis ta just Veneetsia festivalil parima režii eest eripreemia.) Eestis on PÖFFil olnud võimalik näha tema vapustavaid-ängistavaid-äraspidiseid lugusid “Saar” ja “Aadress: teadmata”, Sõprusse peaks varsti tulema ka tema natuke pettumustvalmistavalt lihtne, siiras ja vägivallavaba “Viis aastaaega”.
Ühest küljest räägib “Samaritan Girl” meile lapsprostituutidest, Jaapanis ja ka Koreas viimasel ajal levinud probleemist – tavalistest peredest pärit kooliplikad müüvad ennast salaja vanematele meestele, et uuteks riieteks, mobiilideks ja muudeks vidinateks lisataskuraha teenida. Kuna tüdrukud on liiga noored ja naiivsed mõistmaks, mida nad teevad, on film selgelt sihitud etteheitena (keskealistele) meestele, kel osadel endal teismelised tütred kodus. Aga umbes poole pealt lugu muutub. Ühe tüdruku isa saab teada, millega ta tütar tegeleb. Mis teie teeksite? Annaksite tappa, paneksite tuppa kinni, viskaksite kodunt välja? Ilma moraliseerimiseta ja täiesti klišeevabalt on Kim Ki-duk suutnud filmilinale paigutada loo lapse ja vanema suhte keerulistest jõujoontest, julgusest anda võimalus valikuks ja ennekõike andestusest. Ki-duk ei püüa rasketele küsimustele lihtsaid vastuseid pakkuda – ta räägib omal toorel, ootamatul ja isegi natuke süütul moel asjadest, mis puudutavad ühte kohta väga sügaval.
Täielikuks üllatusfilmiks sai Richard Linklateri (“School of Rock”, “Dazed and Confused”) uus film “Before Sunset”. Üheksa aastat tagasi tegi Linklater filmi “Before Sunrise”, mis rääkis rongis kohtunud Jesse (Ethan Hawke) ja Celine’i (Julie Delpy) üheöösuhtest – natuke naiivne ja kerge, aga väga romantiline armastusfilm, mida meeldetuletuseks ka tänavusel festivalil näidatakse. Nüüd, aastal 2004, on režissöör ja peaosalised koos uue filmi teinud – samad tegelased kohtuvad Pariisis, olles üheksa aastat vanemad. Režissöör ja näitlejad kirjutasid stsenaariumi koos, film kulgeb reaalses ajas ja näitab meile pooleteise tunni jooksul kunagiste armunute taaskohtumist. Nagu ütleb Jesse, on probleemid muutunud sügavamaks, aga aeg on andnud ka paremad oskused neid lahendada. Seda filmi on väga raske kirjeldada – samamoodi nagu “Lost in Translation”, on see väga tunnetuslik lugu. Näitlejakeskne mitte ainult selles mõttes, et seal on vaid kaks näitlejat, vaid ka selles mõttes, et Hawke ja Delpy on sinna osa oma elu sisse pannud (tänu millele tekib väga intensiivne ja vaimukas dialoog).
Kui sa ise oma töösse südame sisse paned, siis saavad ka teised sellest aru – “Before Sunrise” on sellele kindlaks tõestuseks. See ei ole Hollywoodi – armastuslugu, see on päris – armastuslugu; kõigis oma vigades, lahtistes otsades ja segadustes hirmuäratavalt universaalne ja liigutav. Minu jaoks kaheldamatult selle aasta kõige parem film.
Kindlasti tasub vaadata ka Euroopa ühe tugevama filmiriigi Taani viimase aja üht tunnustatumat linateost, Per Fly “Inheritance’i”. Restoranipidajast Christofferi isa poob ennast üles ja ta peab üle võtma perekonnale kuuluva pankrotiäärel vaakuva tehase. Tänase päeva Eestis väga kohase ja arusaadava loo keskmeks on mehe valik eraelu ja töö, õnne ja kohustuste vahel (mille kõrvale sobib Kiasmas vaadata Roi Vaara ülinaljakat videot “Artist’s Dilemma”). Surnud isa, võimuka ema ja kohustuste pinnalt kasvab välja omamoodi Hamleti-lugu – lihtne, aga suur ja sügav film. Kui on võimalik filme naistekateks ja meestekateks jagada, siis vähene jutt, sünge meeleolu ja tehases lirtsuv metall teevad “Inheritance’ist” eheda ja põhjamaise meesteka.
Väga mõnus, aga paljude jaoks raskestimõistetav on Jim Jarmuschi “Coffee & Cigarettes” – et film lõpuni kohale jõuaks, peab Spike Jonze’l ja Spike Leel vahet tegema. Kui seda ei oska, saab muidugi geeniuse uut filmi vaadata kui teravmeelset novellikogumikku, aga osas publikust tekitas see pettumuse. Jarmusch on filmi kokku pannud sketšidest, mida ühendavad kaks asja – kohvi ja sigaretid. Suhtlemiseks vajalikud vahendid, mis panevad jutustama, mõtlema, valetama. Näeme lihtsaid vestlusi alates kõige jaburamast small-talkist ja lõpetades täpselt selle vastandiga, esitatuna tippnäitlejate ja popstaaride poolt.
Ja siis võiks veel vaadata totakat Hispaania komöödiat kodusest pornofilmivalmistamisest “Torremolinos 73”, USA Arnold Oksmaa valulist ja edevat autoportreed “Tarnation”, Saksamaa-Iisrael teljel toimuvat jaburat gay-draamat “Walk on Water”, ameerika usuhullusest rääkivat noortekomöödiat “Saved!” ja Winterbottomit ja Zvjagintsevit ja animed ja veel igasuguseid asju. Neil, kes Soome sõita ei viitsi, tuleb pöialt hoida, et vähemasti osa heast kraamist detsembriks Eestisse toimetatakse.
Festival Armastus ja Anarhia kestab Helsingis selle nädala lõpuni. Festivali täpne kava on üleval võrguaadressil www.hiff.fi.
