KRA on kaitseministeeriumi valitsemisalas olev asutus. Kaudselt, nime nimetamata, õiendas Ligi selles artiklis arveid vana vingamehe, kaitseväe juhataja Tarmo Kõutsiga.

Artikkel tegi oma töö: ilmselt sai kellelgi kaitseväe ohvitseridest villand peksupoisiks olemisest ning ta lekitas Eesti Ekspressile ametliku ettekande Eesti kaitseväe Tapa Väljaõppekeskuse (VÕK) staabiü lemalt kapten Veiko-Vello Palmilt. Dokument on dateeritud 14. juuliga, pealkirjaks on "Ettekanne kutsealuste kohta".

Dokumendi mõistmiseks olgu kõigepealt öeldud, et väekohustuslike poiste põhimassi kutsumine teenistusse toimub alles sügisel. Praegu käib nn eelkutsumine, mille eesmärk on saada armeele esmatasandi juhid. Need on allohvitserid ja tulevased reservohvitserid, kes peavad sügisel kutsutavate poiste hulgas täitma juhi funktsiooni.  Tapal koolitatakse suurtükiväelasi. Võib oletada, et see on nõudlik amet, mis eeldab tehnilist taipu ja matemaatilist mõtlemist.

Kaitseväeteenistuse seaduse ning kaitseministri määrusega on neile kehtestatud järgmised nõudmised: reservohvitseridele kõrgharidus, allohvitseridele keskharidus, ning muidugi oodatakse mõlemalt kategoorialt riigikeele valdamist, kõlblikkust tegevteenistuseks (tervislik seisund seega) ja nad ei tohi olla kriminaalkorras karistatud.

Ja nüüd dokumendi sisu. VÕKi staabiülem teatab maaväe staabi ülemale kolonelleitnant Meelis Kiilile, et tema juurde saabunud kutsealustest vastab nendele nõudmistele vaid 33,5 protsenti meestest. Algselt VÕKi saadetud 228 kutsealusest langes kohe välja 19 poissi (dokumendi lisas toodud põhjustes on nimetatud hüpertooniat, epilepsiat, tugevat lühinägelikkust, astmat; mittemeditsiinilistest põhjustest on drastilisim näide keegi põhiharidusega poiss, keda on karistatud kokku kaheksal korral alkoholi tarbimise ja avaliku korra rikkumise eest).

Sõelale jäänud 209 kutsealuse kvaliteet:

  • kõrgharidusega 4 kutsealust
  • kesk-eriharidusega 70
  • keskharidusega 99
  • põhiharidusega 36 ehk üle 17%
  • kõlblik teenistuseks 165
  • kõlblik teenistuseks piirangutega 44 ehk 21%
  • kriminaalkorras karistatud 9
  • juhilubadeta on 81 ehk 39%
  • riigikeelt ei valda 23 kutsealust ehk 11%.

VÕKi staabiülem teatab oma kõrgemale ülemale, et ta võttis ühendust KRA peadirektori asetäitjaga, tehes talle ettepaneku saata kriteeriumidele mittevastavad poisid koju tagasi, et kutsuda nad taas väkke oktoobris - lihtsõduriteks. Talle vastati eitavalt.

Vaadake veel kord statistikat. See siis on Eesti kaitseväkke kutstutud meeste koorekiht. Millise tasemega võib veel olla oktoobrikuine kontingent? Hüva, ärme paanitse. Oletame, et KRA siiski pole oma ülesannete kõrgusel (annaks kõigevägevam), et KRA saadab eelkutsumise ajal kaitseväkke juhuslikult valitud poisse - võtab nimekirja ning suskab sinna pliiatsiga pimesi. Oletame, et kui valitaks hoolsamalt, siis saaks poisse, kes tipp-topp vastavad nõuetele.

Kaitseminister Ligi veenab meid siiski 11. juuli EPLi artiklis, et KRA töötab hästi. Meil pole põhjust Ligi sõnades kahelda. Me eeldame, et Eesti vabariigi minister teab, mida ta räägib. Tähendab, Tapa VÕKi saadetud poisid ongi parim, mis meil hetkel saada. Sealhulgas põhiharidusega poisid, kriminaalkorras karistatud sellid, umbkeelsed tegelased. Koorekiht.

Klassikaline Eesti küsimus kõlab: kas sellist kaitseväge me tahtsimegi? Ega vist. Järelikult... Edasi kutselise armee poole?

Ent nüüd täpsustagem: millise kontingendi seast hakatakse värbama kut selise armee sõdureid? Tegelikult sama põlvkonna meeste seast. Ja nüüd ongi suur küsimus, kas kutselisusele üleminek annab kvaliteedi paranemise või vastupidi, halvenemise. Kas põhiharidusega ning umbkeelsete osakaal suureneks või väheneks; ja kui esimest, siis kas see on ühiskondlikult vastuvõetav või ei ole?

Kuuldavasti arutatakse vanas NATO riigis Hollandis tõsiselt, kas nende kutseline sõjavägi võiks koosneda Türgi kodanikest. Türgi on NATO riik, Anatoolias ja Kurdistanis on kõvasti noori mehi, kel puudub tegevus. Kuna põliseid hollandlasi ei meelita armeesse ühegi meepoti ega präänikuga, siis võib-olla tuleks värvata neid asendama türklased. Holland on edukas ning respektaabel riik, hollandlaste matkimine (siinkohal ei mõelda lastepilastajate parteid ega muud üliliberaalset liialdust) poleks häbiväärne. Kas Eesti kaitseväeline arengumõte võiks võtta suuna võõrleegionile?

Kaitseministeeriumi ja Kaitseväe peastaabi suhteid ülal tsiteeritud dokumendi leke paremaks ei muuda. Tõenäoliselt tuleb ametkondliku sõja järgmine raund küsimuses, miks polnud sel dokumendi märget "ametkondlikuks kasutamiseks" (siis ma seda siin ei tsiteeriks) ja kas Tapa VÕKi hädades on ikka süüdi KRA ja kaitseministeerium või hoopis kaitsevägi ise. Mis on ühiskondlikult võttes teisejärguline vaidlus.

Dokumendi leke oli hädavajalik. Kutselise armee propageerimise sõnavahu peale on avalikkusel tarvis ka numbreid haugata. Nüüd on meil vähemalt mingisugused andmed debati algatamiseks olemas. 

 Jürgen Ligi: riigikaitsesse on planeeritud õhku

Tapa Väljaõppekeskusesse suunatud 228 kutsealuse kvaliteet oli kaitseväe spetsialistide hinnangul halb. Kas kaitseväel on liiga kõrged nõudmised?

See pole mingi tänavune uudis. Poiste kehaline ja vaimne seisund on nõrgavõitu, põhjuseks eluviisid ja väärtushinnangud. Eluviiside puhul algab asi ikka kodust ja koolist ning sõjavägi või KRA ei saa siin süüdi olla. Üksikud tervisehädad on tihti ka halb õnn. Aga nõudmised on kindlasti ebamõistlikud näiteks karistatuse suhtes väärtegude eest. Liiklustrahv ei saa kaitseväest vabastada.

Kas üleminekul kutselisele sõjaväele on teie hinnangul tagatud nõutava kvaliteediga meeste piisav juurdevool kutselisse sõjaväkke?

Eesti puhul pole ühegi ameti jaoks inimesi piisavalt, piisavalt häid ammugi mitte. Ja ammugi mitte piisavaks sõjaliseks enesekaitseks. Kõik valdkonnad konkureerivad, ja kaitsevägi teeb seda praegugi. Ikka töö-ja elutingimuste ning palgaga.

Meie riigikaitsesse on paraku alati püütud planeerida õhku. Investeeringuid on taotletud mitu korda üle rahalise katte ning hindu on paberil kunstlikult madaldatud. Kord on tahetud 100 000, siis 60 000, veel 2001. aastal 30 000 meest.

Vaadake statistikat ja jätke mult küsimata, kas kehtiv plaan 16 000 jääb igaveseks. Ma pean sellest lähtuma, kuid saan vaid tunnistada, et vanaviisi jätkates pole see viie-kuue aastaga tõenäoliselt täidetav. Ja mitte ajateenijate arv ei ole siin otsustav. Kuid meie julgeolekuvajadustest, mitte kompromissidest lähtuv kaitsevägi ei peagi olema unistuste suurune, vaid kvaliteetne ja NATO koostööks võimeline.

Kas tuleks kõne alla pehmendada nõudeid kutselisse sõjaväkke värvatavatele meestele? Kui, siis milliseid (näiteks: tervis, riigikeele oskus, Eesti kodakondsuse olemasolu)?

Põhimõtteliselt ei saa mõnes punktis muutmist välistada. Isegi meie ohvitseride paremikust on suur osa kõrghariduseta, mida 2008. aastast nõutakse. See on pikema analüüsi teema, kuid parafraseerides (vist) Stalinit: kaitseväge peame ehitama inimestega, kes meil on.