Elmar May "'Che Guevara"'
Olioni persoonisari on varemgi halvasti üllatanud ning "Che Guevara" pole erand - taas on kokku saanud väljapaistev isiksus ja kahtlase väärtusega tõlketeos.
Originaalis 1973. ilmunud Elmar May raamat ei anna tõsise biograafia mõõtu välja - pigem meenutab "Che Guevara" rabistavat referaati, kus napilt sajal küljel püütakse anda kiirülevaade revolutsionääri elust. Paljud peatükid piirduvad poole leheküljega, mitmeid võtmesündmusi mainitakse vaid paari lausega, hoolimata muljetavaldavast viidete hulgast on suur osa neist juhuslikud päevalehetsitaadid.
Küsitavusi tekitab ka pildimaterjal ning kaanefoto valik - ehk on tõesti parem, et loobuti kõigile tuntud "tähebaretis Guevarast", ühest ülekasutatuimast fotost maailmas, kuid miks peab kuulus argentiinlane selle asemel välja nägema nagu paistes Ho Chi Minh?
Pealiskaudse pisiblufi käsiraamatuna võib Elmar May "Che Guevarat" isegi aktsepteerida, kuid kellel sügavam huvi vabadusvõitleja vastu, süvenegu tuumakamatesse teostesse. Hea õnne korral leiab raamatukogudest 1983. a. eestikeelse "Ernesto Che Guevara", värskematest biograafiatest olgu märgitud mehhiklase Jorge G. Castaneda "Companero" ja ameeriklase Jon Lee Andersoni "A Revolutionary Life". Ja kel rohkem kannatust, oodaku ära Hollywoodi Che-käsitlus - nimelt plaanivad Steven Soderbergh ja Terrence Malick Guevarast filmi vändata, kus peaosas companero Benicio Del Toro.
