Metsikute paikade kummardaja
Kui ajakirjanik ja looduseuurija Peeter Ernits sai juunikuus 50. aastaseks, siis suurt tseremooniat ta ei teinud. Varemalt on Ernits korraldanud selliseid häppeninge, et vähe pole.
Ühe sünnipäevapeo Ernits ikka pidas, oma raamatu “Mõned mu naabrid” esitlusel. Raamat tutvustab Ernitsa suvilanaabreid Kloogal: mitte inimesi, vaid näiteks reinuvaderit ja rästikut. Needsamad oodatud linnu- ja loomalood, mis Postimehe Arteris ilmuvad.
Kutsusime fotograaf Ingmar Muusikusega Peeter Ernitsa retkele Kakerdaja rappa. Esialgu tahtsime paariks päevaks eralduda ühele lääneranniku inimasustuseta laiule, kuid ei saanud ajakava klappima.
Ega Kakerdaja kehv koht ole, vastupidi, see on üks Eesti ilusamaid rabasid. Tegelikult on kõik rabad ilusad.
Autoga alustame liikumist Ardust, tee viib mööda Paunküla veehoidlast. Muusikus räägib, et tal on õnnestunud veehoidlal hiljuti Eestis haruldast lindu, järvekauri vaadelda. Selle linnu järgi on Kakerdaja raba nime saanud (kakerdaja on kauri üks nimesid).
Ega Muusikus tummadele seintele räägi. Peeter Ernits tunneb väga hästi linde. Kui keegi vähegi sirtsatab, on Ernitsal selge, kes.
Kui ta oli veel poiss ja käis Tallinna 42. Keskkoolis, jättis võimalusel tundidesse minemata, läks metsa. Meditsiiniõest ema Lya muretses poja pärast.
Ernits: “Poisipõlvest peale pole midagi kartnud. Juba kooli ajal olin nagu üksik hunt. Ema hoidis mind tagasi, rääkis, et ära metsa mine, see on ohtlik, põdral jooksuaeg. Sõitsin bussiga Vääna metsa. Kotis õpikute asemel pikad säärikud. Jaanus Remme, praegune Tartu Ülikooli molekulaarbioloogia professor, käis ka, tundsime kõiki sealseid röövlinde, isegi madukotka pesa teadsime. Kui koolipäev hakkas läbi saama, sõitsime tagasi Tallinna.
Või käisime Tommiga Halliste jõel parvetamas. Hea sõber Toomas Neumann, pikkade juustega nagu jeesuke, unistas, et saab kunagi Nobeli preemia. Küllap saabki, Tommil on suuri teeneid Parkinsoni tõve saladuste lahtimuukimisel, ta töötab Californias ühes tähtsas kliinikus.
Alates 6. klassist käisin noorte naturalistide keskjaamas. Uurisin linde, praegune suursaadik Rootsi kunni juures Toomas Tiivel liblikaid. Need olid tõsised teadustööd, praegu kõlbaks magistri saamiseks. Lisaks lõputud ekspeditsioonid nõukogude impeeriumi aladele. Põhja-Jäämerest Iraani piirini, Astrahan, Belovezje, Uural, Kesk-Aasia. Ise ei kulutanud ma ühtegi kopikat. Kõik selle vedas käima nüüdne Tallinna aukodanik, õpetaja Linda Metsaorg. Kõik see andis tohutult hea looduskogemuse.”
Praegu olevat Tartu Ülikooli tudengid rahapuudusel entomoloogiapraksi suisa Taaralinnas pidanud. Ernits noogutab, looduse tundmaõppimise võimalused on kehvemaks jäänud, pole enam seda haaret.
Krahviga ümber maailma
Tee pöörab Kautlasse (sealkandis finišeerib Erna-retk, Ernits paneb ette, et peaks hakkama ka Kurkse-retki korraldama), väljalt tõuseb lendu hiireviu. Ernits: “Hiireviudel kehv aasta, hiiri vähe.”
Pärast Kautlat kääname Napu silla poole. Muusikus teab, et Napus on uus sild, pääseb kindlasti üle. Vasemale jääb kena, kõrgem, kuiv põdrasamblikega männinõlv.
Ernits: “Ööbisin korra samasuguses kohas. Oli hea, kuiv koht. Midagi mul kaasas ei olnud, magamiskotti ei olnud. Tähed sirasid taevas, uinusin. Hommikul ärkasin, igavene larakas sitta kahe meetri kaugusel. Oli mind ära märgistanud. Ju ta nuusutas mind ka. Kui minna loodusesse ja jääda magama, võib ärgates igasuguseid huvitavaid asju näha.”
Muusikus räägib öödest looduses, mulle meenuvad ööd, kui me Peeter Ernitsaga Pariisis põhjusmõtteliselt metrood vältisime, hotellisuunalisi jalgsimatku tegime ja ta krahv Karakinist kõneles.
Krahv Karakin haudus 1990ndate keskel plaani korraldada Eesti esimene ümbermaailmareis ja kutsus Ernitsa (ta oli siis loodusmuuseumi direktor) loodusuurijana kaasa.
Krahv oli Tuula relvatehaste omanike järeltulija, kellele Vene riik ei olnud aga osalust tagasi andnud. Millistel asjaoludel Karakin Eestisse sai, Ernits ei tea.
Krahv nägi välja nagu John Lennon, pikkade juustega, käis tohutu koeraga ringi. Kui Ernits koeraga kahekesi kabineti jäi (krahv läks tualetti) ja end toolilt kergitas, ajas krahvi neljajalgne vend hambad irvi. Krahv oli tohutu väärikus ise, sitke kuju. Plaan oli minna Kon-Tiki moodi, parvega, igasuguste vahenditega. Reisi kulminatsiooniks pidi saama hetk, kui Karakin, Ernits ja operaator tõusevad õhupallil keeristormi, tornaado sisemuses selle tippu (tornaado sees on ju täielik tuulevaikus).
Aga see plaan läks 96. aasta paiku p…. Karakin ei suutnud Eestist leida raha, suutis Venemaalt, aga see poleks enam olnud Eesti ümberilmareis.
Ernits: “Hiljem kuulsin, et krahv oli kopti kiriku esindaja Baltimaades. Sellest reisiplaanist on mulle jäänud kilode kaupa materjale. Muidugi oleks ma kaasa läinud. Aga siis ei olnud Eesti veel küps selleks retkeks. Täna ma ei tea, kus krahv on.”
Südaöösel üle Muraka
Pärast Napu silda tuleb pööre vasemale, Mõnuvere poole. Esimese korraga eksime, teisel korral läheb pihta, tee tuleb tuttav ette.
Mõnuverega seoses meenub lõik Aare Mäemetsa Eesti järvede raamatust, mis kirjeldab, kuidas kaks Mõnuvere perepoega talvisel retkel üle Kakerdaja raba laukasse kukkusid ja uppusid. Õnnetuse koha peal on praegugi männitokkidest rist.
Peeter Ernits on ka seda risti näinud, Kakerdaja on talle väga tuttav koht, nagu ka teised suured rabad. Pärnumaa rabad. Läänemaa Suursoo, Laeva kant, Alutaguse kant, Puhatu, Muraka. Metsikud paigad, kohad, kuhu sai kaduda.
Ernits: “Pidin ükskord õhtul Muraka rappa minema, aga jäin Mustassaarde, Seeboldi juurde metsakohinat jooma. See võttis aega, metsa taga liigub aeg teises tempos. Aga ma ei loobunud oma ideest. Seljakott turjal, paks lambanahkne kasukas seljas, täis nagu tarakan, hakkasin öösel astuma. Laiad jahimehesuusad all.
Udu sees, igal sammul kleepus paks lumi suuskade alla, astu nagu galeeri ori, ise higist liimendmas. Mõtlesin, et suren ära, aga hommikuks jõudsin Roostojale, pandi Proodelite juures diivanile pommiga kella alla magama.
See oli mulle iseloomulik. Sõitsin õhtu eel bussiga Tallinnast minema, paika, kus ma kedagi ei tundnud. Panin end proovile, astusin täisvarustuses kümnete kilomeetrite kaupa, see andis võhma.”
Kuremäele õlle järele
Enne vabariigi taastulekut leidis rändaja öömaja metsavahtide juures, need olid isepäised, teissuguse mõtlemisega tegelased.
Ernits: “Üksinda rännata on kõige parem, suhted tekivad kergesti. Keegi polnud tuttav, aga said tuttavaks ja siis võeti nagu oma poegi vastu. Aega läks pool tundi, juba tee auras laua peal, juba korgiti pudelit lahti.
Kui Puhatu metsavahi Riksi ehk Richard Rekkori juurde jõudsin, oli saun köetud. Istusin hobuse selga ja sõitsin Kuremäe poodi õlle järgi. Tagasiteel hakkas hobune metsikult galoppima, ei osanud hobust galopist välja võtta. Õllepudelid lendasid puruks, hea, et killud selga ei läinud.
Metsavahid ja nende naised olid mulle nagu vanaisad ja vanaemad. Mul oli väga huvitav nendega rääkida. See oli mulle sügavalt sümpaatne seltskond. Tänu nendele vaatan maailma üpris teistmoodi.
Üks mutt Peressaares, kelle juures öömaja sain, oli nii õnnelik, et viimaks elavat hinge kohtas, ei raatsinud mind hetkekski jätta, kogu aeg rääkis. Rääkis voodi äärel, kui uinusin. Ja hommikul, kui silmad lahti tegin, ta ikka istus voodi juures ja rääkis.”
Kapitalism on metsavahid ära kaotanud. Nüüd taheti Ernitsale ükskord tuli peale anda, kui ta õhtul soo poolt ühele metsatalule lähenes. Õigusjärgne maaomanik paneb välja sildi, et maa on tema oma.
Ernits: “Sittagi see maa sulle kuulub, ütlen mina. Arvan, et on ka teistsugune vaatepunkt. Nagu juhtus Laulasmaa rästikutega. Suvilaehitajad hakkasid seal kurtma, et rästikud, kurinahad, ründavad. Pididki ründama, kui inimesed ehitasid otse nende sünnitusmajja. Kuulsin sellest siis, kui enamik rästikutest oli maha notitud. Ajab harja punaseks! Minu teaduslik töö solgitud. Olin neid rästikuid mõõtnud ja iseloomustanud, nende siksakke üles joonistanud, neid nägupidi tundma õppinud. Ja siis veel emotsionaalne pool, tulevad uued maaomanikud ja notivad oma lolluses tõelised õigusjärgsed maaomanikud, see tähendab siis rästikud maha.”
Rabaserv läheneb, auto akna taga tiheneb parmupilv.
Ernits: “Vennad teavad, et varsti saab verd, koorem liha tuleb metsa. Nad teavad, et varsti tehakse uks lahti.”
Lahkume sõiduvahendist, autojuht Gunnar sõidab üle Mõnuvere teise Kakerdaja serva vastu, seal on laudtee.
Kas laudteesid ja matkaradasid on juba liiga palju saanud?
Ernits: “Ise ma väldin selliseid kohti, laudrada peletab mind eemale. Need pole need kohad. Turistide jaoks küll vajalikud ja parem kui mitte midagi. Aga rabasid ja metsikuid paiku on võrratult rohkem, kui jõutakse ehitada laudteesid. Eesti on nii metsik.”
Trassiga Endla laukas
Ernits jagab parme tõrjuvat määret. Suundume rappa. Tahame hea loodusetundja juuresolekut ära kasutada, juhime raba servas Ernitsa tähelepanu ühtedele pabulatele.
Ernits heidab pilgu: “Põder, noorloom. Kui emale sõbrannad külla tulid, raputasin sellised tuhksuhkruga üle ja panin lauale. Seal on ju vitamiinid.”
Rabalagedal selgub, et on suhteliselt kuiv ja sumpamist vähe. Ernits meenutab loodusemeest Hillar Pärjasaart, kes samalt lagedalt talle loodusmuuseumisse mitu üliharuldase rabapistriku pesa tõi.
Ernits: “Hillar Pärjasaar kolas ringi nagu metstont, tema oli see, kes mängis Marani filmis “Laanetaguse suvi” vanameest. Keegi ei saanud talle loodusetundmises vastu. Kuhu Pärjasaar läks, seal haruldased liigid ilmusid. Küsimus on selles, et Pärjasaar oskas vaadata.” P>
Ernits pidi kord suvi läbi kipsis rindkerega lamama. Vana ronijana läks liiga julgeks ja kukkus. Selgroomõra.
Ernits: “Ime läbi pääsesin halvatusest. Rindkere kolm kuud kipsis, oraga sai selga sügada. Istusin Nõmmel ja vahtisin pikksilmaga taevast. Ja ma nägin ära kotkad, pistrikud, kakud, praktiliselt kõik röövlinnud. Tallinna kohal! Kõik oleneb sellest, kuidas oskad vaadata.”
Keset raba märkab Ernits ristiämbliku võrgus laibakärbest, talle väga meeldivad laibakärbsed. “Nüüd lahkub hing temast endast. Kujuta ette, kuidas muti laibal hakkab rind pärast surma äkki liikuma. Mõtled, et hing on mutist igaveseks lahkunud, aga näe pole. Vahepeal maandus mutil laibakärbes ja poetas sinna oma vaglad. Rind hakkas taas tõusma.”
Gunnar juba lehvitab Kakerdaja järve juures laudtee otsal. Niisama lihtsalt, vaevalt paari tunniga on see rabaületamine läinud. Algab suplus.
Ernits (laukas ujudes): “Mul tuleb meelde, kuidas me Hans Voldemar Trassiga Endlas ujusime ja napsu võtsime. Väikesed pitsid olid laudtee peal. Viin see ei olnud, peenem naps oli. Võtsime pitsi, ujusime, filosofeerisime, ujusime, võtsime pitsi. Mahedas augustiöös, midagi toredamat on raske välja mõelda.”
Peeter Ernits enda kuvandist
Inimesest tekib mingi kuvand, minu kuvand on ajakirjanik, loodusemees. Aga neid asju, mis mind huvitab, on märgatavalt rohkem. Tahan maalida ja joonistada, õige aeg on romaane kirjutada.
Olen paberitega nõid, Stepanjani õpilane, läbinud nii musta-, valge kui ka armumaagia täiskursuse. Arvan, et iga inimene saab teist aidata, kui ta usub.
Kui töötasin Luubis, oli väga sümpaatne, et väljaandja Heldur Tõnisson seadis sihi, et rahval on õigus teada saada, kui korrumpeerunud ta võimuladvik on. Eesti ühiskonnas aga on eetilised normid lõdvad. See peab olema väga raske pauk, kui ajakirjaniku töö kedagi kohalt liigutab.
Postimehe erikorrespondendina tegelen päevast päeva uuriva ajakirjandusega, otsin korruptsiooniavaldusi, loen kohtutoimikuid, vestlen inimestega.
See on töö, millest väga vähe jõuab lehte. Villa on vähe, aga töö on huvitav. Loomult olen analüütik, võtan luubi alla inimese, kes on samasugune loom nagu ülejäänudki.
Endale ja oma klannile hüvede hankimine, mis on loomariigis väga loomulik, on iseloomulik ka inimesele. Inimene on poliitiline ja majanduslik loom, midagi pole parata.
