Prostituudi kättemaks

Kaks meest istusid väljamõeldud vägistamissüüdistuse eest 624 päeva trellide taga. Riik maksis neile valurahaks ligi miljon krooni.

5.jaanuaril 2005 ärkas ehitusmees Urmas Liivo (40) hommikul kell viis. Mees polnud ööseks koju jõudnud, vaid põõnas otse ehitusobjektil, ühe Pääskülas asuva lao puhkeruumis. Eelmisel õhtul oli jäädud töökohale pidutsema. Kõrval norskas tema paarimees ja peokaaslane Reimo Tenor (27). Mehi äratas ootamatu prõmmimine välisuksele.

"Nagu ukse lahti tegin, sain vastu hambaid," meenutab Liivo. "Olen varem poksiga tegelnud, oleks vastu pannud, aga nad pudenesid sisse nagu tarakanid. Surusid mu kohe maha."

Sissetungijad hakkasid omavahel vaidlema, kuhu mehed viia, kas Sauele või linna. Kuuldes, et Sauel oli mingi avaldus kirjutatud, jõudis Liivole kohale, et äratajad olid politseist. Mehed viidigi Saue osakonda. Kinnivõtmise põhjus oli karm -  süüdistus vägistamises. Hommikueineks oli seletuskirja kirjutamine. Kaks aastat hiljem mäletab Liivo oma kirjatükki sõna sõnalt:

Veeraga tutvusime läbi teise tüdruku Ljuba (

tüdrukute nimed muudetud - toim.

). Mõlemad seksivad raha eest. Hind on 300 krooni pauk.

Ljuba helistas 8. septembril 2004 mu tööandjale Einar Lallole (40). Ljuba nuttis, et tema sõbranna Veera seksib tema mehega. Ljuba soovis, et Einar viiks teda Kehrasse. Meie Einariga olime just Soomes.

Einar ütles, et saab alles järgmine päev Ljuba Kehrasse viia. Järgmisel päeval olid sõbrannad ära leppinud. Meie autosse istus neist vaid Veera, kuna Ljuba jäi oma last hoidma.

Küsisin Veeralt, kui vana ta on. Ta vastas, et 19.

Küsisin, kas ta õpib või töötab. Ta vastas, et hoiab ühe rekkamehe last ja saab selle eest 2000 krooni kuus.

Küsisin, kas elab ära. Ta vastas, et ei ela ja lisaks seksib selle rekkamehega raha eest. Siis rääkis ta veel, kuidas on koos sõbrannaga selle ja veel kolme rekkamehega seksiorgiaid pidanud.

Küsisin, kuidas me kolmekesi pidu paneme. Ta vastas, et kui raha on, saab kolmekesi pidu panna küll.

Sõitsime Einari suvilasse. Esimesena oli vahekorras Einar, pärast mina. Hommikul pidime raha andma - mina 500, Einar 500. Tüdrukul polnud õieti riideid ega mobiiltelefoni. Ostsime talle Lombardist telefoni. Sõime Kristiines, pärast sõitsime Pääskülla Einari lattu, kus ma näitasin, kuhu mida ehitan.

Einar rääkis, et tal on viis autot ja raha vähemalt miljon krooni. Kui Veera seda kuulis, ütles ta, et oo-jee, mul on nüüd rikas sponsor. Einar viis mind koju ja läks ise Veeraga seksima.

Teine kord helistas Veera mulle paar nädalat hiljem ja küsis raha. Ütlesin, et kui ta seksib minuga, siis saab raha. Ta tuli mulle töö juurde. Tegime puhkeruumis seksi ära. Panin lauale 300 krooni.

Veera oli kuidagi rahulolematu. Ta hakkas nutma ja rääkis, et tal on õde ajuvähiga haiglas. Rahustasin ta maha ja andsin veel 100 krooni. Ta läks välja suitsu tegema. Kuni ma riideid vahetasin, oli ta ära läinud. Sõitsin pärast jalgrattaga ümber Pääsküla, aga ei leidnud teda kusagilt.

Veera helistas umbes nädal hiljem ja kutsus pidu panema. Küsisin, kuidas tema õega lood on. Ta vastas, et õde juba surnud ja ei jõudnud teda vaatama minna. Mul ei olnud peotuju, jäin oma naise ja lapsega koju.

Kaks nädalat hiljem sai Veera teada, et sõid an Einariga Soome. Veera palus end kaasa võtta. Ta oli nõus suppi keetma ja raha eest seksima. Einar ostis talle piletid. Veera oli vahepeal Einarilt mitu tuhat krooni võlgu võtnud.

Soomes me tööd ei saanud ja tulime järgmine päev tagasi. Veera seksis seal ühe soomlasega ja maksis Einarile võla ära. See oli detsembris 2004.

4. jaanuaril 2005 helistas Veera Reimole, keda ta tundis varasemast. Nad olid kunagi koos pidu pannud. Veera pakkus, et võiks pidu panna. Reimo vastas, et ta on koos minuga tööl.

Veera vastas, et tore, siis saab raha teenida. Tööle tuli ka Einar. Ütlesime, et Veera tahab raha teenida. Einar vastas, et teab seda, kuna Veera oli ka talle helistanud.

Kell 19 võtsime Veera Laagri poe juures auto peale, Pääsküla poest võtsime õlut ja sõitsime lattu pidu panema. Algul ma näitasin Veerale sauna, mida ehitasime. See meeldis talle, aga seal oli neli kraadi külma, sest kommunikatsioonid ei olnud veel valmis.

Esimesena seksis Einar, teisena Reimo, kolmandana mina. Seksiti puhkeruumis. Kes ei seksinud, ootas väljas.

Pärast mind läks Einar koju autot vahetama, tal oli öösel vaja kuhugi sõita ja ta pidi Veera Keilasse ära viima. Einar oli ära 25 minutit.

Mina käisin vahepeal Pääsküla poes. Mul oli kaks 500kroonist, vahetasin ühe lahti.

Tagasi tulles nägin, et Reimo ja Veera kuulavad puhkeruumis muusikat. Ka Einar jõudis tagasi. Veera nõudis raha. Ma pakkusin 300 või kui tahab 500, tehku strippi.

Veera oli nõus strippi tegema. Panin talle 500 krooni trussikute vahele. Kui ta laual tantsis, siis ta tõmbas trussikud põlvini nii, et raha kukkus laua alla. Ma korjasin selle üles ja panin tasku. Veera ütles, et pidu on läbi ja enam ei seksita ja nõudis raha.

Ma ütlesin, et Einar on mulle töö eest võlgu, et maksku tema Veerale. Einar nõustus. Reimo palus Einaril ka tema eest maksta. Me mõlemad ehitasime ju talle sauna.

Kokku oli summa seega 1100, sest stripp maksis 200 krooni. Kell oli 22.05. Veera pidi kell 23 Keilas tolle rekkamehe juures olema. Einar sõitis siis Veerat Keilasse ära viima.

Liivot Sauel üle kuulanud uurija ütles, et pole ilusamat muinasjuttu lugenud. Veera oli politseile rääkinud, et mehed on teda nii peksnud kui ka vägistanud. Olukorda raskendas fakt, et tüdruk osutus alaealiseks. 19 asemel oli tal aastaid 17.

Pealekauba teatas Veera, et ta ei tunne ei Liivot ega ka Lallot, vaid on tuttav ainult Tenoriga. Meeste puhkeruumis aga polevat ta varem käinudki.

Uurija soovitas Liivol ruttu kirjutada puhtsüdamlik ülestunnistus, mida kohtunik arvestaks karistuse määramisel süüd kergendava asjaoluna. Liivo kinnitas, käsi südamel, et tema seletuskiri ongi puhtsüdamlik.

Seepeale köitis uurija tema "muinasjutu" toimiku vahele sõnadega: "Nüüd paneb kohtunik sulle täiega. Sa oled ju enne kinni istunud ka."

Järgmises peatuspaigas, Tallinna Kesklinna politseiosakonnas võtsid politseiametnikud ette Liivo hämara mineviku.

Kuni 1993. aastani kandis sama mees nime Hussein Maharam. 1980. aastate teisel poolel tuli aseri rahvusest mees tõstmises Tallinna meistriks.

Noor Hussein oli ka kõva jalgrattur, lauatennise meistrikandidaat ja poksija. 1990. aastate algul valis ta endale turumajanduse tekkimise ajastule väga iseloomuliku am eti, teenides leiba võlgade väljanõudjana. Hüüdnime "Saddam" kandnud mehe karjäär lõppes 1995 nelja-aastase vanglakaristusega röövimise eest. Kui ta vangist vabanes, oli Eestis alanud ehitusbuum. Nii sai ka temast ehitustööline.

Sõnadega "Sa oled ju Hussein! Kui sulle habe ette kasvatada, saab su ameeriklastele maha müüa," algas Liivo ülekuulamine kesklinna politseis. Ka seekord ei uskunud uurijad Liivo juttu. Talle ähvardati keldris peksa anda, kui ta kohe tõtt ei räägi.

Kõrvaltoas oli Tenor vahepeal rääkinud, et ainult Liivo seksis tüdrukuga. Nüüd nõuti Liivolt, et ta töökaaslase väidet kinnitaks, et saaks rutem asjaga ühele poole.

Liivo raius oma, et ei hakka valetama. Ülaltoodud sõnastusega seletuskirju kirjutas ta sel päeval ühtekokku viis tükki. Ööseks viidi sõbrad Rahumäe arestimajja.

Järgmisel päeval lasi Tallinna kohtunik Leo Kunman nad pärast küsitlust vabaks. "Kunman on tore kohtunik. Ta nägi kohe, et asi on vale," kiidab Liivo.

Vabanenud mehed põrutasid Soome, kus said ühtäkki ametlikud töökohad fimas Novako. Kahe nädala pärast tuli aga kutse ilmuda Tallinna ringkonnakohtusse. Korra kohtus õiguse saanud, saabusid mehed Soomest 27. jaanuaril 2005 julgelt kodumaale. Nad võeti aga taas vahi alla ja paigutati Tallinna vanglasse.

"Ühtki korda kahe aasta jooksul ei käidud mind küsitlemas," imestab Liivo. Ta taotles enda vabastamist, viidates pere ja töökoha olemasolule. Taotlusi aga ei rahuldatud.

"See on ka mõistetav. Neil oli kartus, et ma võiksin pakku minna või kannatanut mõjutada. Aga sel juhul poleks ma ju üldse Soomest tagasi tulnud."

Lõplik kohtupidamine Liivo üle algas jaanuaris 2006. 2005 sügisel lükkusid istungid kahel korral edasi, sest hoopis Veera ei tahtnud tunnistama tulla. Lõpuks tõi politsei tütarlapse sunniviisil kohale.

Kuna tegemist oli vägistamissüüdistusega, mõistis kohtunik Julia Vernikova õigust kinniste uste taga. Istungeid oli kolm ja igal korral tuli Veera välja uue versiooniga. 

"Ühel istungil kirjeldas kannatanu, kuidas Reimo temaga saunaruumis neli korda seksis. Saunas oli ju neli kraadi külma! Kohtunik küsiski, et kuidas see võimalik on, kas nad on pingviinid," meenutab Liivo.

Kohtus oldi siiski naljast kaugel. Järgmisel korral kirjeldas Veera pisarsilmil, kuidas Liivo teda näkku peksis, nii et peoruumis veri lainetas. Poksijast võiks sellist vägitükki isegi uskuda. Aga sündmuspaigalt leidsid kriminalistid vaid ühe verepleki. See oli pärit laualt ja jäänud tampoonist. 

Liivo arvates kogus politsei asitõendeid üldse imelikult. Kui Liivo ja Tenori arreteerimise hetkel oli peolaual vaid neli õllepudelit, siis kohtusse toodud fotodel nägi sama laud välja nagu äke. "Paistis, et kõik pudelid, mis puhkeruumi aegade jooksul kogunenud olid, rivistati üles."

Imelik lugu olevat ka kannatanu aluspükste sattumisega asitõendite hulka. "Trussikuid Veera ära ei võtnudki, isegi strippides lasi need vaid põlvini, siis kui mu viiesajane sealt vahelt välja kukkus. Minu arust oli see tema rekkamees arreteerimise hommikul politseiga kaasas. Karjus kogu aeg, et kus on peksja Einar L allo. Ilmselt rekkamees sokutaski püksid puhkeruumi ja soovitas Veeral vägistamine kokku valetada."

Ekspertiisi tulemused Veera ütlusi ei kinnitanud. Ei peksmist, kägistamist ega vägistamist. Lõpuks võttis tütarlaps otse kohtusaalis oma sõnad tagasi. Ta teatas, et valetas vägistamise loo kokku kättemaksuks. Ja motiiv? Veera sõnul ei maksnud mehed talle raha ning üks neist lõi teda rusikaga näkku.

11. oktoobril 2006 mõistis kohtunik Vernikova ligi kaks aastat vahi all istunud Liivo ja Tenori õigeks. Alusetult vabaduse võtmise eest sai kumbki riigilt kahjutasu ligi 440 000 krooni.

Ainsana sai karistada hoopis Lallo, kes oli seni viibinud vabaduses elukohast lahkumise keeluga. Tüdruku peksmise ja vahekorrale sundimise eest määrati talle kaks aastat vanglat tingimisi.

"Kui Einar Veera Keilasse viis, küsis Veera 1500 krooni. Einar ütles, et annab 1000 või ei anna üldse. Veera sülitas talle näkku. Einar vihastas, lõi Veerat ja viskas ta autost välja," selgitab Liivo. 

Sellest saigi alguse kriminaalne lugu, mis võttis kahelt mehelt 22 kuuks vabaduse ja riigikassalt ligi miljon krooni valuraha. Riik üritab seda raha omakorda Veeralt välja nõuda.

"Sellelt naiselt sellist raha ei saa," arvab Liivo.

Prokuröri kommentaar

Artiklis kajastatud juhtumi kujul on tegu esimese astme kuriteoga ehk siis alaealise vägistamisega. Sedavõrd tõsise kuriteokahtluse korral lähtutakse kahtlustatavate vahistamisel eelkõige sellest, et vabaduses viibides võib kahtlusalune jätkata kuritegude toimepanemist, sh asuda mõjutama kannatanut muutma ütlusi.

Kahtlustatavatele süüdistuse esitamisel lähtus prokurör eeluurimise käigus kogutud objektiivsetest tõenditest ning kannatanu, tunnistajate ja kahtlustatavate ütlustest. Prokurör hindas tõendeid kogumis ning leidis, et süüdistuse esitamine on põhjendatud. Tõendeid hinnates ei tekkinud prokuröril kahtlust, et kannatanu võib kohtus oma ütlusi muuta.

Kannatanu kuulati kohtueelses menetluses üle kolmel korral ning ta kinnitas järjepidevalt, et 4.01.2005 astusid kahtlustatavad Pärnu maanteel asuvas garaažis vastu tema tahtmist ja füüsilist vägivalda kasutades temaga sugulisse vahekorda. Asjaolu, et kannatanu suhtes oli kasutatud füüsilist vägivalda, kinnitasid tunnistajate ütlused, kes nägid kanntanu näol väidetava vägistamise õhtul vigastusi ja kellele kannatanu ka ise oli rääkinud, et teda vägistati. Vigastused olid ka kohtuarsti poolt fotografeeritud. Lisaks sellele langesid kannatanu seletused, mida ta andis eksperdile toimunu kohta, täielikult kokku temal tuvastatud vigastustega näol, kehal, jäsemetel. DNA-ekspertiisiga tuvastati ka sündmuskohalt võetud ekspertiisiobjektidelt (kušeti väljalõiked, proov diivanilaualt jne) võetud proovidelt (sisaldasid seemnevedelikku) nii kahtlustatavate kui kannatanu DNAd. Samuti soovib prokurör tähelepanu juhtida asjaolule, et eeluurimise ajal kahtlustatavate poolt antud ütlused olid vastuolulised, mis andis prokurörile aluse kahelda nende ütluste tõepärasuses.

Tuginedes eelnevale kogemusele, saab prokurör öelda, et ütluste muutmist või neist distantseerumist võivad põhjustada mitmesugused asjaolud. Näiteks on esinenud juhtumeid, kus proovitakse kannatanut või tunnistajat mõjutada, kas raha, vägivalla või mõne teise teguri abil. Mis oli antud juhul kannatanu ütluste muutmise põhjuseks ja millal siis ikkagi kannatanu andis valeütlusi, peab selguma kriminaalmenetluse käigus, mis on alustatud kannatanu suhtes teadlikult valeütluste andmise osas.

Vägistamisjuhtumite puhul suhtutakse kannatanu ütlustusse ettevaatlikult. Lisaks kannatanu väidetele peavad kindlasti eksisteerima ka teised objektiivsed tõendid. Juhtumeid, kus tehakse valeavaldusi, paraku siiski on, kuid üldjuhul tuvastatakse need eeluurimise käigus ning sel juhul läheb kriminaalasi lõpetamisele.

Andra Sild

Põhja Ringkonnaprokuratuuri alaealiste osakonna ringkonnaprokurör