Mulle meenutab see hästi illustreeritud raamat kunstialbumit. Ka sõda on kunst ja see raamat sisaldab selle hävitava kunsti viitekümmet tippteost. Nii nagu igaüks meist teab Mona Lisat, nii teame Waterloo või Stalingradi lahingut.
Raamatu autor on oma valikut tehes laiendanud lahingu mõistet, nii näiteks pole Barbarossa mitte üks lahing, vaid paljudest lahingutest koosnev sõjaline operatsioon. Selline lähenemine on tegelikult möödapääsmatu, sest Barbarossa plaani ühest mingist lahingust kirjutamine olnuks mõttetu, samas plaanist üldse kirjutamata jätmine selge puudujääk.
Ette võiks raamatule heita näiteks Barbarossa peatükis Eesti kohta kirjutatut. “Eestis kasutasid antikommunistlikud rühmitised võimalust, et rünnata taganevat Punaarmeed. Paar nädalat pärast Saksa okupatsiooni algust pöördus rahva viha mitmel pool kohalike juutide vastu, mis lõppes sakslaste vaikival heakskiidul verevalamise ja muude metsikustega,” kirjutab autor lk 101. Seda lugedes jääb ekslik mulje, et eestlased ja lätlased hakkasid esimese asjana pärast venelaste väljalöömist juute hukkama.
Ka peatükis Kabul 1988 on veidi kummastav väide. “Afganistanis omandatud kogemused võimaldasid Vene armeel võidelda edukalt tšetšeeni separatistide vastu Kaukaasias,” kirjutab Newark lk 185. Ei ütleks, et Vene armee oleks saavutanud suurt edu. Miks muidu kestavad lahingud Tšetšeenias edasi ning sõja lõppu pole seal kuskil näha.
Kas selles raamatus on mõni oluline lahing või operatsioon puudu? Kindlasti teeks mõni teine autor samasugust raamatut kirjutades veidi teistsuguse valiku. Nii nagu ka kunsti tippteostest albumi koostaja. Mina võibolla oleks raamatusse pannud Soome Talvesõja 1939, mis andis sakslastele selge signaali Nõukogude Liidu sõjaväe nõrkusest ning mille ajel sakslased nii julgelt oma Barbarossa plaani suvel 1941 käivitasid. Ja mis lõpuks viis sakslased katastroofini. Ehk nagu Tim Newark raamatu sissejuhatuses kirjutab: “Suurim viga, mida sõjas võib teha, on alahinnata oma vastast.”